KÕRVALPILK ⟩ Äli Leijeni arvates peaks koolis olema hea ja huvitav olla

25. aug. 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - 1 Kommentaar
Äli Leijen. Illustratsioon: Kristi Markov

Haridusteadlane ja õpetajahariduse professor Äli Leijen on õpetanud paljusid praegu Eesti koolis töötavaid õpetajaid ning juhendanud rohkearvulisi haridusteemalisi magistri- ja doktoritöid. Tema südamesoov on, et lastel oleks koolis hea ja turvaline olla ning neid õpetaksid inspireerivad õpetajad.

Kas sulle meeldis koolis käia?

Eri kooliastmetel see mõnevõrra erines. Ei saa öelda, et mulle alati väga meeldis koolis käia, aga pigem oli mul koolis ikkagi huvitav. Olin uudishimulik ja avatud. Mulle ei meeldinud koolis siis, kui mul oli igav. Näiteks nullklassis, mis oli selline lasteaia ja kooli vahepealne vorm, ei olnud eraldi õppematerjale ning õppisime paljuski 1. klassi õpikute järgi. Ja kui jõudsime siis 1. klassi, tundus seal olevat väga palju kordust. Sama probleem oli 2. klassis. Ma oskasin lugeda enne kooli, tundsin kirjatähti. Koolis oli igav ja vahel juhtus, et segasin õpetajale vahele ja jutustasin teistega.  

Alates 5. klassist oli koolis huvitav, eriti mõnes aines. Näiteks meeldis mulle väga loodusõpetus. Meeldis ka igasugustest huvitegevustest osa võtta. Kui koolis toimus mingisugune viktoriin või näiteks mõni lastekirjandusega seotud sündmus, osalesin alati, sest tore oli. 

Mäletan, et bioloogiaõpetaja märkas 6. või 7. klassis minu huvi ja kutsus mind maakondlikule olümpiaadile. Lugesin selleks lausa ajakirja Eesti Loodus. Bioloogiahuvi ja õpetaja toetus viis mind olümpiaadi maakonnavoorust edasi vabariiklikusse vooru. See oli lihtsalt põnev ja mind juhendanud õpetaja oli ülisõbralik. Mulle tõesti väga meeldis ja mul läks ka üle-eestilises voorus päris hästi!

Kodust sain kaasa üleüldise hariduse ja teadmiste väärtustamise. Minu üks vanaema oli õpetaja. Teine vanaema, kes koordineeris leivakombinaadis logistikat, kirjutas mulle isegi sünnipäevakaartidele, et „Õpi, õpi hoolega!“ ja muid selliseid sõnumeid. Ma ei tea, kas see mind just otseselt mõjutas, aga kindlasti toetas hariduse väärtustamist üldisemalt. 

Milline õpilane sa olid?

Algklassides ja põhikoolis ei pidanud ma peaaegu kunagi eriliselt pingutama, kõik oli üsna lihtne. Põhikooli lõpetasin kiitusega. Meie klass maakoolis oli hästi mitmekesine, seal oli palju lapsi, kes vajasid erilist tuge, ja õpetajad arvestasid nende eripäradega. Gümnaasiumi läksin linnakooli ja alguses oli mul seal raske. Tempo oli kiirem ja osa ainete puhul tundsin, et ei tea nii palju, kui õpetaja ootab. Siis õppisin kodus päris palju. 

Mis ained sulle meeldisid?

Bioloogia. Kui teismeiga peale tuli, huvi taimede ja loomade vastu küll rauges ning iseenda ning inimeseks olemise vastu suurenes. Bioloogia jäi tagaplaanile. 

Keskkoolis meeldis mulle matemaatika. Olin selles juba põhikoolis päris hea. Mingeid erivõimeid mul küll polnud, aga sain hästi hakkama, olin tubli keskmine. Meil oli väga hea matemaatikaõpetaja, kes oskas ainet õpetada nii, et see sai väga lihtsalt selgeks. Jutustavate ainete puhul tundus mulle, et on vaja hästi palju materjali läbi lugeda ja infot läbi töötada selleks, et kuskile jõuda, aga matemaatika oli minu jaoks kuidagi orgaanilisem ja lihtsam. See, et mulle meeldis matemaatika, oli puhtalt õpetaja teene. See õpetaja mõjutas mind lausa nii palju, et kui ma ülikooli astusin, oli matemaatika mu teine eelistus. Sisseastumiskatsetel aga kohtasin inimesi, kes kirjeldasid omavahel, mida nad oskavad ja missuguseid strateegiaid arvutuste puhul kasutavad, ning sain aru, et mul küll nii sügavaid teadmisi ja suurt huvi ei ole. (Naerab.) 

Mulle meeldis ka kirjandus, armastasin väga teatris käia ja mõelda igavikulistele küsimustele. 

Millised ained olid sulle rasked?

Kui ma põhikoolis veel arvasin, et olen kõikides ainetes ühesugune, siis keskkoolis tuli välja, et reaalainetes olin tugevam ja keeltes nõrgem. Vene keelega oli mul keskkoolis ikka tõsiseid raskusi. Inglise keeles oli koolis kaks rühma: tugevamad ja nõrgemad. Algul olin tugevamate rühmas, aga õpetajal olid teatud õppijaid halvustavad maneerid, mis õppimist just ei toetanud. Ühel hetkel tegin otsuse ning läksin ise nõrgemate rühma õpetaja juurde, kes oli hästi sõbralik ja toetav. Mul oli seal väga hea õppida. Arvan, et kui oleksin jäänud tugevamate sekka, oleks sellega kaasnenud väga palju õppimisega seotud halbu emotsioone ja üleliigset stressi. 

Mida pead kõige väärtuslikumaks koolis omandatust?

Üks olulisemaid aspekte minu jaoks on see, et kool on õpetanud mõtlema. Süsteemselt teadusmõisteliselt mõtlema õppimine tuleb ikkagi koolist. 

Väga olulised on olnud ka õpetajad, kes on inspireerinud ja mingite teemade vastu huvi äratanud. See, milliseks inimeseks olen kujunenud, on inspireeritud väga paljudest õpetajatest. 

Põhikoolis oli mul hästi tore klassijuhataja. Meil oli mitmekesine, erisuguste murede ja probleemidega õppijatega klass. Klassijuhataja respekteeris ja toetas meid sellistena, nagu olime. Ta oli kehalise kasvatuse õpetaja ja mul ei ole kuigi palju meeles, kuidas näiteks korvpalli mängida. Küll aga on mul meeles, kuidas ta meiega suhtles. Tema kõige suurem panus oli, et kasvasime inimesteks. 

Keskkoolis oli mul ka väga soe klassijuhataja ja mitmeid säravaid aineõpetajaid. Selliseid, kes hoolisid õppijatest ja toetasid neid. Lisaks muidugi meisterlik aine tundmine, aga mitte lihtsalt tundmine, vaid ka selle õpetamise oskus. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Võrdlusuuringute põhjal teame, et Eesti kool on väga tugev, just aineteadmiste edasiandmise mõttes. Meie õpilased saavad väga häid tulemusi mitmesugustes rahvusvahelistes uuringutes, PISA testides. Akadeemilises mõttes on meil väga kõrgel tasemel haridus, ja see on oluline. Aga teiselt poolt: me pole veel kuigi palju tegelenud õppijate rahulolu ja heaoluga koolis. See pole seni olnud fookuses, aga õnneks on järjest rohkem. Isegi HTM korraldab juba mõnda aega koolides rahuloluküsitlust. Seega riigi tasemel ei seirata ainult seda, kuidas läheb eri õppeainetes, vaid kuidas õpilased ennast tunnevad, sest ka see on oluline. Vaatasin 2021. aasta raportit koolide rahulolu-uuringust ja sealt nähtub, et õppijate kurnatus kasvab vanemates klassides. Läbivalt kõige madalamalt hinnati koostöist õpetamist ja õppetöö mõtestatust. Arvan, et need teemad vajavad tähelepanu. Koolis peaks olema hea ja huvitav olla. Keskkond peab olema turvaline. Ja sellega on väga vaja tegeleda. 

Kuidas sulle tundub, kas meie haridussüsteem pole liiga tulemustele orienteeritud? Pean silmas kõikvõimalikke edetabeleid ja võrdlemisi. Kas see ei võta rõõmu ja mõnu õppimisest oluliselt vähemaks?

Üleüldse võiks pingeritta seadmist olla vähem. See ei mõju pikas perspektiivis hästi. Saan aru, et riigil on vaja seirata, kuidas koolidel ja õpilastel läheb, aga pigem võiks seda teha nii, nagu seda tehakse Soomes. Seal ei avalikustata või ei esitata ajalehtedes koolide edetabeleid kunagi. Tulemused on tagasiside koolile, kuidas nad saavad edasi liikuda. Õpetajat usaldatakse, ja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Pingutamine on oluline, aga õpilane peab aru saama, miks ta seda teeb. Koolis peaks olema vähem õppimist kohustuse pärast ja rohkem seda, et õpilased tahavad õppida. Ja selleks, et tahaksime õppida, peame mõistma, miks mingeid asju üldse õpitakse, kus seda vaja on. Nii saab õppimisele rohkem tähendust luua. 

Mida sa Eesti kooli juures muudaksid?

Muudaksingi seda, et õppijate heaolu ja rahulolu oleks kõrgem. On vaja, et koolilõpetajad tahaksid ka edasi õppida. Ei saa ju koolis kõike ära õpetada, on vaja, et hoiak õppimisse oleks hea ja inimesed tahaksid õppida. Sellepärast ei tohikski õppimine koolis olla piinarikas ja pealesurutud. Tuleb põhjendada ja selgitada, miks teadmised ja oskused vajalikud on ning kus neid kasutada saab. Ka õpetajatel peab koolis olema hea õpetada. Õpetajate heaolu on oluline, et nad oma tööd hästi teeksid ja sellele erialale tööle jääksid.

Üks mõte veel. Ma arvan, et võiksime avada debati sel teemal, kas anda gümnaasiumis õpilastele võimalus rohkem põhiaineid valida, et nad saaksid minna mõnes aines sügavamale ja kaugemale. 

Kuidas sulle tundub, kas pidev õpilaste kontrollimine ja hindamine viib edasi? Kas sulle ei tundu, et suhtume lastesse teistmoodi, kui soovime, et meisse suhtutaks? Me ju ei tahaks, et ülemus tööl meid pidevalt kontrolliks.

Jaa, ma saan väga hästi aru, millele sa viitad, ja töökohal me tõesti ei tahaks, et meid pidevalt kontrollitakse. Miks me siis arvame, et õppijad seda tahavad? Absoluutselt nõus! Võikski tuua juurde alternatiivseid viise hindamiseks ja tagasisidestamiseks. Hindamist ja tagasisidet on õpilastel vaja, need on õppeprotsessi vältimatud osad, kuid hindamine ei tähenda alati hinde panemist. Aga kuidas siis hinnata ja tagasisidet anda ning milline see tulevikus olla võiks? Näiteks on 360 kraadi tagasiside metoodika – saadakse tagasisidet enda teadmiste, oskuste ja hoiakute kohta kaaslastelt, õpetajatelt, vanematelt ning ka iseendalt. Lõppude lõpuks ei ole ju pelgalt hinnetega midagi eriti peale hakata, eks ole.  

Me ei peaks Eestis tegema midagi prauhti! Tuleb võtta rohkem aega, enne kui hariduses midagi muudame. Uurime teaduskirjandust ja teiste riikide kogemusi, arutame ja kaalume! Kuulame eri osapooli! Siis jõuame kokkulepeteni nii, et keegi ei tunne, et see oleks kuskilt peale surutud või et kellegagi pole arvestatud. 

Milline on hea õpetaja? 

Kõige esimene asi on see, et õpetaja peaks õppijast hoolima. Alles pärast seda tulevad muud väga olulised oskused: oskus inspireerida, oma aine vastu huvi äratada ning keerulisi mõisteid ja teadmisi õpetada. Need on oskused, mis kogunevad kogemuse kasvades. Eesti kooli tugevus ongi see, et meil on palju kogenud õpetajaid, kes oskavad õpetada. Nad saavad aru, kuidas õpilane õpib ja milliseid tüüpvigu tehakse. 

Kirg oma aine vastu on väga oluline, aga sellest üksi ei piisa. Pole kasu, kui oled ise väga kirglik, aga ei suhestu õppijatega. Kõige tähtsam on ikkagi see, et sa suhestud, et hoolid ja toetad õppijaid. Õpilased saavad sellest väga hästi aru, kes neist hoolib ja kes mitte. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Head õpetajad, ma tahaksin öelda, et hoolige oma õppijatest! Ja hoolige ka nendest, kellest ei ole väga lihtne hoolida, sest nad võivad käituda ettearvamatul moel või teha asju, mida on väga raske vastu võtta. Vahel on just neil õpilastel tarvis kõige enam õpetaja märkamist, püüdu mõista, hoolimist ja usku nendesse. 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “KÕRVALPILK ⟩ Äli Leijeni arvates peaks koolis olema hea ja huvitav olla”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Autor pakub koolile välja väga LIHTSA eesmärgi.Tegelikult on KOOLI eesmärk-ülesanne palju keerulisem – kasvatatud ja arukas MÕTLEV tööinimene! See ei tule läbi hea ja huvitava oleku koolis…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!