Kui õpetaja tunneb ennast koolis väärtustatuna, siis ta sealt ei lahku
Õpetajate Lehe tööpakkumistest näeme, et isegi augustis otsitakse koolides inimesi üle 150 töökohale. Millest see arv meile räägib?
On koole, kus puuduvate õpetajate ja tugispetsialistide nimekirjad on pikad. Samas ei tea keegi tööotsijatest, kui paljud nendest ametikohtadest tõesti täitmata on ja kui paljudele lihtsalt peab kehtiva seaduse järgi igal aastal uuesti avalikult kuulutama. Mõnel juhul on koolis tegelikult kõik õpetajad olemas, kuid ikkagi tuleb avaldada pikk nimekiri õpetajatest, keda seal justkui vaja on. Loomulikult kahjustavad need pikad nimekirjad kooli mainet, sest tekib küsimus, miks otsitakse nii paljusid täiskohaga õpetajaid. Miks on sealt koolist nii paljud õpetajad lahkunud? Äkki on seal midagi korrast ära ja pole mõistlik sinna tööle minna?
Kool on õnnega koos isegi siis, kui õpetaja pole magister
Kui mõni maakool on saanud endale matemaatikaõpetajaks kõrgharidusega endise pangatöötaja, kes oskab hästi protsente õpetada, siis on see kool õnnega koos. Kui see pangatöötaja on pealegi lapsevanem, pole tal plaanis sealt koolist niipea ka lahkuda, sest oma lapsed vajavad matemaatikateadmisi ja väikeses maakohas elamise rõõm hoiab nende peret seal kinni.
Aga seadus ei halasta – igal aastal tuleb uuesti kuulutada ja kogu Eestile teada anda, et sellisest hästi hakkama saavast õpetajast ei piisa. Ikka ja jälle on vaja uuesti otsida magistrikraadiga õpetajat, sest seadus nõuab nii. Kahjuks ei leidu selle seaduse muutjaid, ehkki juba aastaid on teada, et näiteks matemaatikaõpetajaid piisavalt pole ega ka tule.
Need matemaatikaõpetajad, keda tikutulega taga otsitakse, näivad olevat väga väärtuslikud, kuid paraku on neid võimatu leida. Samal ajal tunneb õpetaja, kes oskab matemaatikat täitsa hästi õpetada ja on kooli hädast välja aidanud, ennast halvasti, et tal ei ole (veel) magistrikraadi. Miks küll on vaja saata avalikkusele solvav sõnum, et oma tööga hakkama saavast õpetajast ei piisa ning otsitakse uut ja väärtuslikumat? Tean mõndagi juhtumit, kus ise õpetajaks õppinud lapsevanem õpetab paremini kui kõigi nõutud paberitega matemaatikaõpetaja, kellega lapsed läbi ei saa.
Õpetaja Lehes on segamini kuulutused, kus otsitakse õpetajat päriselt tühjaks jäänud ametikohale, ja kuulutused, kus soovitakse koolile olemasoleva pedagoogi asemele „senisest väärtuslikumat“. Kes kooli konkreetset tausta ei tea, see ei tee nendel kuulutustel vahet. Aga vahe on suur, sest magistrikraadita õpetaja on oma kooli ellu juba sisse elanud, ta on osanud toime tulla pidevalt vahetuvate õpetajate poolt ära rikutud klassiga ja teab, mida on vaja edaspidi teha, et selles klassis asjad paraneksid. Täiesti uus õpetaja neid asju ei tea. Ometi peetakse teda paremaks kui juba suure töö ära teinut.
Alustav õpetaja vajab sisseelamisprogrammi
Noored ja alustavad õpetajad räägivad intervjuudes tihti oma keerulisest esimesest kooliaastast. Mõnel on see toonud kaasa isegi läbipõlemise ja soovi lahkuda koolist juba esimesel kevadel, sest aasta oli üksinda toimetulekuks liiga raske.
Kuna sisseelamisprogrammi polnud, tundus neile, et keegi ei hooli. Üks alustav õpetaja märkis, et talle ei tutvustatud isegi kooli ega õpilaste eripära. Talle jäi mulje, et kellelgi pole temast sooja ega külma, et kellelgi pole aega huvi tunda, kuidas ta uue kooliga kohaneb ja oma tööga toime tuleb. Teisel alustaval õpetajal, kellega rääkisin, polnud ei juhendajat ega mentorit. Kolleegidega sai ta tuttavaks ühel koolitusel alles jaanuaris. Kui uus inimene mitte kedagi koolis ei tunne, kuidas ta saab siis abi küsida ja mil moel saavad töökaaslased teda aidata?
Jah, õppealajuhatajad julgustavad, et tulgu alustav õpetaja küsima, kui probleeme on. Aga kui ei oska küsidagi? Alustajale on kool ju alles võõras ja õpilastega toimetulek väga keeruline. Eriti kui ta on alles ülikoolist tulnud.
Ja teine probleem: kooli juhtkonna liige ei saa alustava õpetaja juhendaja olla, sest tekiks rollikonflikt. Mitte keegi ei suuda rääkida ülemusele – kes õppealajuhataja ju ikkagi on! – oma võib olla naiivsetest ideedest või piinlikest vahejuhtumitest, mida alustaval õpetajal paratamatult ette tuleb. Nii kaotaks ta ka iseenda silmis väärtuse ja tunneks ennast läbikukkujana.
Vaja on mentorit või juhendajat
Loomulikult tekib alustaval õpetajal õpilaste ja lastevanematega probleeme. Näiteks võis eelmine õpetaja või klassijuhataja olla uuest õpetajast parem. Teda kritiseeritakse ja alustaval õpetajal tekib ebaõnnestumise ja saamatuse tunne, hoolimata sellest, et alustaja ei saagi kogenud pedagoogist parem olla. Kui koolis keegi teda ei aita ka, siis ongi läbipõlemine käes.
Miks pole koolides mentoreid? Kas mentoriks ei ole võimalik õppida? Või pole koolidel mentorite koolitamiseks raha? Äkki ei soovi õpetajad mentoriks hakata, sest neil on töökohustusi niigi liiga palju? Või on küsimus hoopis selles, et konkreetses koolis on nii palju lahendamata teemasid, et selle kooli õpetajad lihtsalt ei julge mentoriks õppima minna.
Ja veel üks küsimus: kas meil on vaja alustava õpetaja juhendamise pikaajalisi mentoriprogramme, kui need pole paljudes koolides tööle hakanud?
Muidugi oleks tore, kui mõnedki koolis töötavad inimesed omaksid paremat praktilise psühholoogia ja juhendamise ettevalmistust. Samuti oleks tore, kui igas koolis oleks koolipsühholoog ja eripedagoog. Oleks tore …
Kogenud kolleegide meeskonna toetus
Alustava õpetaja sisseelamisprogrammi võiksid olla kaasatud tema lähedased kolleegid klassiõpetajate või tema aine õppetooli õpetajate hulgast. Kogemustega kolleegide toel saaks leida alustavale õpetajale sobivaid lahendusi. Nii alustav õpetaja kui ka tema vastuvõtumeeskond oleksid mõlemad selle üle rõõmsad. See oleks võrdse tugi omaenda kooli kolleegidest. Tugimeeskonna toel oleks võimalik lahendada neidki probleeme, millega üksinda tegutsev mentor muidu ehk kimpu jääks. Kui uus õpetaja peab õpetama murdeealisi, aga mentori algne väljaõpe on seotud algklassidega, siis võib probleem tekkida.
Kes meist ei tunneks ennast turvaliselt ja väärtuslikuna, kui uues töökohas ootaks ees heade kolleegide meeskond, mis soovib meile abi pakkuda? Selline tugimeeskond peaks olema kokku pandud õpetajatest, kes on selleks oma nõusoleku andnud. Ning meeskonnal peaksid olema juhtkonna volitused, mis juhtkond võiks ka „välja hõigata“. See on hoopis midagi muud, kui öelda uuele õpetajale: „Tule ise ja küsi abi ükskõik kellelt, kui hätta jääd!“ Ükski eestlane ei ole enamasti nii julge, eriti noor õpetaja, et küsiks või oskaks küsida, kui asjad hakkavad käest libisema.
Meeskonnas ei pea olema ainult tugispetsialistid
Väärtusetuna võivad tunda end koolis ka vanemad õpetajad. Kellel on raskusi õpilastega suhtlemisel või oma aine õpetamisel, võib haududa lahkumisplaane. Mitte ükski inimene ei saa tunda ennast hästi ja väärtuslikuna ning hinnata ennast kõrgelt, kui ta ei saa oma tööga hästi hakkama.
Ehkki igas koolis peaks olema tugimeeskond ja neli tugispetsialisti, pole paljudes koolides asjad siiski nii, ja kui tugimeeskond ongi olemas, jääb tal õpetaja toetamiseks enamasti puudu nii aega kui ka oskusi. Tugimeeskonna töö on ju seotud põhiliselt õpilaste ükshaaval veenmisega, et nad õppima hakkaksid ja tunnis hästi käituksid, kuid õpetajal on vaja toime tulla klassi kui tervikuga. Tugispetsialistide keskendumine üksikutele õpilastele tuleneb nende ülikooliharidusest, mis on seotud spetsiifiliste valdkondadega, mitte õpetamismetoodikate või praktilise psühholoogia teadmistega, mis on vajalikud kogu klassiga töötamiseks. Pealegi pole tugispetsialistid enamasti ise õpetajana töötanud ja seega on neil õpetajatele väga raske nõu anda, sest nad pole sarnaseid olukordi ise läbi elanud. Sellepärast peakski alustavat õpetajat toetavas tugirühmas olema lisaks tugispetsialistidele ka kogenud pedagooge.
Ümarlaud alandab nii õpetajat kui ka lapsevanemat
Kooli tugimeeskonna abi vajavad ka staažikamad õpetajad, kes endas kahtlevad ja ennast nii õpilaste kui ka lastevanemate silmis väheväärtuslikuna tunnevad, kuna nad pole suutnud klassis probleeme ära lahendada.
Siin ei aita praegune juhuslik ümarlaudade praktika, kus kõik osapooled üheskoos ära kuulatakse. Eriti ei peaks sellisel ümarlaual osalema lapsevanem ja õpilane ise. Mitte ainult laps ja lapsevanem, vaid ka õpetaja tunneb end seal alandatuna, kui tema saamatus avalikult vaatluse alla võetakse. Eriti halvasti tunneb õpetaja ennast siis, kui on pidanud käima taolistel ümarlaudadel korduvalt, sest on töötanud seal koolis aastaid.
On mõistetav, et ta püüab vähemalt enda silmis väärikust säilitada, mistõttu ta ei räägi oma probleemist kellelegi, ei küsi kelleltki abi ja lihtsalt kannatab nii kaua, kui suudab.
Toetuse puudumine kujundab pettunud õpetajat
Ja siis läheb õpetaja koolist ära, sest ta tõesti enam ei suuda. Ta lahkub koolist pettunu ja läbipõlenuna, kuigi tuli sinna noore ja elevil õpetajana, kes armastas lapsi ja lootis õpetajakutse toel maailma veidikenegi paremaks muuta.
Noor õpetaja tuleb ju kooli alati täis indu, ja seda ka siis, kui koolil pole tema jaoks sisseelamisprogrammi, pole väikestki kolleegide tugimeeskonda, pole tugispetsialiste, kes aitaksid saada hakkama keeruliste ja erivajadustega lastega, ega ole koolis ka sooja ja sõbralikku kollektiivi, kes ootaks ja sooviks igati toetada. Uus õpetaja tuleb kooli ikka rõõmsana, kuid lahkub võib-olla juba paari aasta pärast kurvana, pettununa, koguni tööstressis või antidepressante kasutades.
Nii võib olla, et just kool on teinud ühest lootusrikkast alustajast ebakindla läbikukkuja ja oma väärtuslikkuses kahtleja, kellel on keeruline järgmist töökohta leida.
Seda kõike saaks vältida, kui kool alustaks juba augustis alustavate õpetajate sisseelamisprogrammiga, uue õpetaja teadliku ja sõbraliku vastuvõtuga, ning teeks kõik selleks, et alustav õpetaja saaks päriselt iga mure puhul abi.
Ainult sellest piisaks, et uued alustajad jääksid kauemaks kooli tööle. Ilmselt piisaks neile alustuseks isegi praegusest palgast, kui nad ennast koolis toetatud ja väärtuslike inimestena tunneksid.
Tete!
Mul on üks täpsustav küsimus – mis vahe on ise õpetajaks õppinud lapsevanemal ja magistrikraadiga õpetajal? Magistrikraadiga õpetaja on ka suurte eelduste kohaselt ikka ülikoolis ise õppinud loodetavasti. Kas need mõlemad on ju kvalifikatsiooniga inimesed?
Kui kooli juhtkond on õpetajat toetav ja ei lase vanematel oma laste probleemide lahendamiseks endale ‘pähe istuda’, on õpetajal hea koolis olla. Mul on kogemus mõlemat tüüpi koolist ja võin öelda, et ma ei ole teisest koolist ära tulekut päevagi kahetsenud. Ja kuulda on, et aina hullemaks läheb. Kõik on justkui teadlikud, aga midagi ei muutu, sest juhtkond räägib asjad väga ilusaks. Mina ei pea õigeks, et õpetaja alampalk kehtib ka neile, kes õpetajakutset ei oma. Praegu on teadmine, et see raha tuleb igal juhul pangaarvele ikka suur asi neile, kes enne näiteks müüja või koristajana töötasid. Ja usun tõesti, et äkki pole ka mõtet uuesti õppima minna, kui palgaarvestuses niikuinii midagi ei muutu.
Mida muudab ümarlaudade korraldamine kui õpetajal õigust distsipliini nõuda mingilgi määral olemas ei ole – juntsu võib õpetaja igal ajal igasse kohta saata ja kui õpetaja ei allu, kutsutakse vanemad ka veel appi.Mina suutsin küll õpetaja olles distsipliini hoida, aga selle hoidmisele kulus pea 50% tööajast!
Aineõpetaja peab olema pedagoogilise kõrgharidusega, kes on omandanud aine õpetamise metoodika, didaktika, psühholoogia, kasvatuspedagoogika.
On läbinud pedagoogilise
5-nädalase praktika, kus selgitatakse välja, kas tal on üldse õpetajaks sobilikud isiku omadused ja kas valdab ainet.
Kõik ei sobi õpetaja ametisse.
Mentoriks võiks olla vanemad ja kogenud kolleegid, kui neid võetaks koolidesse tööle, selmet, et ei võeta, et on liiga vanad.
Noored direktorid komplekteerida endale sobiva õpetajakskona, kuhu võetakse noored ja säravad.(aga ka kogemusteta ja isegi sobiva hariduseta ebakompententsed)
Kolikollektiiv peaks olema tasakaalus nii ealiselt kui sooliselt üksteise täiendamise ja arendamise seisukohalt.
Edu tasakaalus leidmisel!