Lasteaed Itaalias, mis pani õpetajate unistused lendama

25. aug. 2023 Margit Toomlaid Rannamõisa Lasteaia direktor - 1 Kommentaar

Ühel hetkel jõuame oma tööeluga sinnamaale, et kõik tundub suurepärane, aga miskit on ikkagi puudu. Siis tuleb pakkida kohver ja minna laia maailma. Kogema, tajuma ja vaatlema, et oleks, mille üle mõtiskleda ning kuhu edasi püüelda.

Nii käisimegi Rannamõisa Lasteaia 25 töötajaga Itaalias töövarjuks.

Erasmus+ pani õla alla ja rahastas. Katrin, meie Itaalia mentor, õpetas kõigile soovijatele 15 tundi itaalia keelt. Töövarjuks käimise periood kestis kokku kolm kuud, mille jooksul neli 3–8 inimesest koosnevat gruppi olid nädal aega külas kahes Itaalia lasteaias.

Bologna lasteaed Al Cinema!, mille me pärast pikki otsinguid välja valisime, osutus erakordseks.  

Lasteaed ise tutvustab end eksperimentaalse lasteaiana, mis võtab vastu 3–5-aastaseid lapsi üle kogu linna ning mille õpikeskkond ja -meetodid soodustavad suhtlemisoskuste arengut. Nii ruumid kui ka töövõtted ja -vahendid on valitud põhimõttel äratada lastes huvi ja uudishimu, anda neile kogemuste kaudu uusi teadmisi, soodustada konkreetsele tegevusele pühendumist, seostada õpitut uute projektidega. Samuti on lasteaed pühendunud kogukonnas kodanikuks kasvamise toetamisele. Lasteaed asub ajaloolises kesklinnas, hoones, mis ehitati 1912. aastal kinoks, sellest ka tema nimi. Algselt loodi lasteaed kuulmisraskustega laste vajadusi silmas pidades, praegu on seal koos kõik lapsed. Aga kino on alles. Lisaks suur aed, palju ruume töötubadeks nii majas kui õues. Suurt rõhku pööratakse õpetajate pidevale koolitamisele. 

Juba kodulehel kirjutatu veenis meid, et just see on see, mida otsime ja vajame.

Millised olid need kogemused, mis panid Rannamõisa õpetajate silmad särama ja pedagoogilised unistused lendama?

Lasteaiamaja 

Juba maja ise on inspireeriv. Kõik ruumid, ja neid on väga palju, on eri suurusega, avatud, eri tasapindadel ja peaaegu tühjad. Palju on tualettruume, mis samuti on avatud ja klaasseintega. Kõikjal on peeglid ja need on madalal. Üksikud mööblitükid on eklektilised. Mänguasju on vähe. Palju on puitu, pappi, liiva, kive, käbisid … Kõikjal on raamatud. Itaalia lasteraamatute kvaliteet on maailma tipptasemel ning raamatulugemise ja -vaatamise kultuuri juurutatakse juba varases lapseeas. Maja korrused on ühendatud laia kaldpõrandaga, kus on mägironimise astmed, köis, renn ja trepp. Erisugused liikumisvõimalused annavad lapsele valikuvõimaluse: vastavalt vanusele või kehalisele võimekusele valib ta astumise, ronimise, tõmbamise või liuglemise … On veemängude tuba kausside ja duššidega. On klaasseinaga kunstistuudio. Savikojas on potikeder. Kokanduse toas on pastamasin. Ja muidugi on päris kinosaal.

Õpetaja Ea: „Kasvukeskkond näis esmapilgul korratu ning päev otsa valitseski paras kaos. Kuid selles kaoses oli oma kord ja tuksus lasteaia süda oma rütmis ning kõik olid väga rõõmsad ja õnnelikud.“

Assistent Jane: „Lasteaed on üles ehitatud nii, et võimalikult palju saaks arvestada laste vajadustega. Töökorraldus toetab lapse eneseteadvust, enesekindluse loomist, sotsiaalseid suhteid, õppimist mängu kaudu. Kõige olulisem on, et see toimub stressivabalt.“

Päevakorraldus

Assistent Kadri: „Nägime pealt mõningaid hetki, kui õpetaja ja lapsevanem kohtusid. Kõik kulges kiiresti ja rahulikult. Ei jäädud uksele lobisema, vaid laps anti üle, vanem tegi lapsele musid-kallid ja ütles ciao.“ 

Lapsed valivad endale casa ehk kodupesa. Sellega saavad nad endale ka tegevuse. Tsirkuse tuba on tühi, vaid köis ripub laest alla. Lastel, kes sinna tulevad, on kodust kaasavõetud asjad: vanad riided, mis on mõeldud kostüümideks, rõngas, ratas, pall, kurikad. Hakatakse valmistuma tsirkuseetenduseks, mida tehakse terve hommik.

Piret: „Nägin draamagrupi toimetamist. Esimene oli poiste ja teine tüdrukute rühm. Õpetaja pani muusika mängima, lapsed jagasid soovist lähtuvalt rollid, oli ka väike valguskunstnik, kes vajutas lülitit, et valguskett etenduse ajal põleks. Kes tahtis, pani endale kostüümi selga. Harjutati paar korda. Õpetaja palus valmistada piletid ja jagada neile, kes soovivad vaatama tulla. „Piletikontroll“ korjas piletid korvi kokku. Pealtvaatajad võtsid istet ja esinemine algas!“

Kodupesasid ehk casa’sid on palju. Need hakkavad kell 8 järjest avanema. Igas pesas on üks või kaks õpetajat. Kõik tegelevad vaatluspedagoogikaga. Puutöö, köök ja taimekasvatus on õues eraldi n-ö laborites. Need avatakse kell 10. Kuna aiapoolsed seinad on klaasist, on näha, mis kusagil toimub, ja saab kiirelt reageerida. Kohtade arv töötubades ja laborites on piiratud, seega kuulub lapse päeva ka ootamine ja vahel millestki loobuminegi.

Õu on toa pikendus, sinna võib alati minna. Õu on lihtne, täis poriloike ja puid, kuhu ronida. Õues on pump, kust saab vett, on pakke ja laudu, millest ehitada, linnulaulunurk, kus põõsastes peidus olles tuvisid kuulata, lõkkease. Ühes päikeselaigus saeb õpetaja 3-aastase lapsega elektrilise tikksaega vineerist jänest välja. Laps on tal süles ja juhib saagi, õpetaja suunab lapse kätt. Kui jänku on valmis, istub laps kõrval olevale toolile ja hakkab madalat märtsipäikest ära kasutades jänesefiguuriga lauale varje looma. Tunni aja pärast kestab varjumäng endiselt. Kui lihtne ja köitev! Ja ise loodud. 

Laste mängud on lihtsad nagu ka mänguvahendid. Mäng kestab kaua ja täiskasvanu seda ei lõpeta.

Õpetaja roll on olemas olla, kuulda ja näha. Kui ta ka juhib protsessi, siis varjatult ja kavalalt, et lapsele jääks tunne, et tema on otsustaja, tegutseja, vastutaja. Kui õpetaja laste tegevuse ja mänguga liitub, kasutab ta juhuslikult tekkinud olukorda ja õpetab midagi uut.

Õpetaja Piret: „Ma ei näinud ega kuulnud kordagi, et keegi lastest oleks teise peale kaevanud! Ja miks peakski, kui ta on omal soovil valinud grupi, kus on samade huvidega kaaslased.“

Assistent Maarja: „Laste päev on täis mängu ja enda valitud tegevust. Ei mingit pinget, stressi ega hirmu ebaõnnestumise ees.“

Söömine

Kas söömine on kohustuslik päevakava osa või kujundame sellest rituaali? Itaalias on söömine rituaal nii peres kui ka iga päev lasteaias. Lasteaia suure ruumi nurka nimetavad nad pidulikult restoraniks. Ei, seal ei ole valgeid linu, lilli ega portselani. Pigem loob restorani hõngu aeg, mis söömiseks võetakse, vestlus, mida lauas arendatakse, ja söömine ise.

Kõik toimub väga lihtsalt. Rühm lapsi koristab laudadelt liimid, käärid, värvid ja tõmbab pinnad lapiga puhtaks. Puhvetist võetakse taldrikud ja söögiriistad ning sätitakse laudadele väikesed lillevaasid. Kuna „restoran“ asub avatud ruumi ühes nurgas ja on kõigile näha, saabuvad lapsed sööma gruppide kaupa, nii, kuidas lauad vabanevad. Iga laps tõstab endale toidu ette ise, teades täpselt, kui palju ta jaksab ära süüa. Lapsed teavad, et kõigepealt süüakse salat, siis liha, siis pasta ja kõige lõpuks sai ja vesi. Kõike süüakse eraldi ja kindlas järjekorras. Keegi ei kiirusta ega sunni takka. Nii lapsed kui täiskasvanud võtavad aega, vestlevad ja naudivad. Märkasime, et vahel suhtleb õpetaja mõne lapsega individuaalselt. Selgus, et ehkki sööma ei sunnita-meelitata, siis rohelise salati või liha söömise kasulikkusest vajadusel siiski vesteldakse.

Pärast sööki ei minda kohe magama, vaid rahulikku aega on veel ligi tund. Enamik lapsi on siis kinos ja vaatab multikaid. Seejärel lähevad väiksed tunnikeseks magama ja suurtel on võimalus valida kas rahuliku õuetegevuse või puhkamise vahel.

Kord nädalas on lastel metsapäev.

Metsapäev

Meie Rannamõisas elamegi metsas. Kasutame seda võimalusena ja oskame väärtustada. Bologna lastel on üks päev nädalas metsapäev. Siis läheb grupp lapsi, kaasas piknikukorvid, terveks päevaks metsa. Mets ise on linnas mäeküljel asuv metsik park orgude ja paksude tihnikutega. Lapsed lastakse sinna vabalt mängima. Kindla kutsungi peale tulevad nad einele või puhkama. Alles kojumineku ajaks minnakse lasteaeda tagasi. Kuna metsapäev oli meie töövarjutuse perioodi viimane päev, ei üllatanudki meid enam see uskumatult suur usaldus, mis õpetajatel laste vastu oli. Meil kulus ainult kolm päeva, et hakata usalduskultuuri normaalsuseks pidama.

Assistent Kadri: „Minule meenutas lasteaed kõige rohkem enda lapsepõlve (mitte lasteaia aega), kui sai minna elu avastama. Päev pargis oli üllatusi täis. Meie mõistes on park koht, kus lapsed saavad mängida väga turvalistel, kõikidele normidele vastavatel atraktsioonidel, süüa pingil istudes jäätist jne. Tegelikult jõudsime üsna mägisesse metsa, kus väiksed Tarzanid ja Mowglid ringi jooksid, puude otsas ronisid ning puuokstega võitlust pidasid.“ 

Suhted

Üks ülesanne, mille töövarjud said, oli analüüsida laste, õpetajate ja vanemate omavahelisi suhteid. 

Assistent Ines: „Oli nauditav jälgida, kui sotsiaalsed ja emotsionaalsed olid eri vanuses lapsed omavahel suheldes. Nad oskavad koos mängida, jagavad üksteisega mänguasju, keegi ei kaeba üksteise peale. Silma jäi, et keegi ei olnud tõrjutud.“ 

LAPS – ÕPETAJA 

Assistent Kadri: „Lapsed austavad oma õpetajaid ning õpetajad lapsi. Suhestuvad, kuulavad ja kuulevad.“

Õpetaja Merike: „Õpetaja suunab kogu päeva, lapsed teavad, et saavad iga hetk tema poole pöörduda. Samas ei vaja lapsed eraldi kiitust ja tähelepanu, nad pöörduvad õpetaja poole siis, kui vajavad midagi tegutsemiseks. Õpetaja usaldab lapsi, lastes neil ise probleeme lahendada, vajadusel siiski vahele segades. Samas jäi mulje, et lapsed tunnetavad piire ega vaja õpetaja sekkumist. Meeldis ka see, et käske ja keelde on vähe ning õpetaja ei räägi üle laste. Sõimerühmas võeti aeg maha ka siis, kui laps oli väsinud ja vajas väikest uinakut.“

LAPS – VANEM 

Assistent Kati: „Lapsed olid õnnelikud, kui vanemad neile järele tulid. Vanematel jagus aega ja kannatust kuulata laste selgitusi tegevuste kohta ja lasta neil aegamööda riidesse panna. Kiiret polnud, istuti koos ja arutati päeva sündmusi. Kõik toimus lapse rütmis ja mõistmisega. Keegi ei jonninud.“ 

ÕPETAJA – VANEM 

Assistent Maria: „Vajadusel vahetati paar lauset, pikka lobisemist ei olnud. Infotahvlitelt said vanemad vaadata, millega päeva jooksul tegeldud on. Kui sooviti pikemalt vestelda, lepiti see vanemaga eraldi kokku.“

Mida me Bologna lasteaias õppisime?

  • Pole vaja kogu aeg õpetada. Selle asemel loo keskkond, kus laps ise õpib, vaatle, tee tarku järeldusi ja muuda pidevalt keskkonda
  • Pole vaja keelata ega käskida. Selle asemel loo olukord, kus laps õpib suhteid looma ja hoidma, tülitsema ja leppima, andestama, hoolima ja armastama.
  • Pole vaja lapse eest midagi ära teha. Selle asemel anna lapsele palju igasuguseid vahendeid ja lase tal loovalt möllata, igal pool ja igal ajal.
  • Pole vaja kiirustada ja katkestada. Selle asemel loo lapsele lihtne päev, lase lapsel koos ajaga kulgeda, oma tegevusi alustada ja need lõpule viia.
  • Austa lapse õigust olla lihtsalt laps.

Läksime Itaaliasse kogema Reggio Emilia projektõpet, kuid leidsime eest midagi palju enamat. Kogesime õpikeskkonda, mis laseb lapsel tunda naudingut teistega suhtlemisest, erinevuste tunnustamisest, avastuste ja ideede jagamisest.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Lasteaed Itaalias, mis pani õpetajate unistused lendama”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kas meie lasteaednikud oma TÖÖS enam ARENGUPSÜHHOLOOGIAST ei lähtu?

    See, mida te Bologna lasteaias nägite (õppisite!), on lasteaedniku töö AB. Nii selgub varjatult, et Eestis on igasugune pedagoogide koolitus ILUKÕNELINE… Ja nii käib meie laste ARENG alla. Aga raha lendab muudkui tuulde…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!