Mis jäi mulle arvamusfestivalilt meelde?

11. ja 12. augustil võeti Paides arvamusfestival vaatluse alla üle 150 teema. Hariduse teemal räägiti hariduse, noorte, vaimse tervise, digi ja teistel aruteluplatsidel.

Meelde jäid põhjalikud arutelud vaimse tervise teemadel, samuti tehisintellekti tungimisest kooliellu. Meediapädevuse teemast jäi hoiatusena meelde, et ainult iga seitsmes õpilane suudab infot kriitiliselt hinnata – ja ometi käivad nad valimas. Fantaasiat ergutas idee, et palju suurem osa õppest võiks toimuda väljaspool koolimaja, sh veebis. Ja muidugi ei lähe mul meelest vandenõuteooriate meistrivõistlused, kus õnnestus endalgi kaasa lüüa. 

Aprillivaheaeg õpetajale täiesti vabaks

Täiesti vaba kevadvaheaja mõte kõlas vaimse tervise alal. Nimelt selgus Clanbeati uuringust, et kõige väsinumad on õpetajad veebruaris ja märtsis ning seega peaks aprillivaheaeg olema neile väljamagamise kuu. 

Õpetaja vaimse tervise teema arutelu korraldasidki Clanbeat ja Peaasi.ee. Teatavasti on Clanbeat välja töötanud süsteemi, mille abil õpilased, õpetajad ja koolitöötajad selgitavad kord kuus välja, milline on nende vaimne heaolu (https://opleht.ee/?s=Clanbeat). Õpetajatele esitatakse viis väidet ja nad vastavad, mil määral nad nendega nõustuvad. Näiteks on väide „Olen tundnud end rõõmsa ja heatujulisena kogu kuu vältel“ ja õpetaja valib sobiva vastuste seast: kogu aeg, enamiku ajast, enam kui pool ajast, vähem kui pool ajast, vahetevahel, mitte kunagi. Või väide „Olen tundnud end kogu kuu vältel rahulikuna“. Ja kolmas: „Olen tundnud end ärgates puhanu ja värskena terve kuu vältel.“ 

Clanbeati meeskonna liige Triin Noorkõiv märkis arvamusfestivalil, et viimasel aastal vastas nendele küsimustele iga kuu paarsada õpetajat ja selgus, et pea igal kolmandal vastanul oli koolis halb olla. Veebruaris oli selliseid koguni 45 ja märtsis 39 protsenti. Selgus ka, et klassiõpetajad tunnevad ennast koolis natuke paremini kui aineõpetajad, kuid kõik kurdavad ajanappuse ja väsimuse üle. Triin Noorkõiv küsis publikult, mida teha, et veebruar ja märts oleks õpetajale kergemad.

Miks on õpetajal koolis halb? Õpetajad on märkinud põhjuseks ülekoormust ja väsimust, tõsiasju, et nendega ei arvestata, neid kiusatakse, alandatakse, lastevanemad ei suhtu neisse hästi, õpilased käituvad halvasti, kehakaal tõuseb jne. Üks õpetaja kirjutas: „Juba tööle mõtlemine ajab südame pahaks ja pea ringi käima.“ Eriti ülekoormatud on õpetajad, kellel on väikesed lapsed ja kes õpivad töö kõrvalt ülikoolis. Aga uut energiat annavad ja tuju tõstavad tublid õpilased, nende vaimukad ütlemised, ka ekskursioonid, koostöö kolleegidega, ühine tundide planeerimine, koos väljas käimine, lastevanemate positiivne tagasiside. 

Peaasi.ee haridusvaldkonna juht Marit Kannelmäe-Geerts selgitas publikule, mida vaimse tervise all õieti mõeldakse. Maailma terviseorganisatsiooni definitsiooni järgi tähendab vaimne tervis heaolu. Kui õpetaja tunneb ennast koolis hästi, siis on tema vaimse tervisega kõik korras, kui halvasti, siis mitte. Kannelmäe-Geerts toonitas, et vaimne heaolu ei ole iga õpetaja isiklik vastutus ja eneseabi küsimus, sest heaolu loob eelkõige just hea koostöö õpilaste ja kolleegidega.

Kuidas õpetaja vaimset heaolu parandada?

Pärast teemat selgitavaid ettekandeid arutati seitsmes arutelurühmas, mida tuleks ette võtta, et õpetaja vaimne tervis „korda teha“. 

Meelde jäi koolijuhtide arutlusrühma idee, et kevadisel koolivaheajal ei tohiks õpetajal koolis mingeid ülesandeid olla, sest siis saaks ta veebruari ja märtsi ülekoormusest välja puhata. Koolijuhid arvasid ka, et koolis on vaja supervisiooni, mis parendab suhteid, ning õpetajatele tuleks õpetada andragoogikat, mis teeniks sama eesmärki. 

Õpetajate töörühm rõhutas, et õpetaja peab ise palju julgemalt välja ütlema, mis teda häirib. Õpetajad võiksid endale selgemalt teadvustada, mida nad oma heaolu paranemiseks vajavad. Ei ole ju enam see aeg, mil heaolu peeti teise- või kolmandajärguliseks küsimuseks. Õpetajate töörühmas pakuti, et koolipsühholoog peaks ka õpetajaid vastu võtma ja meisterõpetajad teistest kõrgemat palka saama. Arvati, et õpetajad peaksid rohkem suhtlema, näiteks üksteise tunde külastama ja üldse rohkem koostööd tegema. Õppejuhid peaksid läbima mentorikoolituse – see käib samuti suhtlemise kohta. 

Õpilaste töörühm arvas, et õpilased peaksid õpetajale ütlema, kui see midagi valesti teeb, sest siis saaks õpetaja oma vigu parandada, koostöö klassiga oleks parem ja kõik oleksid rõõmsamad. 

Kohalike omavalitsuste esindajate rühm lubas toetada mentorikoolitust ja mõtet, et korrapidajaõpetajad saaksid lisatasu. Ja nad hakkavad tegema koostööd Clanbeatiga. 

Arutelu lõpus kinnitasid nii Triin Noorkõiv kui ka Marit Kannelmäe-Geerts, et töörühmadest saadud ettepanekuid analüüsitakse ja need on Clanbeati ja Peaasi.ee edaspidise koostöö aluseks. Lisati, et riigikantselei ootab samuti arutelu kokkuvõtet.

Vaata ka videot

Kuidas kolleegid su vaimset tervist toetavad

Paide Vallimäel oli väljas stend, kuhu festivalil osalejad olid pannud üles tüüpilisi ütlemisi, millega kolleegid „toetavad“ õpetajat, kes tunneb ennast koolis halvasti. Ehkki Marit Kannelmäe-Geerts toonitas, et õpetaja heaolu ei ole tema isikliku vastutuse ja eneseabi küsimus, ilmestasid stendile kogutud laused vastupidist arusaamist – arvatakse, et igaüks peab ise hakkama saama. Mõned näited stendilt. 

• Laisk oled, mitte väsinud.
• Sa reageerid üle, see on kõigest töö.
• Sul on paha tuju, mitte depressioon!
• Võta ennast kokku!
• Sa ise mõtled oma elu selliseks.
• Psühholoogi juures käivad ainult hullud.
• Sa katsu õnnelik olla.
• Nõrk oled vä?

Üks tont käib mööda koole ringi – ChatGPT

Tehisintellekti ohtudest räägiti arvamusfestivalil nii noorte kui ka digialal. Peamine hirmutaja on muidugi ChatGPT, mis muutub üllatavalt kiiresti aina paremaks. Üks õpetaja tõi välja, et alles kevadel arvas ChatGPT, et Krõõt ei ole „Tõe ja õiguse“ tegelane, suvel pakkus, et Krõõt on Pearu naine, kuid nüüd kirjutab „Tõe ja õiguse“ teemal juba täiesti korralikke kirjandeid. Kuidas peaksid õpetajad sellele reageerima? Kas neile tuleks korraldada põhjalik ChatGPT kursus, et nad tema „käekirja“ ära tunneksid ja õpilastel ennast petta ei laseks? Kõlas mõte, et vähemalt augusti lõpus võiks toimuda kõigile õpetajatele üks korralik ChatGPT kursus. Kõige põhjapanevamalt rääkis arvamusfestivalil tehisintellekti teemal visionäär Linnar Viik. Ta soovitas õpetajatel ChatGPT-st oma abilise teha. Õpetajad ei peaks andma õpilastele ülesandeid, mida ChatGPT suudab ära teha. Linnar Viigi meelest on essee, referaat ja kirjand oma aja ära elanud. Nende asemel tuleks keskenduda ülesannetele, kus õpilased saavad kasutada ChatGPT-d oma tööriista ja abilisena. 

Linnar Viik tõi välja, et koolis esitatakse õpilastele tohutuid tekstimassiive ja õpilased peavad neid kontrolltöödes ja eksamitel taasesitama. Kas see ikka on efektiivne õppimismeetod? Viik märkis, et pigem peaks kool valmistama õpilasi ette ootamatusteks ja ootamatutes olukordades toime tulemiseks. Ta arvas ka, et õpetajatele pole vaja ChatGPT-d õpetada, sest see muutub nii ruttu järjest paremaks ja keerukamaks, et seda ei jõua keegi selgeks õppida. Pigem tuleks õpetajaidki valmistada ette selleks, et pidevalt tuleb ootamatustele reageerimiseks valmis olla. Päris mitu arutelus osalejat märkis, et õpetaja võib julgelt õpilastele öelda, et talle ei ole ChatGPT tuttav, ja teha ettepaneku üheskoos uurida, kuidas seda õppimise huvides kasutada. Toonitati ka järjekindluse olulisust. Mõnigi õpetaja on öelnud, et katsetas ChatGPT-ga pool tundi, midagi välja ei tulnud ja ta loobus. Aga katsetama ei pea pool tundi, vaid mitu päeva! Õpetaja peab olema tehisintellektiga kannatlik! Loomulikult oli arvamusfestivalile tulnud ka neid, kelle arvates ei tohiks lapsed enne kuuendat klassi üldse arvutiga kokku puutuda. Varjatud vimma arvuti vastu oli ikka ka tunda. 

Vaid iga seitsmes noor mõtleb kriitiliselt

Rahvusraamatukogu inimesed korraldasid oma arutelualal väga huvitava mõttevahetuse meediapädevuse teemal. Nad rõhutasid, et sõna „meediapädevus“ on mõnevõrra eksitav. Selle sõna mõjul on mõneski koolis õpetatud noortele ajakirjanduslikke žanre, artiklite ülesehitust ja muid nn tehnilisi asju. Kuid meediapädevus tähendab eelkõige kriitilist mõtlemist, võimet informatsiooni usutavust hinnata. Kui palju on meil kriitiliselt mõtlevaid noori, kes võtavad meediasõnumeid vastu ettevaatlikult? Mingi uuringu järgi on Eestis vaid iga seitsmes 15-aastane selleks võimeline. Aga 16-aastaselt läheb ta juba valima. Seega on noorte kriitiline mõtlemine lausa Eesti riigi tuleviku küsimus – kas nad toetavad populiste või mitte. 

Hea mulje jättis, et rahvusraamatukogu meeskond ei ole piirdunud ainult kurtmisega, et noored on, nagu nad on, vaid on asunud seda probleemi leevendama. Nimelt saavad koolid tellida neilt kriitilise mõtlemise tunde ja neid ongi väga palju tellitud. RaRa meediapädevuse spetsialist Eva Ladva mainis, et ka vene õppekeelega koolid on kutsunud neid meediakriitilisuse tundi läbi viima, kuid muidugi mitte kõige Putini-meelsemad. 

Kõige ebakriitilisem mõtlemine on muidugi vandenõuteooriate uskumine ja RaRa meeskond avas arvamusfestivalil ka seda teemat, selgitades, miks osa inimesi usub, et Maa on lapik; et on olemas imerohi, mis ravib kõiki haigusi; et haigused on ravimifirmade esile kutsutud; et valitsus teenib vabamüürlasi, keda omakorda valitsevad tulnukad jne. Eva Ladva ütles, et see kõik on folkloor ja selles mõttes ei maksa vandenõuteooriaid liialt karta. Kuid kasulik on siiski teada, miks mõned inimesed neid tõsiselt võtavad. Ta loetles ka põhjusi. Esiteks on vandenõuteoorias tõeseid fakte, mis justkui muudaksid ka valed faktid õigeks. Teiseks põhjendab vandenõuteooriat väga tihti mõni teadlane, ehkki lähemal uurimisel selgub, et teadlane ta ei ole. Mõnikord varjab valitsus rahva eest midagi ja see on suurepärane pinnas vandenõuteooriate sünniks. 

Et vandenõuteooriate olemus täiesti selgeks saaks, korraldas RaRa meeskond arvamusfestivali teisel päeval vandenõuteooriate maailmameistrivõistlused. Olgu märgitud, et osales vaid neli võistkonda, kuid kõik nad suutsid „usutava“ vandenõuteooria kokku panna. Üks lihtne näida: Kuu on tegelikult tehiskaaslane, mida tulnukad ei lase ümber oma telje pöörelda ja mida nad lasevad väga harva liikuda Maa ja Päikese vahele (päikesevarjutus), sest nad tahavad, et Päike võimalikult palju maa peale paistaks ja Maa keskmine temperatuur kiiremini tõuseks. Riikide valitsused muidugi varjavad seda tõsiasja rahva eest.

Vaata ka videot

Võiks ju USA ülikoolidest eeskuju võtta

Meie koolid võiksid õpetamiseks rohkem veebi kasutada, arvas Edumuse asutaja Maria Rahamägi. Praegu saavad koolid tellida Edumuselt veebipõhiseid valikkursusi, kuid sellest võiks edasi minna, sest veebipõhiselt saab õpetada ka põhiaineid. Kujutage ette, et ühes koolis oskab üks füüsikaõpetaja mingit teemat väga põnevalt õpetada. Miks ei võiks tema tunde veebis jälgida paljude koolide õpilased? Õpetajale oleks see samuti kasulik, sest ta saaks spetsialiseeruda ainult sellele, mis teda tõeliselt huvitab ja mille õpetamine tal väga hästi välja tuleb. Näiteks ühiskonnaõpetajal on koolis vähe koormust, aga kui ta õpetaks korraga paljusid, saaks ta koormuse täis. 

Vastuväide oli, et õpilased ei viitsi veebi kaudu õppida. Kuid koroonaaeg näitas, et kolmandikule sobis veebiõpe kontaktõppest paremini ja teisel kolmandikul vahet polnud. Seega õppijaid leiduks. 

Vastuväide oli, et kontaktõpe ja vahetu suhtlemine tuleb kooli alles jätta. Aastakümneid veebiõpet kasutanud õpetaja Astrid Sildnik vastas, et veebis suhtlevad õpilased niisamuti, kusjuures isegi välismaa lastega. 

Lastevanemate liidu juhatuse liige Aivar Haller tõi välja, et maailma parimad ülikoolid on juba ammu veebi kaudu õppimise teed läinud ja nende kursusi teevad läbi miljonid inimesed. Aivar Haller on isiklikult läbinud Massachusettsi ülikooli veebikursused, mis olid tema hinnangul põnevad ja kus ta pidi tegema rühmatööd eri riikide õppijatega. Kõik oli tasuta, ainult lõpudiplomi eest pidi maksma 49 dollarit. Aga diplomi võis ka ostmata jätta, lisas Haller.

Eesti liigubki aeglaselt veebiõppe suunas. Juba on olemas täiskasvanute e-gümnaasium, kus õpilased õpivad veebi teel. Kallavere Keskkoolis õpib osa õpilasi veebi teel ja lühikeste perioodidena õpitakse veebis päris mitmes gümnaasiumis.

Müstiline ennastjuhtiv õppija

Mulle oli üks südamelähedasemaid teemasid arvamusfestivalil ennastjuhtiv õppija, sest see on meie kooli tulevik. Paraku aetakse ennastjuhtiva õppija kohta tavaliselt väga üldist juttu ja Paideski räägiti algul pikalt ja põhjalikult sellest, missuguse iseloomuga peab ennastjuhtiv õppija olema. Ta peab olema motiveeritud, uskuma endasse, olema visa, ei tohi tagasilöökidest ära kohkuda jne. Tore! Aga kuidas saab kool ühest tavalisest noorest sellise ideaalse iseloomuga õppija teha? Missuguse pedagoogika abil?

Traditsiooniline ehk rahvapedagoogika töötab ennastjuhtivale õppijale vastu. Näiteks on enamik lastevanemaid veendunud, et kõige parem õpetaja on see, kes oskab tema lapsele õpitavat parimal moel seletada. Ka osa õpetajaid ise usub seda ja pole harvad juhtumid, kus õpetaja jutustab õpilastele õpikut ümber – närib õpilaste vaimutoidu eelnevalt ise pehmeks. Paraku võib kindel olla, et selline lusikaga toitmine ei tee õpilast ennastjuhtivaks.

Siin on asjakohane meenutada Ülo Vooglaiu lauset, mida ta on tihti korranud: „Eesti koolis teeb laps seda, mida kästi, nii, nagu kästi, siis, kui kästi, ja selleks ajaks, kui kästi.“ Kui päriselt ka nii on, siis ei ole ennastjuhtiv õppija võimalik ja seda just traditsioonilise pedagoogika pärast!

Kuidas muuta õpilane ennastjuhtivaks?

Pärast sissejuhatust hakati ennastjuhtiva õppija küsimust arutama rühmades ja selgus, et paljud õpetajad oskavad väga hästi öelda, kuidas ennastjuhtiv õppija tekib. Mõned märksõnad räägitust.

EESKUJU. Oleks hea, kui õpetaja oleks ise ka ennastjuhtiv õppija, ütles Rakvere Ametikooli keevitamise eriala õpetaja Evely Vassar. Tema ise on selgeks õppinud seitse eriala ja olnud juuksur, kaubandusökonomist, küünetehnik, massöör, kokk, viis aastat keevitaja ja nüüd on kutsekoolis kutseõpetaja. Jaanuaris loodab saada TLÜ-st kutseõpetaja diplomi. Keevitama õpetab ta nii noori kui ka täiskasvanuid, lisaks erivajadustega inimesi. Paljud õpetajad õpivad õpetamise kõrvalt Tallinna või Tartu ülikoolis. Seega on nad õppijatena õpilastele eeskujuks küll. 

VALIKUVÕIMALUSED. Evely Vassar märkis, et noortele tuleb anda valikuvõimalus, siis harjuvad nad otsustama ja oma otsuste eest vastutama. Tema on lubanud oma lapsel vabalt koole vahetada ja tulemus oli see, et viimasena lõpetatud kooli lõpetas laps kiituskirjaga. Natuke vaieldi selle üle, kas õpilane võiks valida lisaks koolile ka õppeaineid, ja leiti, et valikainetest piisab. Kuid toonitati, et valikaineid peaks koolis praegusest palju rohkem olema. 

AKTIIVÕPE. Evely Vassar tõi arutelusse sõna „aktiivõpe“. Ta tõi ka kohe näiteid, kuidas ta seda korraldab. Esimesena nimetas ta ümberpööratud klassiruumi meetodit. Õpilased võtavad teema kodus iseseisvalt läbi ja koolis arutavad üheskoos, kuidas keegi asjast aru sai. See meetod toetab kindlasti ennastjuhtiva õppija kujunemist. 

PAARIS- ja RÜHMAÕPE. Õpetaja Vassar tõi näiteid, kuidas ta annab mõnele õpilasele ülesande õpetada teisele selgeks see, mida ta ise juba oskab. Teine variant on, et õpilane õpetab teema selgeks tervele klassile. Õpilane tunneb end kõrvust tõstetuna ja õppimine muutub kogu klassis popimaks.

UUT MOODI HINDAMINE. Tore, aga kuidas sa neid hindad? Evely Vassar vastas, et annab ka vastamise puhul valikuvõimalusi. Õpilane võib teha tavalise kontrolltöö, kuid võib valida ka praktilise töö, mida pole nõutud oskusteta võimalik teha. Klassikaaslasele või kogu klassile mingi teema selgeks õpetamist võib võtta samuti kontrolltöö või testina. Õpilane võib õpitud teema kohta ka essee kirjutada, sellest videofilmi teha jne. Publikust ütles üks Paide Gümnaasiumi õpilane, et nemad tegid ajaloos kontrolltöö asemele õpitud teemale vastavad lauamängud. 

Kokkuvõtteks tõdeti, et ennastjuhtiva õppija saamegi ainult siis, kui anname talle rohkesti võimalusi valida ja rakendame laialdaselt aktiivõpet. Ja seda peavad tegema kõik õpetajad, mitte mõned üksikud. Muidu on nii, et üks õpetaja katsetab valikute ja aktiivõppega, kuid õpilased ei tule kaasa ja ta loobub. Aga kui kõik katsetavad ja proovivad, siis proovib ka see üksik õpetaja uuesti, katsetab uusi variante ja saavutab edu.

Vaata ka videot

KÜSIMUS JA VASTUS

Mis uusi mõtteid olete sellelt arvamusfestivalilt saanud?

Reemo Voltri, EHL-i juhatuse esimees

Tehisintellekt on tekitanud sel arvamusfestivalil ärevust ja põnevust. Sellega peab mängima ja sellesse peab süüvima, et seda arukalt ära kasutada. Aga sisukas oli ka koolivägivalla teema arutelu, samuti õpetajate heaolu oma. Ega siin nipsust midagi ei muutu, aga on hea, kui probleeme selgitatakse välja ja teadvustatakse ning oma isiklikke arvamusi testitakse. 

Markus Ehasoo, Vabaühenduste liidu huvikaitse juht, TLÜ haridusjuhtimise magistriõppe tudeng

Võib-olla vajavad lastevanemate ja kooli suhted uut sissevaadet. Sain festivalil teada, et probleeme on rohkem, kui arvasin. Kõigil peab olema vastutus. Ei saa nii, et keegi on lihtsalt klient.

Umberto Geerts, Peaasi.ee õpetaja ja koolitaja

Diskussioon oli sisukas, arusaadav ja vajalik. Hästi positiivne. Suund on hästi näha. Minu kodumaal Hollandis samasugust arvamusfestivali ei ole. Seal on muusikafestivalid, millel on ka diskussioonide pool. N-ö puhast arvamusfestivali mitte. 

Ats Mattias Tamm, Õpilasliidu juhatuse esimees

Arutasime oma rühmas, kuidas saavad õpilased õpetaja heaolu suurendada. Leidsime, et õpilased peavad ise ka ütlema, mida tuleks muuta. Ja õpilased peaksid andma õpetajatele ausat tagasisidet, ka negatiivset. Õpetajatega tuleb palju asju läbi rääkida, siis saavad nad paremini töötada. Õpilaste keskendumine tunni teemale on samuti oluline, kuid õpetaja peab looma atmosfääri, kus õpilased tahavad õppida.

Elin Ots, muusikaõpetaja

Kuulsin siin kolleegidelt taas, et õpetajate koormus on suur. Aga tekkis ka mõte, et õpetaja teadlikkus oma vajadustest on veel madal. Õpetaja peaks olema julgem ja ütlema välja, kuidas asjad on. Tundub, et mõnedki õpetajad on endale paksu naha kasvatanud.

Vaata ka videot