Õpetaja päevik: Joana Jõgela

Seekordses „Õpetaja päevikus“ saame tuttavaks keemiaõpetaja Joana Jõgelaga. Mis teda õpetajatöös motiveerib, millisest haridusmaailmast ta unistab ning milliseid soovitusi jagab alustavale õpetajale?

Olen õpetaja, sest elu korraldas nii. Kümmekond aastat tagasi õppisin Tartu Ülikoolis keemiat ning õpingute kõrvalt käisin Eesti koolides tegemas teadusteatrit või praktikume. Selle käigus sain aru, kui suured puudujäägid on koolikeemias praktiliste tööde ja nii-öelda käed-külge-maailmaga, ning hakkasin vaikselt astuma samme, et olukorda parandada. Lõin praktilise kodukeemia e-kursused, kus õpilased saavad omaenda kodus käepäraste vahenditega teha keemiakatseid; korraldasin õpetajatele koolitusi ja õpilastele teaduslaagreid, aitasin loodusteaduste valdkonda kuuluvate viktoriinide korraldamise ning koolides valikainete läbiviimisega. Selle kõige juures sisendasin endale, et kõik see, mis ma teen, on midagi muud kui õpetaja olemine, sest ma ju toimetasin noortega ainult teatud aegadel ja tegin nendega midagi vahvat. Keemia magistriõppe lõpus tabas mind aga arusaam, et õpetamine ongi just see, mis mulle sobib, ja kuna täpselt õigel aastal avas Tartu Ülikool uue õppekava – õpetajahariduse –, kandideerisin sinna ja sealt sai alguse ka minu töölepinguga õpetajaks olemine.

Õpetajana paneb mu silma särama, kui olen mõne praktilise töö või muu vidina välja töötanud, katsetan seda õpilastega ning see toimib paremini, kui oleksin osanud oodata. Viimasel aastal olen töötanud Praktikalis õppedisainerina ja üheks armsaks projektiks on olnud aatomi ehituse mudeli mängulisema õppimisversiooni väljatöötamine. Katsetamispäeval olin meeldivalt üllatunud, kui õpilased nokitsesid magnettahvli, lamineeritud elektronkatte ja magnetitega, mis kujutasid elementaarosakesi. Pisikesed uudistajad sättimas prootoneid, elektrone ja neutroneid õigetesse kohtadesse, lugemas üle, et kõik elementaarosakesed klapiksid, ja siis rõõmsalt teatamas: „Valmis, kas on nii?“. Minu jaoks on oluline, et õpilased avastaksid keemia loogika kogemise kaudu. Õpilaste nokitsemine ning kilked motiveerivad aga üha uuesti mõtlema, kuidas saaks õppimist veel mõnusamaks ja mõtestatumaks muuta. 

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt metsas tatsamas ja lõkkel banaanipannkooke tegemas, muusikaüritustel, spordihoones trenni tegemas, pargipingil raamatut lugemas või laboris katseid välja töötamas. Aga laboris on teistel mind juba keerulisem kohata …

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle trenni teha. Eri spordialad on minuga koos käinud juba väga väikesest peale, aga viimased kümmekond aastat leiab mind kõige rohkem poksisaalist. See on minu jaoks koht, kus kool jääb täielikult seljataha ja kogu segaduse ja muremõtted saab suunata füüsilisse pingutusse. Trennisaal on tõesti koht, kus ükski kooli või õpilastega seotud mõte ei keerle peas, ja see on oluline – vahepeal ennast täielikult haridusmaailmast välja lülitada.

Kui ajus olev sasipundar koolidest ja seal toimuvast juba liialt sõlme läheb, võtan koos päikesetõusuga mõnes Eesti rabas aja maha. See, kuidas uue päeva algus ja vaikus koos kuuma kohviga suudavad pooled mõtetes olevad sasipuntrad lahti harutada, on midagi müstilist. Usun, et kogu sunnitud distantsõppe perioodi toimisin vaimselt mõistlikult just tänu iganädalastele rabahommikutele.

Hoian end oma valdkonnaga kursis, lugedes nii teadusartikleid kui ka arengupsühholoogia raamatuid. Kõige rohkem olen katsetamise mõtteid ja inspiratsiooni hankinud Journal of Chemical Educationi artiklitest.

Õpetajatele julgen soovitada kahte raamatut: Jo Boaleri „Piirideta mõistus“ ja Carol S. Dwecki „Mõtteviis“. 

Lisaks meeldib mulle vaadata ja kuulata TED-Edi kõnesid, mida on õnneks terve Youtube täis.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt ahjuoperaator. Mulle väga meeldib küpsetada ja lisaks ülikoolitunnistustele, mis tõendavad minu pädevust keemiku ja õpetajana, on mul kutsehariduskeskusest ka pagari-kondiitri kutse. Küpsetamisega saan ennast maandada ja pealegi – see on nagu keemia! Lihtsalt küpsetamise puhul on lubatud aineid maitsta, mis keemialaboris on välistatud. 

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös oli siis, kui korraldasin 8. klassi õpilastele keemiaolümpiaadi huvipäeva. Tublid nuputajad said siis TÜ Chemiumis orienteeruda ja ülesandeid lahendada. Seoses sellega oli mul vaja aga paari abilist, kes mõnes kohas õpilastele vihjeid jagaksid või enne järgmise grupi jõudmist uued katsevahendid valmis seaksid. Mulle tulid appi kolm noort ja kogu päev möödus imeliselt. Kui ma päeva lõpus telefonis pilte sorteerisin, jäin pidama pildil, kus olime kõik neljakesi koos, ja siis ma taipasin – nad kõik on olnud minu õpilased. Ühe neiuga ristusid meie eluteed juba põhikoolis, kui olin tema keemiaõpetaja. Teekond jätkus gümnaasiumis ja praeguseks on ta minu kolleeg, kes aitab toimetada kodukeemia kursustega. Teine neiu tuli minu ellu gümnaasiumis õpilasena, seejärel saime kokku ülikoolis, kus olin juba tema õppejõud, ja nüüd on ta koos minuga samas koolis õpetaja. Noormees, kelle suutsin kampa meelitada, on samuti minu elus alates gümnaasiumiõpingutest ja toimetab praegu aktiivselt Teadusbussis. Ilmselt maandub ka tema varsti õpetajana. Arusaamine, et mu kunagised õpilased on praeguseks usaldusväärsed tegelased, kellega koos teha töötubasid või suuremaid projekte – see tekitas sooja tunde ja on väga suur töövõit. 

Soovitan teistele õpetajatele oma unistusi meeles pidada. Laenan Lauri Räpi sõnu: „Ära jäta oma unistusi unarusse“ ehk jah, sa oled õpetaja, aga sa oled väga palju muudki. Palun hoolitse enda eest!

Unistan haridusmaailmast, kus motivaatoriks on teadmised ja oskused, mitte hinded. Ja seda nii õpilaste kui ka õpetajate puhul. Arvan, et nii õpilased kui õpetajad peaksid iga päev ühe uue oskuse või teadmise omandama ja see ei pea olema midagi suurt. Aga see peaks olema mõtestatud enda arengu, mitte mingi kindla numbri saamise või kirjutamise kaudu. Hindamine on minule õpetajana kõige ebameeldivam, nii tore oleks sellisest pusletükist vabaneda. 

Kommentaar päevakajalisel teemal

Milliseid soovitusi jagaksite alustavale õpetajale, kes septembris oma õpetajakarjääri alustab?

Minu suur soovitus on teha endale realistlik nädalaplaan, kus lisaks tunniplaanile ja tundide ettevalmistamise ajale on kirjas ka jalutuspausid, raamatu/filmi/seriaali tarbimine, treening ning aeg endale ja oma inimestele. Plaan oli see, mis mind alustava õpetajana aitas. Kui ma ikka teadsin, et esmaspäeval kell 18 on trenn, siis ei jäänud ma veel mõnda toredat ideed Pinterestist otsima (sinna saab väga kiiresti ennast kaotada), vaid suundusin spordihoonesse. Ja kui oli kokku lepitud teatriõhtu, ei tulnud arvesse vabandus „Ma kujundaksin seda töölehte veel natukene“. See muidugi ei tähenda, et on mõistlik minna järgmisel päeval ettevalmistamata tundi andma, aga oskusliku planeerimisega pole minul selliseid apsakaid olnud. Samuti aitab kõrvaltegevustega toimetamine kaasa väga vahvate ja isegi geniaalsete uitmõtete tekkimisele ehk otsi endale ka molutamise aega. 

Veel on väga mõnus, kui leiad endale toreda kaasõpetaja, keda kõigi oma „Miks?“, „Kuidas“, „Kust ma selle leian?“ küsimustega pommitada ja vahepeal lihtsalt öelda: „Tead, mul oli täna nii lahe tund!“ 

Isegi kui vahepeal on keerulisem periood ja töökoorem kasvab suuremaks, kui alguses arvata oskasid, toimetad sa tulevaste inseneride, teadlaste, poliitikute, arstide, näitlejate ja teiste toredate tegelastega, kelle elus mängid olulist rolli. Seega, naudi sõitu!