Õpetajate järelkasvu nappust süvendab vana olija nähtamatuks muutumine

25. aug. 2023 Eneli Kindsiko Arenguseire Keskuse ekspert, Tartu Ülikooli kaasprofessor - 4 kommentaari

Uue kooliaasta eel tasub kõikidel haridussüsteemi töötajatel, aga ka lastevanematel mõelda, milline on nende panus sellesse, et iga õpetaja tunneks end koolis hästi. Kõige uue kõrval tasub tunnustada ja märgata neid õpetajaid, kes on juba aastaid õpetajaametis olnud. Kui vanal olijal on hea olla, tunneb ka tulija end kooli oodatuna.

„Selgroog on vanad olijad. /…/ Reaalsus on see, et Eesti haridus püsib sellel 55-aastasel daamil. /…/ 55 on see kuldhetk, kus sa oled veel piisavalt krapsakas, sul on metoodika nii selge kui veel üldse saab!“ (Koolijuht)

Õpetajate järelkasvu tagamisel on tarvis keskendada tähelepanu olemasolevate õpetajate hoidmisele ehk õpetaja lahkumismäära vähendamisele – ühtviisi oluline on nii viis kui 20 aastat ametis olnud õpetaja. Uute õpetajate koolitamisest järelkasvu tagamiseks ei piisa, kui olemasolevate õpetajate silm koolis ei sära ja nad kaaluvad lahkumist. Või veelgi kurvem olukord: koolides hakkab levima vaikselt lahkumise või lihtsalt tööl tiksumise fenomen (ingl quiet quitting), kus ei lahkuta, ent antakse miinimumpanus, et iga kuu töötasu kätte saada. 

Riiklikult, aga ka meedias pööratakse palju tähelepanu alustavale õpetajale ning uute õpetajate koolitamisele, ent see muudab märkamatuks vanad olijad, kelle najal kogu haridussüsteem veel püsib.

Lahkuva õpetaja profiil

Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) kohaselt lahkub igal aastal koolist püsivalt või ajutiselt üle 1400 õpetaja ehk ca 10% õpetajaskonnast. Nende seas on ka pensionile ja lapsehoolduspuhkusele suundujad. Ühelt poolt süvendab Eestis õpetajate nappust pensionile jäänud õpetajate asendamise vajadus, ent samas on igal aastal ametist lahkujate seas ka aktiivses tööeas olijaid. 

Eestis lahkub kolme esimese tööaasta jooksul iga kolmas alustav õpetaja ning just noored väljuvad suurema tõenäosusega ka haridussüsteemist.  

Veel olulisem on see hulk õpetajaid, kellel on lahkumismõte peas, ent kes ei ole veel lõplikku otsust teinud. COVID-i-aastate tõttu on globaalselt järjest suurenenud just olemasolevate õpetajate lahkumise määr. 

OECD riikides lahkuvad aktiivses tööeas õpetajatest enim alla 34-aastased ja kõige madalam on lahkumismäär 35–54-aastaste seas. Ainete lõikes lahkuvad enim matemaatika- jt reaalainete õpetajad, aga ka keeleõpetajad. USA õpetajate tööturu näitel on teada, et õpetajate tööturult lahkujatest kolmandiku moodustavad pensionile jääjad ning kaks kolmandikku moodustavad ametist enneaegselt lahkujad.

Eestis lahkub enim õpetajaid kolmandast kooliastmest (7.–9. klass) ning kõige vähem esimesest kooliastmest (1.–3. klass) ja gümnaasiumist. 

Miks õpetajakoolituse suurendamine ei leevenda õpetajate kriisi? 

Ained, mille õpetajad lahkuvad töölt enim

Matemaatika, inglise keel, eesti keel, klassiõpetaja, loodusõpetus

Miks õpetajad lahkuvad?

Eesti õpetajatest 58% on kaalunud töölt äraminekut ning 92% kogenud läbipõlemist. Juba tegevusvaldkond tingib seda – haridus- ja meditsiinitöötajad on vaieldamatult kõige suurema läbipõlemisriskiga töötajad. Läbipõlemist tingib suur töökoormus, palga ebaõiglus, aga ka toksiline sisekliima koolis (nn konkureerimiskultuur õpetajate vahel) ning suhted lapsevanematega. Õpetajaametit on nimetatud ka emotsionaalseks tööks. Seega on läbipõlemise juured eeskätt koolide töötingimustes ning oluline on avada ühe toksilise koolikultuuri anatoomia. Mis seda enim tingib? 

Kui heidetakse ette, et alustavate õpetajate koolist lahkumise üks põhjus on kollegiaalne kiusamine, eeskätt vanemate olijate poolt, on oluline küsida, miks kiusatakse. Kas kardetakse konkurentsi? Kas nähakse, et uus tulija teeb asju teistmoodi kui koolis tavaks? Kas uuele on loodud paremad töötingimused, tunnetatakse ebaõiglust? Kas ehk kooli töökultuur ongi selline, kus eksida ei lubata ning ka aegunud pedagoogiliste võtete enesele tunnistamine on justkui eksimus, mida ei tohi välja näidata? 

Üsna värske teadusuuringu kohaselt on Soome õpetajate seas lahkumismõtteid enim just keskkarjääris olevatel õpetajatel, mitte alustavatel õpetajatel, nagu eeldada võinuks. Põhjuseks on kaasav haridus ja rohked reformid ning viimastega kasvanud aruandlus- ja administratiivkohustused. 

Lahkumiskavatsustega keskkarjääris olevad õpetajad tundsid puudust ametialasest tunnustamisest (nt karjäärivõimaluste puudumine) ning uute oludega hakkama saamiseks vajalikust ettevalmistusest, samuti kurdeti suure töökoormuse üle. 

Et tagada õpetajate järelkasv, peab tuleviku kool olema tervislik ja muu tööturuga võrreldes konkurentsivõimeline töökeskkond. See ei ole kriitikanool koolijuhtide suunas, hea tööõhkkonna loomine on töötajaskonna ühine vastutus ning ka riigil on siin oma roll. 

Kui õpetajad on rahul, on ka koolijuht hoitud. Eestis on juba aastaid teravalt näha, kuidas koolid meelitavad õpetajaid üle just hea juhtimis- ja töökultuuriga. Arenguseire Keskuse 2023. aasta kevadel tehtud intervjuudest õpetajatega tuli välja, kuidas õpetajad teevad juba enne uude kohta liikumist luuret, kas uues koolis on ka hea töökeskkond, head suhted. 

„Täna, ma arvan, ei ole tähtis see palganumber, vaid aina enam tähtis on, missugune on organisatsioonikultuur. Kui sa lähed tööle kooli, kus juht on kiuslik, bürokraatiat on tohutult palju, kolleegide omavaheline läbisaamine on kesine, siis see number, mis sa kontole saad, ei oma ühel hetkel enam mingit tähtsust.“ (Koolidirektor)

Uue värbamine ja vana väärtustamine

Üks rahvusvaheliste uuringute tugevamaid sõnumeid ongi, et õpetajate järelkasvu puhul on fookus liigselt nihkunud õpetajakoolitusest uute õpetajate lisamisele, ent oluliselt teravam probleem on juba töötavate õpetajate töölt lahkumine. 

Iga lahkunud, õpetajaametis pettunud õpetaja tähendab koolile kulusid. Kogenud õpetaja lahkumine toob kaasa aja- ja rahakulu värbamisele, aga ka uue inimese sisseseadmisele. Kui värbamine ebaõnnestub või võtab kaua aega, pannakse olemasolevatele õpetajatele lisakoorem – nad peavad täitmata ametikohtade tõttu lisatööd tegema. Nad on üha rahulolematumad ja tekib oht, et lahkuvad ka nemad. Samuti viib õpetajate sage rotatsioon õpilaste õppetulemuste languseni.

Maailma suurimaid töövahendusportaale LinkedIn on tuvastanud, et peamine töökoha vahetamise põhjus on paranenud karjäärivõimalused. Sealjuures motiveerib uut töökohta vastu võtma olulisima asjana kompensatsioon (49%), st tööandja vahetamine toob enamasti kaasa palgatõusu. Teisisõnu, vana olija tunneb et on muutunud nähtamatuks, tal puuduvad arenguvõimalused ning töö kvaliteedi tõstmine ei too kaasa palgatõusu.

Pahatihti esineb tööelus ka nn telefonioperaatori vahetamise efekt, kus töötaja saab oma väärtusest teada alles siis, kui on valmis tööandja juurest lahkuma – nii nagu telefonioperaatorid teevad kõige parema pakkumise just uuele kliendile ja vana jäetakse unarusse.

„Kurbloolisus on see, et ta ei lähe mitte ainult sellest koolist ära, vaid suure tõenäosusega (haridus)süsteemist.“ (Poliitikakujundaja)

Õpetajate järelkasvu tulevik 

Olemasolevatest õpetajatest sõltub otseselt ka õpetajate järelkasv. Ühelt poolt kujundavad olemasolevad õpetajad klassi ees õpetajaameti maine ja õpilastes soovi ise õpetajaamet valida. Teisalt kujundavad olemasolevad õpetajad suuresti alustavate õpetajate esimeste tööaastate tööõhkkonna – selle, millist tuge pakuvad kolleegid uuele õpetajale. 

Kõige lihtsam ja praktilisem näide vanade olijate väärtustamisest on töökoormus. Staažikate õpetajate töö ja roll koolis ei tohiks olla liitmistehte tulemus. Praegu suurendab õpetajate töökoormust koolis valitsev ülesannete rajasõltuvus, kus uued rollid (näiteks kaasavast haridusest tulenev personaliseeritus õppes) lihtsalt liidetakse vanadele. Staažika õpetaja lisaroll on ka uutele õpetajatele mentoriks olla – kui see kohustus lihtsalt liidetakse eelmistele, siis on oht, et mentorlus muutub ajapuudusel vaid formaalsuseks. 

Õpetajate koormusest rääkides on enamasti mainitud vajadust tagada alustavale õpetajale teistest väiksem koormus, ent ka kogenud õpetaja väärib tervislikku töökoormust. Koormates vana olija üle (ta ju oskab!), teeme karuteene ka uutele sisseelajatele.

Haridussüsteem vajab tehnoloogia abi

Õpetajate töökoormuse 35-tunnini ehk normaalkoormuseni viimine tähendab igas koolis õpetajate ülesannete kriitilist ümberhindamist. Millised on ülesanded, mida kvalifitseeritud õpetaja peab täitma, millised aga need, mis võiks ära võtta? Kas mõnda rolli saaks täita uutmoodi? Kas kõike, mida seni oleme teinud, peaks ka edasi tegema? Kuidas annaks tehnoloogia abil koormust vähendada, mõned asjad automatiseerida? 

Ehk tasub kasutada õppes tipptasemel videoloenguid, selle asemel et õpetaja igal aastal ühte ja sama asja õpilastele ette loeb. Väga eeskujulik algatus on LaeEnd, milles luuakse haaravad füüsika õppematerjalid Eesti koolidele. 

Riigi puudujääk on väga tugev just tehnoloogia suunal. Hariduse valdkonnas on globaalselt kõige tugevam suundumus adaptiivsete õpikeskkondade teke, kus õppijad saavad enda arenguga sobiva sisu vajalikus tempos. Näiteks on õpetajal nutiõpikud, mille sisu on kohandatav iga õpilasega vastavalt tema vajadustele. Praegu kohandab õpetaja õppematerjale suuresti käsitööna ja see põletab läbi nii noored kui ka vanad olijad. Eeskätt kaasava hariduse kontekstis on õpetajatele tehnoloogia appi toomine kriitilise tähtsusega ja sellega on juba hiljaks jäädud. 

Tsentraalselt loodud adaptiivsed õppematerjalid ja õpihaldussüsteemid leevendaks kaasavast haridusest ja tugispetsialistide puudusest tulenenud ülekoormust, läbipõlemist ja vähendaks soovi ametist loobuda.

„Tehnoloogia on oluline, sest kuni õpetaja parandab viieleheküljelist kirjandit, 38 õpilase oma – ja tal võib olla 5 klassi –, ei tule ta hommikul särasilmil tööle!“ (Koolijuht)

Haridustehnoloogia ekspertide sõnul pidurdavad haridustehnoloogilist hüpet projektipõhised arendused, samuti kehv koostöö ja pika perspektiivi puudumine:

„Sageli on takistuseks huvirühmade ebaefektiivne suhtlus nii riigi kui koolide tasandil ning avaliku ja erasektori tarbetu konkureerimine. Eriti teravalt paistab see silma haridusteenuste valdkonnas, kui avalik sektor tellib projektipõhiselt teenuseid. Hankeraha lõppemisel teenuseid edasi ei arendata, need vananevad kiiresti ja nende kasutamine lõpeb.“ 

Seega on riigi pika perspektiivi puudumine haridustehnoloogia rakendamisel õpetajate töökoormuse alandamiseks üks meie õpetajate järelkasvu nappuse juurpõhjuseid. 

Käesolevat kirjatükki ajendasid kirjutama intervjueeritud õpetajate ja koolijuhtide kogemused. Kuldses keskeas kogenud õpetaja, kes lahkus Tallinna koolist Ida-Virumaale, sest tundis et temast on seal rohkem kasu, oma koolis tundis ta end nähtamatuna. Nooremapoolne õpetaja ääremaalt, kes andis lahkumisavalduse, sest tundis et tema nüüdisaegsed õppemeetodid tekitasid vanades olijates pahameelt. Tallinna suure kooli kogenud õpetaja, kes tahtis väga olla uue õpetaja mentor, aga kelle töökoormus oli ebainimlik. Ida-Virumaa noored õpetajad, kes lahkusid teise kooli, sest otsisid hea töökultuuriga töökohta – palk jäi samaks! Koolidirektor, kes ütles välja, et meie hariduse selgroog on 55-aastane daam, keda tuleb hoida. Rohkelt kogenud õpetajaid, kes tunnevad hirmu kaasava hariduse ees – neid pole selleks ette valmistatud – ning kellel pole aega end koolitada, ent kellele on pandud hunnik lisakohustusi. 

Käesolevas kirjatükis kajastatud tsitaadid pärinevad Arenguseire Keskuse 2023. aasta kevadel tehtud intervjuudest. Arenguseire Keskuse uurimissuuna „Õpetajate järelkasvu tulevik“ eesmärk on töötada globaalsete ja siseriiklike suundumuste põhjal välja õpetajate vajaduse ja järelkasvu stsenaariumid aastani 2040: https://arenguseire.ee/uurimissuunad/opetajate-jarelkasvu-tulevik/


4 kommentaari teemale “Õpetajate järelkasvu nappust süvendab vana olija nähtamatuks muutumine”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Ise oled SÜÜDI!

    Nii väidavad inimesed (ka lapsed), kel vaidluses pole argumente… Süüdistada kasvõi lapsevanemaid õpetajate puudumises on tobe. Olin hiljuti ca 30-aastaste seltskonnas, kes mures oma laste tuleviku pärast – pole enam kooli, kuhu oma lapsi panna – kõikjal valitseb asjatundmatus (kasvatus-õpetus pea olematu). Hakati “otsima” oma ümbruses kooli, kus on veel VANU ÕPETAJAID, kes valdavad pedagoogikat… Eksperdid, nõustajad ja poliitikud – mõelge nüüd ise edasi!

  2. Tiia Lister ütleb:

    Mina palun selgitada, miks peaks õpetajatöö ikka olema veel suur ohverdus – miks? Kunagi ütles üks kõrge poliitik – ah, nad on need eetilised inimesed, kannatavad ära – pole vaja neile palka juurde panna. Pealegi need psühholoogilised kahjud, mis selle ohverdusega kaasas käivad, on väga suured ja keerulised. Lihtsalt noored ja need, kes on sellest aru saanud – lähevadki ära või ei tulegi üldse kooli tööle. Olen üle 40 aasta näinud väga paljusid erinevaid koole ja õpetajaid. Lihtsalt on ühed koolid, kus õpetajast hoolitakse ja teda toetatakse igal moel. Siis tunneb õpetaja ennast hästi ja suudab ka rõõmuga tööd teha. Need õpilaste säravad silmad ei toeta ju ainult neid õpetajaid, kes õpilastega toime ei tule ja oma tööga hakkama ei saa ja keda KOOL ei toeta. Oleks juba aeg minu arvates, kus õpetaja elukutse on professionaalne, õiglaselt tasustatud, kooli poolt toetatud ja töörõõmu pakkuv. Et keegi ei elaks nende tasuta küll laste jaoks, aga tööalase panuse arvel. Isegi mitte õppevahendite raha teemal. Ja riik, omavalitsus ja kool on KOHUSTATUD selleks andma oma nii suure panuse, et õpetaja ei pea vanaduses oma eluaegse ohverduse vilju kandma ja selle eest oma tervisega maksma.

  3. Hilja ütleb:

    Videoloengud pole lahendus. Õpetamine ei ole loengu pidamine. Isegi uut õppesisu tutvustades arvestab õpetaja ju oma konkreetse klassi eelnevate teadmiste ja kogemustega, kontrollib arusaamist küsimustega, kohandab oma juttu kohe, kui näeb kellegi silmist, et too ei jõua mõttega järjel püsida jne. Kui tahes tipptasemel video seda ei tee. Selle kohta on ka teadusuuringuid: oma õpetaja ebatäiuslik tund on õpilase jaoks efektiivsem kui võõra tippõpetaja loeng. Või kuidas see tehnoloogia siis viieleheküljelisi kirjandeid tagasisidestab? Isegi AI võib äärmisel juhul kontrollida sõnade õigekirja, aga mitte kirjandi teemakohasust, arutluse sügavust, argmentide veenvust, stiili sujuvust jms. Üleüldse soovitaks lugeda UNESCO 2023 haridusseire aruannet “Technology in education: A tool on whose terms?”

  4. Andrus ütleb:

    Õpetajaid saab juurde ainult siis kui sidustatakse õpetaja haridus ja kool. Mina sain õpetajakutse siis kui kool andis mulle suunamise õpetajahariduse saamiseks, kusjuures pidin peale lõpetamist samasse kooli tagasi tulema ja 5 aastat õpetaja olema.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!