Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Irma Truupõld „Rohelise Päikese Maa“ (2022)
Viimastel aastatel on trükivalgust näinud mitmed vanemate lasteraamatute uustrükid. Mõned neist on läbi põlvkondade püsinud kooli lugemisvara nimekirjades. Teised on vahepeal pea unustusse vajunud, panevad aga kunagiste lemmikutena endiselt paljudel silmad heldinult särama, nii ka Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa“.
Sõrmepikkused nukukesed Malle ja Peedu unistavad kolikambris, et nende suureks kasvanud omanik Mari neid taas märkaks. Mõistnud, et seda ei juhtu, nõustuvad nad kuu kutsel rändama Rohelise Päikese Maale. Rännak majast metsaservani kestab nukkudel läbi suve ja sügise kuni lume saabumiseni. Nad satuvad pisiolendite – putukate, tigude, konnade, hiirte – sekka, kellest enamik on võõrapäraste külaliste vastu siiski heatahtlikud ja abivalmid.
Viinud peategelased juba loo esimese kolmandiku lõpuks soovitud sihtkohta, põikab autor jutustama kadunud rohutirts Timsi seiklustest. Lõpuks põimitakse jutulõnga otsad Rohelise Päikese Maa kuninganna lossi suures koobassaalis kokku ja suve viimase suure kontserdi lõppedes jäävad mutukad talvituma. See seab nukud taas küsimuse ette, mis neist edasi saab. Nagu muinasjutule sobilik, laheneb kriitiline seis võluväel – nukud saavad värske välimuse ja tagasi koju, jõulukingiks Mari tütrele.
Loos tulevad esile kõrvuti eksisteerivad, kuid vastandlikud maailmad: tubane ja õueruum, nukkude ja putukate, nukkude ja inimeste oma, vananev ja uuenev elukaar. Kuigi nukud ei pea sööma ega tunne külma, vajavad nad siiski armastust ja hoolimist. Hoolimine, aitamine ja teiste eest hoolitsemine on selles teoses ka mutukate maailmas loomulik toimimisviis. Samal ajal on aga metsa pisiolendite kujutamises ka tõepära ning lahti seletatud looduse ringkäiku.
Kui Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa“ 1936. aastal esmakordselt ilmus, sai sellest väga populaarne tüdrukuteraamat. Autor ise on raamatu kolmanda trüki saatesõnas (1980, lk 104) kirjutanud, et oli loo esimeste visandite kirjutamise ajal alles 16-aastane koolitüdruk (foto samas lk 4). Hiljem on ta raamatu jaoks teksti korduvalt viimistlenud ning see jäi tema teoste hulgas kirjaniku enda lemmikuks.
29. juulil 1903. aastal sündinud Truupõllu 120 aasta juubeli eel ilmunud uus ja värske trükk sobib kinkeraamatuks: kvaliteetne kujundus ja materjal, lugemiseks mõnus reavahe ja tähesuurus. Kunstnik Takinada illustratsioonid on kahes kihis: värvilised akvarellid saadavad loo sündmusi, monokroomsed peene joonega vinjetid peatükkide eel ja järel viitavad neis mainitud taimedele-loomadele. Seejuures on taimedele lisatud ladina- ja eestikeelsed ning rahvapärased nimed.
„Rohelise Päikese Maa“ populaarsus katkes nõukogude ajal – autor oli toona põlu all oma teiste teoste tõttu ja 1946. aastal ilmunud teisele trükile sai osaks negatiivne kriitika. 1980. aastal ilmunud Roman Kiviti originaalillustratsioonidega kolmas trükk aga tõi teose lugejate juurde tagasi. Ehkki Truupõllu teost on eri aegadel nii kiidetud kui laidetud, ei ole seda unustatud: Eesti Lastekirjanduse Keskuse küsitluse tulemusel reastatud saja 20. sajandi parima algupärase lasteraamatu nimekirjas seisab „Rohelise Päikese Maa“ üsna eesotsas (12.–14. kohal).