Direktorite tööd täis suvi: miks on võõrkeeleõpetajat raske leida?

Alates tänavu sügisest peavad põhikoolid alates 6. klassist pakkuma õpilasele võimalust valida B-võõrkeel vähemalt kahe võõrkeele seast. Paljudele väikestele koolidele on see tähendanud tõsist pingutust, sest õpetajaid on keeruline leida.

Ülikoolides koolitatakse nii prantsuse ja saksa kui ka teiste keelte õpetajaid, ent suur osa neist kooli ei jõua. B-võõrkeelte pakkumisega on hädas ennekõike maakoolid.

Valikusse tulevad kõige sagedamini inglise, saksa ja vene keel. Vene ja saksa keele õpetajaid otsivad senini mitmed ja inglise keele õpetajat mõned koolid. Prantsuse keele õpetaja saaks Tartus kohe tööd, seda ametit nõudlevale prantsuse kirjanduse doktorandile Marit Karelsonile kirjutasid kõik Tartu parimad koolid. Maakohtades oli huvi väiksem.

Õpetaja mitme kooli peale 

Mitmed koolid ei suuda õpetajakohti täita, kuid vaatavad siiski lootusrikkalt tulevikku. Mikitamäe kooli direktor Kain Sonts ütleb: „Meie otsime kolmanda keele õpetajat maa alt ja maa pealt. Me ei leia. Ei usu, et meid selle eest karistatakse, sest mille eest?“

Haridus- ja teadusministeerium soovitab B-võõrkeele õpetajate töökoormuse suurendamiseks teha koostööd lähiümbruse koolide ja kohaliku omavalitsusega ning üleminekuperioodil kaaluda ka põimõppe võimalusi. Potentsiaalsed õpetajakandidaadid toovad aga välja, et neil ei ole võimalik kolmeks tunniks kuhugi kaugele kooli sõita. Sõitmiseks läheb kaks korda enam aega kui tunni andmiseks.

Direktorid on suvel tööd teinud. Keila Kooli direktori Martin Ööveli sõnul ei tulnud HTM-i uus määrus üllatusena. Koolis on iga lennu peale üks vähemalt 12-liikmeline saksa keele grupp. Selles koolis valivad pooled B-võõrkeeleks ikkagi vene keele. 

Öövel selgitab: „Lapsevanemate huvi muu B-võõrkeele kui vene keele vastu on väga suur, teadupärast on Venemaa välispoliitika alternatiivide otsimisele andnud päris tugeva tõuke. Huvi vene keele vastu on kahanenud, aga on siiski olemas.“

Ühte õpetajat mitmes koolis tarvitada on Ööveli sõnul samuti mõistlik. Näiteks väikeses Lümanda Koolis jagatakse vene ja saksa keele õpetajaid naaberkoolidega. Vene keele õppijate vähenemist seal märgata ei ole.

Kaadrid otsustavad kõik

Tõstamaa Keskkooli direktor Toomas Mitt tõdeb, et B-võõrkeel on senini olnud nende koolis vene keel – eks see ole sõltunud olemasolevast kaadrist. Maapiirkonda on õpetaja kunagi kooli tööle tulnud, seal elamise sisse seadnud, kodu rajanud. „Enne Venemaa agressiooni olid Eestil Venemaaga hoopis teised suhted. Eks me kõik eeldasime, et naaberriigiga võiks head äri- ja kultuurisuhted olla ning suure rahva keelt tasub osata,“ tunnistab Mitt. „Ent sõja puhkemine näitas, et idanaabri poliitika on meile väga vastukarva, ja vene keele õppimise perspektiiv kadus ära.“

Nõnda asuti Tõstamaal eelmise aasta algul mõlgutama B-võõrkeele vahetamise mõtteid, alates uuest õppeaastast pakutakse teise võõrkeelena soome keelt. „Lähtusime valiku tegemisel võimalustest. Polnud mõtet korraldada õpilaste seas küsitlust ja tunda huvi, mida nad õppida tahavad, sest Eesti õpetajate tööturg on olematu ning maapiirkonda õpetajat leida, ka mitme kooli peale, pea võimatu,“ selgitab Mitt. „Meie inglise keele õpetajal on soome keele õpetamise võimekus ning saame põhjanaabrite keelega alustada.“ 

Tõstamaa Keskkooli direktor meenutab, et kunagi pakkusid nad valikainena norra keelt, sest Tõstamaa kandis elas Norra kuningriigi alam, kellega saadi õpetamises kaubale. Pärnu maakonna sõprussidemed ulatusid Buskerudi kommuuni, kirjutati projekt, kohtuti kuningaga ning kolm õppeaastat õpiti norra keelt ja käidi Norramaal külas. Kahjuks lõppes see kõik õpetaja ärakolimisega. Jällegi, kaadrid otsustavad kõik. 

„Kaalusime hiina keele õpetamist, kuna oleme mõisakool ning viimane mõisahärra Alexander von Staël-Holstein oli maailmakuulus sankriti keele teadlane, kes elas Hiinas, oli suisa keisri õukondlane. Leidsime hea põhjenduse, miks võiks meie koolis õpetada mandariini keelt,“ räägib Mitt. „Ent väikese kooli keeleõpetuse tunnimaht on väike ja õpetajale täiskohta tagada raske. Plaan jäi plaaniks.“

Spetsialistile on maailm lahti  

Väike-Maarja Gümnaasiumi direktor Marje Eelmaa märgib, et keeleõppe teenust on võimalik ka osta. Gümnaasiumis saaks B-keelt valida näiteks Edumuse veebiplatvormi kaudu. Seal toimuvad e-loengud, näiteks soome ja inglise keele omad. Kool maksab õpilase eest Edumusele ja kui õpilane eksamit ära ei tee, siis peab ta koolile raha tagasi maksma. Eelmaa sõnul on õpe Edumuse kaudu ennastjuhtiv, sest paneb tulevase maailmakodaniku ise otsustama.

Ülikoolid saadavad igal aastal välja võõrfilolooge. Tartu Ülikool pakub bakalaureuseõppes inglise keelt ja kirjandust, magistriõppes võõrkeeleõpetaja eriala integreerituna mitme ainega. TÜ koolitab ka saksa ja prantsuse keele õpetajaid. 

Tallinna Ülikool pakub võimalust õppida hiina, hispaania, inglise, itaalia, soome, jaapani, prantsuse ja saksa keelt ja kultuuri bakalaureuseastmes, samuti Lähis-Ida uuringuid. Magistritasemele on jäänud olulisimad neist, samuti slaavi keeled ja kultuurid ning Aasia uuringud. Ka mitme aine õpetaja. Näiteks sellest aastast Maardu Gümnaasiumi direktorina tööle asuv Julia Belova ongi hariduselt inglise ja saksa keele õpetaja ning seetõttu on Maardu koolis mõlemad õppeained kaetud. 

Koolide jaoks on probleem, et oluliste keelte magistrantidele on lahti kogu maailm. Keeleoskus võimaldab neil sügavuti osa saada ükskõik millisest kultuurist. On enam kui küsitav, kas nad pärast õpinguid just mõnda maakooli maanduvad. Et saada õpetajaks, on vaja lisaks läbida ka pedagoogilised ained, mis võtab üliõpilaselt veel lisaaega.

Nagu koolijuhtide jutust näha, peab noor filoloog tihtipeale seiklema mitme kooli vahel ja õpetama igas kümmekonda õpilast, kellest kolm-neli pole kuigi motiveeritud. Keeli sunnib valima seadus, samas kui paljud maakohtadest pärit õppurid saavad juba põhikoolis aru, et tulevaste asfalditööliste, auto varuosade müüjate või tanklaketis kuuma koera keerutajatena jääb nende kokkupuude Goethe ja Schuberti kõrgkultuuriga napiks. Sellest ka korrarikkumised, misjärel õpetaja tõenäoliselt lahkub. Haritud inimesena on tal kõik teed lahti.

Kultuuride konflikt

Koolis kohtuvad kaks erinevat maailma, mis sada aastat tagasi üldse kokku ei puutunud. Kui õpetaja silmaring on nii lai, et ta esitab itaalia keeles krutskiga küsimusi Umberto Eco kohta ja tahab mehele minna näiteks Pariisis, annab kool muidugi talle võimaluse õpetada. Aga kui tema metsatagusest külast pärit õpilane mõtleb sellest, kuidas autode juppe laiali vedada … Ja teeb sinna juurde veel lihtsakoelisi pedenalju, siis leiab aset kultuurikonflikt. 

Õpetajannade puhul võib see lõppeda pisarate ja meesõpetajate puhul morni õlakehitusega. Lahkutakse koolist ja jäetakse järele tühi koht, kuhu nõutu direktor jälle asendajat otsib. Uued leitakse keskealiste pedagoogide hulgast, kel pole muud perspektiivi kui pensionini vastu pidada.

Sama konflikti on kirjeldanud Paul Willis juba 1977. aastal raamatus „Learning to Labor“. Ta uuris kaheteistkümne valgenahalise Birminghami nooruki elukäiku 18 koolikuu ja seejärel kuue töömehekuu ajal. Poistes kinnistus arusaam, et ehtmehelik (näiteks laadija) töö ühes proletaarse kõnepruugiga on uhkelt ja säravalt maskuliinne. Neile sobisid tehaste kraanad, aga mitte raamatuvirnad, mille vahele nad oleksid saatnud naised. 

Vaimset tegevust, eriti kirjatööd tajusid noored birminghamlased alandava ja naiselikuna, tõeline rüütel säras mootorratta seljas. Klassi ees oli nende jaoks antimehelik tuupur.

Seega: mõned maakoolid keelte arvuga ei liialda. Näiteks Mõniste Koolis on direktor Maarika Niidumaa sõnul alati õpetatud vaid inglise ja vene keelt ning kui riik nõuab veel ühe keele õpet, on selleks vaja anda üleminekuaega.

B-võõrkeelte õpetamine uuel kooliaastal

HELE LIIV-TELLMANN, HTM-i üldhariduse valdkonna peaekspert

Eestis on tavaks õppida koolis vähemalt kahte võõrkeelt. Ajakohastatud põhikooli riikliku õppekava järgi õpetatakse põhikoolis esimese ehk A-võõrkeelena kas inglise, prantsuse või saksa keelt. Teise ehk B-võõrkeelena õpetatakse inglise, saksa, prantsuse, hispaania, soome, rootsi, vene, läti või muud võõrkeelt. Sellest sügisest pakutakse õpilasele B-võõrkeele õppima asumisel võimalust valida kahe või enama keele seast. Võõrkeeled, mille vahel õpilased valida saavad, määratakse kindlaks kooli õppekavas.

Seni õpetas enamik koole B-võõrkeelena vaid vene keelt ning seetõttu on koolilõpetajate keelepagas olnud pigem ühetaoline (enamasti inglise ja vene keele kombinatsioon). Euroopa Liitu kuuluv Eesti vajab aga piisaval hulgal Euroopa Liidu keelte, sh saksa ja prantsuse, ning ka Eesti naaberriikide keelte, nagu soome ja rootsi keele valdajaid. Samuti läheb vaja muude oluliste maailma keelte tundjaid. 

Selline siht on kokku lepitud ka eesti keele arengukavas 2021–2035. Et põhiliselt õpitakse võõrkeeli formaalhariduse jooksul, on koolides pakutav laiem võõrkeelte valik hea alus arengukava sihi täitmiseks ehk selleks, et Eestis oleks piisavalt eri keelte oskajaid. Vajame seda olemaks teiste riikidega võrdne ja tugev partner ning et meil oleks piisavalt eksperte, kes tõlgendavad meile teisi kultuure ning meie kultuuri teistele. 

Ahta kasvulava põhjus

Algaval õppeaastal peavad koolid tagama õpilastele, kes asuvad teist võõrkeelt õppima, valikuvõimaluse kahe või enama keele vahel. Põhikooli riiklik õppekava võimaldab õpetada põhikoolis teise võõrkeelena ükskõik millist võõrkeelt, arvestades kooli võimalusi ja õpilaste soove. Koolid peaksid B-võõrkeelte valikuid laiendades silmas pidama, et piirkonna tasandil oleks eri kooliastmete võõrkeelevalikute pakkumine kooskõlas. 

B-võõrkeelena õpetatakse vene, saksa, inglise, prantsuse või muud võõrkeelt. Uue õppekava alusel on mitmes põhikoolis asutud teise võõrkeelena õpetama soome keelt. Teise võõrkeelena õpitakse koolides ka näiteks hispaania, heebrea ja rootsi keelt.

Kevadel toimus ministeeriumi eestvedamisel B-võõrkeelte õppele pühendatud ümarlaud, kus osalesid Eesti Koolijuhtide Ühenduse, Eesti Linnade ja Valdade Liidu, Tallinna ja Tartu ülikooli ning aineliitude ja keeleõpet toetavate institutsioonide esindajad. Üheskoos tõdeti, et eesmärgid, mille poole B-võõrkeelte valikute laiendamisega liigutakse – õpilastele keelevaliku pakkumine ning eri keelte tundjate järelkasv Eestis – on õiged ning vajalikud.

B-võõrkeele õpetajate puudus on peamiselt tingitud pikalt väldanud olukorrast, kus enamik koole õpetas B-võõrkeelena vaid vene keelt. Kuivõrd suurem osa õpilasi on koolis õppinud inglise ja vene keelt, on ülikoolidesse teiste keelte tulevasi filolooge jõudnud vähem. Nii on ahtaks jäänud ka eri võõrkeelte õpetajate kasvulava. On ju neid õpetajaid koolis rakendatud vähem. 

Loodame, et võõrkeelte õppijate read ülikoolis nüüd täienevad. Õppekavade ajakohastamisega on riik edastanud sõnumi, et eri võõrkeelte õpetajaid on koolidesse vaja ning nad on sinna pikaks ajaks oodatud.

Koormus suureneb iga aastaga

Kitsaskohaks võib olla B-võõrkeele õpetajate kooli meelitamine esimestel aastatel, mil rühmi alles avatakse ja koormus on väike. Koormuste ühtlustamiseks näevad ülikoolid lahendust näiteks koolitades võõrkeeleõpetajaid, kellel on kvalifikatsioon mitme võõrkeele õpetamiseks. Sellised programmid on ülikoolide juures juba olemas, kuid võimalust mitme võõrkeele õpetajaks õppida on seni kasutatud pigem vähe. 

Samuti on pidanud mitmed B-võõrkeele õpetajad (nt saksa keele õpetajad) millalgi ümber kvalifitseeruma ning omandama inglise keele õpetaja kutse. Ka nende õpetajate naasmine oma algse valiku juurde võiks leevendada B-võõrkeele õpetajate puudust. 

Ühe võimaliku lahendusena õpetajate puuduse leevendamiseks pakuti ümarlaual välja ümberõppeprogrammide loomist. Haridus- ja Teadusministeerium tegeleb aktiivselt õpetajate järelkasvu temaatikaga ning püüab leida lahendusi paindlike õpiteede, sh mikrokraadide raames. Koormuse tõstmiseks on võimalik leida õpetajale koolis lisarakendust, nt klassijuhatamine, huviring vmt. Iga aastaga B-võõrkeele õpetaja koormus suureneb.

B-võõrkeele õpetajate töökoormuse suurendamiseks on soovitatav teha koostööd lähiümbruse koolide ja kohaliku omavalitsusega ning üleminekuperioodil tasub kaaluda ka põimõppe võimalusi. Ressursside optimeerimiseks oli kõne all keeleõpperühma miinimumsuuruse kehtestamine. Praegu riiklik õppekava rühmade minimaalset suurust ei reguleeri ning selle sätestamise üle otsustab kool oma õppekavas. 

Esmajoones tuleks siiski lähtuda õpilaste valikutest ja leida võimalus pakkuda õppimiseks keelt, mille õpilane valis. Samuti ei tasu karta inimlikke kokkuleppeid ning individuaalseid lahendusi koostöös lastevanematega. Endiselt on võimalik omandada võõrkeelt lapsevanema soovil ja kulul ka väljaspool kooli ning arvestada seda koolis õppekoormuse osana.

Võimalik on üle vaadata kooli õppekava

Ühe võimalusena arutati ümarlaual võõrkeeleõpetajate kvalifikatsiooninõuete ajutist leevendamist, kuid tõdeti, et pikaajalist lahendust see ei taga, kuna ka praegu on koolidel võimalus tähtajaliste töölepingute alusel palgata aines tugevaid, kuid õpetaja kvalifikatsioonile mittevastavaid spetsialiste. Soov on, et sel viisil koolidesse jõudnud õpetajad täiendaksid end mõistliku aja jooksul ning omandaksid õpetamiseks vajaliku kvalifikatsiooni. 

Paljud koolid on võõrkeeleõppes rakendanud Eestisse saabunud välismaalasi. Nende puhul on oluline silmas pidada, et kui nad on Eestis töötanud vähem kui viis aastat, ei kohaldata neile eesti keele oskuse nõudeid. Selle perioodi jooksul peavad nad aga eesti keele nõutud tasemel omandama, kui soovivad pärast seda aega Eestis õpetajana edasi töötada. Kindlasti tuleb koolil arvestada pikemaajalise perspektiiviga – valitud keelt peavad õpilased saama õppida neli aastat.

Algavat õppeaastat silmas pidades on suur vahe, kas kool ei leia õpetajat või ei otsigi teda. Kui on selgelt näha, et kool ei ole teinud õpetaja leidmiseks just palju eeltööd, on järelevalve raames võimalik teha vastav ettekirjutus. Kui aga kooli pingutus on selgelt näha, siis kaalutakse järgmisi samme ja tähtaegu ühiselt.

Võimalik on üle vaadata kooli õppekava. B-võõrkeelt peab hakkama õpetama teises kooliastmes, üldjuhul 6. klassis. Üsna sageli hakatakse seda õppima aga varem, seega on võimalik üle vaadata algusaeg. Samuti võib tunnijaotusplaanis vajadusel lükata B-võõrkeelega alustamise näiteks teise poolaastasse ja pakkuda keeleõpet intensiivsemalt.

Valmidust aidata koolidel õpetajat leida on väljendanud Eesti Võõrkeeleõpetajate Liit, Eesti Prantsuse Keele Õpetajate Selts, Prantsuse Instituut Eestis ja Tallinna Goethe Instituut. Heaks näiteks võib tuua Soome Instituudi ja Eesti Soome Keele Õpetajate Seltsi koostöö olemasolevate õpetajate innustamisel ja uute leidmisel.

 
B-võõrkeele õppimine põhihariduse statsionaarses õppes 2022/2023 

2022/2023. õa oli Eestis 232 kooli, kus õpetati ainult ühte B-võõrkeelt.

Kas kolm valikut ummikteel?

URVE LÄÄNEMETS, õpetanud nelja keelt 52 aastat, metoodik

Enne B-keele valikute käsitlemist algaval õppeaastal toon välja paar unustatud seika keeledidaktika ajaloost – praeguseni ainukõlbulikuks tunnistatud keelekümbluse ja mängulise keeleõpetuse kõrvale.

Soomerootsi lingvist Erik Allardt lausus juba 1979. aastal prohvetlikud sõnad: „Väikerahvaste saatus on olla mitmekeelne.“ See väide on eri aegadel tõestust leidnud nii Eestis kui mujal maailmas. Põhjus on loomulikult vajadus suhelda naaberrahvastega, eriti seal, kus elatakse geopoliitiliselt keerulises piirkonnas. 

Ka Eestis tuleb arvestada meie regiooni eripära ja keelekasutuse sõltuvust poliitilistest arengutest. Paratamatult kaasneb sellega ka eri kultuuride mõju eesti keelele ja kultuurile: kultuurid segunevad ning muutub elanikkonna demograafiline koosseis. Eestis valitsenud mitmekeelsus, tavaliselt kohalik kolmkeelsus, on aegade jooksul küll mõnevõrra teisenenud, ent ka avardunud rohkema arvu keelte kasutamise suunas. Ja eks kõnele keelevalik ka kultuuriruumi(de)st, kus ollakse või mille poole püüeldakse.

Eesti inimeste keelenõudlus

Vajadus keeli osata väljendub keelenõudluses indiviidi ja ka ühiskonna tasandil. Keelteoskus tuleb kasuks nii ärimehele kui turistile. Koos keeleoskusega saadakse ettekujutus ka kultuurist, mida ühe või teise keele kaudu on võimalik tundma õppida. Põhjendusi keelte oskamiseks nimetataksegi keelenõudluseks. Selle arengut või muutusi on võimalik jälgida vastava (teadus)seirega, et selgitada, milleks mingit keelt ühiskonnas kasutatakse. 

Nõudlust eri keelte oskuse järele täpsustatakse tavaliselt keele funktsionaalstiile arvestades. Ka Eestis korraldati Eesti demograafilise mudeli alusel vastavad seired 1988. aastal – selgitati potentsiaalne keeleõppe motivatsiooni nelja võõrkeele (vene, inglise, saksa, prantsuse) seisukohalt. Tollase PTUI keeledidaktika sektori uuringu tulemusi võrreldi üldhariduskoolide keeleõpikute sisuga ja tehti ettepanekuid, mida tollal rakendati keeleõpikute sisu paremaks vastavusse viimiseks tegeliku keelenõudlusega. Nii polnudki taasiseseisvudes erilisi probleeme välissuhtlusega toimetulekuga. 

Pole vist vaja üle korrata, et keelteoskus omandatakse nende teadliku ja eesmärgistatud õppimisega. Keeleõppe tulemuslik korraldus on tavaliselt keele- ja hariduspoliitika eesmärk, mis enamasti saavutatakse õpingute kaudu üldhariduskoolis. Kohustusliku koolihariduse sisu õppekavades iseloomustab, mil määral väärtustatakse keelte õppimist ja milliseid võimalusi selleks luuakse. 

Eestis on vajalikuks peetud kolme võõrkeele õppimist kohustuslike õppeainetena. Kõige alus nii võõrkeelte kui kõikide teiste ainete õppimisel on õppija emakeel. Emakeeles osatakse ju nii kõnes kui kirjas öeldut mõista kõige paremini.

Õppija emakeele arvestamine

Tulemuslikuks keeleõppeks on otstarbekas kasutada keeledidaktika põhiseisukohti. Valdkonna senine kogemus peab põhitõeks õppijate emakeele arvestamist ning sellest lähtuvat võrdlevat sõnavara ja keelestruktuuride tundmaõppimist, mis viib tekstiloomeni. Materjali – uuringuid keeledidaktika valdkonnast, mida võiks lugeda ja kasutada – on arvukalt (vt PTUI materjalid EPAM-is, Irina Külmoja ülevaade eesti ja vene keele kontrastiivsetest käsitlustest) jt. Muide, eesti keele kui riigikeele õpetamiseks on praegugi võtta näiteks juba 1967. aastal ilmunud August Mölderi „Eesti ja vene keele kõrvutav grammatika“, mida kasutati nii eesti kui vene keele õpetajate koolitamiseks. 

Keeledidaktika kohta võib kokkuvõtvalt öelda järgnevat: õppija emakeelt arvestavate õppetegevuste käigus (spetsiifilistes õpijärjestustes) omandatakse nii reproduktiivsed (suulise või kirjaliku teksti vastuvõtmiseks vajalikud) kui ka produktiivsed (tekstiloome nii kõnes kui kirjas) kuulamis- ja lugemisoskused. Adekvaatseks suhtlemiseks kaasneb keeleõppega vastavaid keeli kasutavate maade kultuurilugu (nt countrystudy, Landeskunde). 

Keeledidaktika on mõistetavalt vaid üks lähenemine. Et see põhineb arusaamisega õppimisel (learning with comprehension), on see paraku ainus viis kõrgemate keelevaldamise tasemete saavutamiseks. Keelte õppimiseks on muidugi teisigi eesmärke nagu ka võimalusi võõrkeeltega tegelemiseks. Jalgpallifännidele piisab elementaarsetest keelenditest pubis või staadionil toimetulekuks. Aga näiteks tõlgid peavad keeli valdama kõrgtasemel, kuid neid koolitatakse ülikoolides, teadupärast ei tule põhikoolist spetsialiste ühelgi erialal. 

Iga ümberkorraldust tuleb ette valmistada

Tänavuse kooliaasta algus tähendab uut olukorda. Esimese võõrkeelena (A-võõrkeel) õpitakse meie üldhariduskoolides valdavalt inglise keelt. Eelmise haridusministri Tõnis Lukase poliitilise otsusena on koolidel kohustus pakkuda sellest sügisest alates 6. klassist teiseks õpitavaks võõrkeeleks välja vähemalt kolm keelt.

Järjekordse nn uuenduse ellurakendamise eest vastutavad muidugi koolijuhid ja KOV-id, HTM on varmalt valmis ettekirjutusi tegema ja kontrollima.

Eesmärk pole ju halb, hea, kui eri keelte valdajaid oleks Eestis rohkem. Küllap rõõmustavad enim üleilmastujad ja vabaduselaulikud, kuid seda ilmselt hoopis teistel põhjustel.   

Pole ju uudis, et iga reformi/ümberkorraldust tuleb ette valmistada, kui on soov otsustatu ka ellu rakendada. Õppimiseks on tarvis üldjuhul õpetajat ja toetavat õppekeskkonda, sh õppevara ehk õpikuid. Vene keele õpetajaid veel leidub, saksa ja prantsuse keele omi vaid üksikuid. Viimasel kümnendil pole koostatud ka õppevara kummagi keele õppimiseks, gümnaasiumiastmele mõeldud õpikud 6. klassile teatavasti aga ei sobi. 

Veebist, sh YouTube’ist, võib muidugi leida igasuguseid materjale, ka keeleõppeks, ent riikliku kohustusliku põhihariduse omandamist sellele üles ehitada ei saa. Mõnes koolis on leitud näiteks inimesi, kes soome keelt mingil määral valdavad ja seda õpetada võiksid, teises koolis on proovitud õpetada ka hiina või jaapani keelt. Aga need on juhuinitsiatiivid, ei enamat.

Kauaaegse võõrkeeleõpetajana esitan mõned küsimused, mis nõuavad vastuseid ja kas või pisutki tulevikku vaatamist. 

Kui praegu pole vene keele õppimiseks parim aeg ja kui pole leida B-keele õpetamiseks saksa või prantsuse keele õpetajat ega õppevara, kuidas siis luuakse võimalus valida lausa kolme võõrkeele seast? Kuidas saadakse hakkama järgmisel aastal, kui on vaja õpetada nii 6. kui 7. klassis? Ette on ju nähtud kolm tundi nädalas ja ega vähemaga tasukski alustada. 

Mis saab erinevaid B-keeli õppinutest 6-klassilise kooli või põhikooli lõpetamise järel? Kuidas leida järgmise astme kool, kus juba valitud B-keele õpe võiks jätkuda? Ja kuidas jätkub B-keele õpe kutsekoolis? Mis saab nendest noortest, kes korraks B-keelena hispaania, hiina või mõnda muud eksootilist keelt õppinud? Kui lähimas gümnaasiumis peab taas uue B-keele valima, siis on õpilane ju kaaslastest neli aastat maas? Põhikooli pingutused ja ka õpilaste saavutusrõõm on sellisel juhul ju täiesti mõttetud. Uutes õppekavades puudub pealegi ainesisu, nii on ka sama keele õppimine kooliti üsna erinev, sõltudes õpetaja võimetest või fantaasiast. Õpetajate kvalifikatsioonist ja pedagoogilisest meisterlikkusest pole põhjust rääkima hakatagi, aga selge on see, et kõik aktivistid ning projektide produktid ikka õpetajaks ei kõlba, olenemata õppeainest. 

Kes selle nn reformi eest vastutab? Võõrkeelte õppimise korraldust võib muuta küll, kui selleks on põhjendatud vajadus, ent igasugused reformid vajavad professionaalset ettevalmistust. Loosungid üksi ei tööta ja teadlikult järgmisele ministrile „miinivälja loomine“, mis näeb ette ka läbikukkumisi, on kuritegelik eelkõige meie noorte suhtes. Nende võõrkeeleoskus võibki jääda puudulikuks. Küllap tuleb Kristina Kallasele kaasa tunda ning soovida jõudu eelkäijate illusioonide teostamisel. See ei ole fun kellelegi, kui kõlavad loosungid loosungiteks jäävadki. 

Võim tähendabki ju vastutust ja eeldab mis tahes probleemi lahendamisel asjatundlikkust. Just nendest kahest Eestis puudu jääbki, ja mitte ainult hariduses. Vanarahvas arvas, et tarkus käib üle vägevuse, sest „Tark mõtleb esiti, rumal kahetseb pärast.“ Tegelikult saab koolielu korraldada ka nii, et poleks vaja kellelgi häbeneda ega kahetseda.