Distantsõpe tuleb taas
Alles see oli, kui distantsõppest hullemat katastroofi ei osatud ette kujutadagi. Minister Kersna võitles selle vastu sedavõrd otsustavalt, et pidi lõpuks kapos aru andma. Tegelikult tegi minister õigesti, et ta lapsed tagasi klassiruumi tõi, sest ligi kolmandikule õpilastest mõjus distantsõpe halvasti: üksindus, masendus, motivatsioonipuudus, õpitulemuste langus jne.
Kuid nüüd hakkab distantsõpe justkui vaikselt tagasi tulema. Saadi epideemia ajal maik suhu! Tänases Õpetajate Lehes on juttu koguni kolmest koolist, kus gümnaasiumiklassid õpivad täies mahus veebipõhiselt: Kallavere Keskkool, Valgamaa Kutseõppekeskus ja Täiskasvanute E-Gümnaasium. Tänavu sügisel selgus ka tõsiasi, et veebipõhiselt õppida soovivaid gümnasiste on Eestis palju rohkem, kui need kolm kooli suudavad vastu võtta.
Mis edasi saab? Kõige loomulikum areng oleks, et e-gümnaasiume rajatakse veel juurde, kuni kõik soovijad saavad õppida distantsilt. Kuid välistatud pole ka „poolikud lahendused“, kus ainult teatud arv päevi õpitakse veebis – näiteks iga kuu viimane nädal. Teine variant oleks, et ainult osa õpilasi klassist õpib veebis. Kolmandaks võiks ainult mingit osa õppeainetest veebis õppida. Edumus juba pakubki koolidele veebipõhiseid valikainete kursusi. Miks ei võiks pakkuda veebi kaudu ka põhiaineid? Kui kooli füüsikaõpetajat ei leita, siis võetaks õpilastele füüsika veebikursus, mida annab tippõpetaja.
Seda küll veel ette ei kujuta, et enamik meie koole distantsõppele üle läheks. Pigem võib „inimlik faktor“, „rahva õiglustunne“ vms distantsõppe levikut hoopis pidurdada. Näiteks võib inimesi pahandada see, et e-gümnaasiumisse pääsevad ainult valitud noored, sest sinna on tihe konkurss – miks on paremate õpilaste (unistuste sihtrühma) jaoks loodud paremad koolid jne. Lahendus oleks nii palju e-gümnaasiume, et kõik soovijad saaksid e-õppida.
Teine, mõnevõrra loogilisem vastuargument oleks, et distantsilt ei ole võimalik omandada sotsiaalseid ja praktilisi oskusi. Kuid veebis saab ju samuti suhelda, diskuteerida, üksteist õppimises aidata jne. Praktiliste oskustega seoses meenub mulle aga TTÜ professori Vello Kuke ammune lahendus. Tema tegi katsete tegemiseks katseseadmete kohvrid, mis saadeti tudengitele postiga koju.
Üldiselt olen nõus inseneripedagoogika eksperdi Tiia Rüütmanniga, kes peab e-gümnaasiume omamoodi pedagoogilisteks laboriteks, kus katsetatakse uut moodi õppimise ja õpetamise viise, millest mõnedki võivad sobida väga hästi ka tavakooli.
KOLLEEGID!
Kui õpetajaid ei ole ja TULEMUSED pole tähtsad, siis ei jäägi midagi muud üle… Kuid see võiks kõne alla tulla vaid VANEMA ASTME lõpus. Enne murdeiga võrduks distantsõpe meie väikerahva sihipärase hävitamisega…
Pikemalt – “Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis” TÜK, 2000) ja “Mõtlemine on huvitav” (REKK, 2003).
Ja jaa õpetama paneme roboti. Milline kokkuhoid see oleks!