FOOKUSES. Olla või mitte olla klassijuhataja? Selles on küsimus

5. sept. 2023 Anna-Liisa Blaubrük, Maigi Varusk - 2 kommentaari
Illustratsioon: vecteezy.com


Miks ma olen klassijuhataja?

Anna-Liisa Blaubrük.

ANNA-LIISA BLAUBRÜK,
Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi õpetaja

„Teiega oli kuidagi lihtsam jah!“ teatab härra Isa lõpuaktusel sügavalt silma vaadates ja kätt surudes. Minu „klassijuhatajakarjääri“ on ikka saatnud huvitavad tänusõnad, mille sisu ja sügavust ma lõpuni mõistma ei küüni.

Kuigi klassijuhatamine on miski, mida pean töö loomulikuks, vajalikuks ja väärtuslikuks osaks, pean viimastel aastatel üha enam kaitsma seisukohta, et klassijuhataja on hea olla. Miks ma siis olen klassijuhataja?

„Igaühele oleks vaja ühte Anna-Liisat!“ kirjutab noormees lõpuaktusel kaardile. Ma ei näe klassijuhataja tööd kui lisakohustust või ajaröövlit põhitöö kõrvalt. Noh, nagu vingume emadena kõik selle üle, et lapsed tuba ei korista ja meie aeg sellele kulub, kuid siiski korra majja loome. Muidugi on näiteks arenguvestluste karussellilt maha astudes võimalik säästa vähemalt 38 tundi hobideks ja meelelahutuseks. Lisaks need tunnid, kui arenguvestlus „unustatakse“, tullakse ilma lapse või vanemateta ja tuleb määrata uus kohtumisaeg. Ja need tunnid, mis kuluvad arenguvestluste ettevalmistamisele ja nendes selgunud probleemide lahendamisele. Rääkimata keerulistest lugudest taastumiseks kuluvale ajale (ja veinile). Kuid need on ka võidetud 38 tundi. 

Minu arvates kingivad ka lapsed ja vanemad klassijuhatajale enda aega. Saan sel ajal osa ühe kalliks saava lapse teekonnast. Perekonnad kingivad mulle aega, et avada oma lapse lugu. Kuigi olen klassijuhataja 24/7, on ka enamik õpilastest minu jaoks olemas ja arvestavad minuga 24/7. Näiteks laupäeva varastel hommikutundidel ööklubist tulles ja kogemata taskukõnesid tehes, sest mu nimi on neil telefoni kontaktide seas esimene. Vahel uuritakse siis, kas ma ikka magan, ja kinnitatakse, et neil on kõik hästi.

„Olete meile õpetanud, et igale probleemile leidub lahendus! Sinu 12.b,“ seisab tänukirjal mu saunaseinal. Kahtlustan, et mida rohkem klassijuhatajatöö eest maksta, seda enam on neid, kes teevad seda raha pärast ning leiavad, et seda raha on ikka liiga vähe. Muidugi on normaalne saada lisatöö eest raha. Kuid kahtlustan, et see on nagu emapalk. Lapsed sündisid ka enne emapalka ja ema jääb nende eest hoolitsema ka palga lõppedes. Samas ärge unustage kõiki neid lilli, kinke ja komme, mida meie kultuuriruumis klassijuhatajale tuuakse. 

Olen kuulnud Tallinna eliitkoolide klassijuhatajate lõpukinkidest, mis ületavad õpetaja kuupalga, ja mõtlen, kuidas see valitud laste vanemate tänuvõlg neile vahel nii suur võib tunduda. Samas mõtlen tänuga möödunud kolmele klassijuhataja-aastale ja lootusele, et olen jätnud jälje, mis pole rahas mõõdetav. Ja siiski toetan ka ise hea meelega oma lapse klassijuhatajate või treenerite kinke. Et nii paljugi saaks aitäh öelda, sest tean, et nende tugi on minu teel lapsevanemana abiks.

Klassijuhataja tunnetus

„Sa oled mulle oluline!“ on jäetud arvutiekraanile kleeps. Õpetajatöö ei saa liinitööks. Klassijuhatajal on teine tunnetus. Nii nagu näed oma klassi lapsi uutmoodi, näed ka teiste kontakti võtvate klassijuhatajate lapsi teistmoodi. Kui muidu on need lihtsalt õpilased, siis klassijuhatajana või nende klassijuhatajaga rääkides ilmuvad nimede ja nägude taha lood, mis panevad mind oma tööd uut moodi tegema. Ma ei taha väita, et klassijuhatamise kogemuseta õpetaja ei hooliks või süveneks, vaid et hoolimise ja süvenemise tasand on klassijuhatajal hoopis teistsugune. 

Kindlasti on õpetajaid, kes suudavad igat klassi ja õpilast lõpuni toetada ja „individuaalselt läheneda“, kuid mina suudan seda enda jaoks piisaval määral teha vaid oma klassi ja lastega, kelle lugusid ma tean. Kusjuures ikkagi on klassis neid, kes jäävad võõramaks. Ja kolleegidega koos „selle meie Juku“ toetamine on ju ikka liitev kogemus või …? Kui tihti kaks kolleegi keerulise lapse väikese edusammu või andeka lapse võimsa tulemuse üle muidu üheskoos siiralt rõõmu tunnevad? 

„Kas sa meile seekord ei kirjutagi?“ ja „Kuule, ma ei viitsi nagunii su kirju lugeda!“ on kahe noormehe vastandlikud reaktsioonid mu perioodilõpu Stuudiumi pöördumistele. Lapsed on erinevad, neist kõigiga ei teki sidet, ja ehk ei peagi. Kuigi klassijuhatajana jääb mind alati piinama see osa klassist, kellega lähedast kontakti ei teki. 

Selge see, et mida tugevam ja lähedasem on suhe pere ja lapsega, seda enam põletab see õpetajat. Vahel on tunne, et mõne lapse puhul istun iga päev püssirohutünni otsas, kuid ega ma sealt alla ka ei roni ja tal minna ei lase. Just nende laste üle, kes klassijuhatajat emotsionaalselt läbi põletavad, on rõõm lõpuaktusel kõige suurem. 

Teine lugu on lapsevanema-ilutulestikuraketiga, kelle puhul ei tea iial, millal ja kui suure paugu ja sädemesaju tema järjekordne avaldus kaasa toob, või siis vanematega, keda kolm aastat ei kohta ja kes ka lõpuaktusel tervitama ei tule, hoolimata ajast, mis oled nende lastega veetnud. Aga ka see on elu osa ja õppetund klassijuhatajale, mis tuleb vastu võtta tänuga.

Kujunemise lood 

„Tere, klassijuhataja!“ ütleb erilise pidulikkusega vanast ajast tuttav kavala pilguga noormees tavapärase tervituse asemel, kui teda augusti lõpus staadionil kohtan. Alustan esimesel septembril oma seitsmenda klassi klassijuhatajana. Viimased kümmekond aastat on olnud pigem sanatoorium võrreldes tasandusklasside juhatamise kogemusega, kuid minu käitumine klassijuhatajana pole teab mis erinev. Senini ei kahtle ma enne kodukülastust selle vajalikkuses või sobilikkuses ning kuulan pühapäeva õhtupoolikul helistavaid või baaris/sünnipäevapeol oma lapsukesest rääkivaid vanemaid. Miks nii?

Aga need on ju meie lapsed! Klassijuhatajaks olemise peamine põhjus on igatsus leida õpilaste hulgast „oma“ lapsed. Ja mida keerulisemad või põnevamad on need lapsed või nende kujunemise lood, seda kallimaks nad kujunevad või seda kauemaks jäävad nende lood minu mälestuste osaks. 

Igast klassist jääb eriliselt südame külge ikka ühe käe sõrmede jagu õpilasi, kelle käekäigule mõtled ka 15 või 20 aastat hiljem. Ja paraku ka valule või murele, mis neid saatis ja neist hoolima pani. Kuid viimane pigem ununeb ja nii tundubki igal aastal, et vanasti oli rohi ikka rohelisem ja lumi paksem ning klassijuhatajatöö lihtsam. Tegelikult lapsed muutunud ei ole, kuid klassijuhataja paraku areneb (ja vananeb).


Miks ma ei ole klassijuhataja?

Maigi Varusk.

MAIGI VARUSK,
Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja

Ma ei ole klassijuhataja, sest seda tööd kvaliteetselt teha ei ole mul aineõpetajana ressurssi ja olen taibanud, et see amet mulle praegu ei sobi. Las teevad seda need, kes tahavad ja oskavad, mina jään oma liistude juurde. 

Olen olnud klassijuhataja algkoolis, põhikoolis ja gümnaasiumis. Igas kooliastmes on see töö omamoodi ja fookuspunkt igas astmes eri kohal. Väikesed lapsed – väikesed mured ja suured lapsed – suured mured. Pean ausalt tunnistama, et kui sain võimaluse klassijuhataja olla, siis avaldasin juhtkonnale ise soovi klassi juhatama hakata. Viisin ennast kurssi kõigi hinnetega ja hoidsin enda arvates asjadel enam-vähem silma peal ja asjad kontrolli all. Võib-olla olin isegi liialt kontrolliv, sest tahtsin ju olla hea ja minu arvates on koolis hea siis, kui kõik on kontrolli all. 

Loobusin turvaja tööst

Teadsin, et minu kohustus on ka töövälisel ajal toimuvatel üritustel turvata. Valvasin jõulupeol noori, kutsusin neid aktusel korrale ja korraldasin väljasõite. Ametijuhendi järgi ei pea pooli neid asju tegema, mida klassijuhatajad koolis teevad. Mingil hetkel viskas mul kopa ette, sest kõrval olid über klassijuhatajad, etalonide etalonid, kes tegid südamega ja viis korda rohkem kui mina, ning minu töö, mis vastas ometi ametijuhendile, tundus õpilastele lati alt minemisena. Kõlas nurin, et miks meie sinna ja tänna ei lähe, teine klass küll läheb. Rootsi kruiisile teismelistega – ei, aitäh! Sellist vastutust ma vabatahtlikult enda kanda ei võta. 

Mingil hetkel sain aru, et ka õhtuti koolipeol turvata pole minu rida, ja loobusin aastateks sellest tööst. Võtsin suuna, et vastutan klassijuhatajana õpilaste dokumentatsiooni, õppetöö ja akadeemilise arengu eest, mitte ei sisusta nende vaba aega. Naljatasin, et ma ei ole kultuurikorraldaja. 

Aga kui sa oled klassijuhataja, kes ei ole nõus isikliku aja arvelt teiste lapsi kasvatama, siis koputatakse sulle õlale, et kuule, sinu ülesanne on korraldada klassiõhtu, et lastel oleks fun, fun, fun! Jah, just nii on koolijuhi kambris klassijuhatajale öeldud. Imestasin, et veel punast klouninina kaasa ei antud.
Oma õpetajakarjääri algusaastatel (20. eluaastate alguses), kui olin klassijuhataja olnud vaid veidike aega, rääkis üks ema arenguvestlusel tõsimeeli, et tema laps on Kuu laps ning probleemid tulenevad sellest. Lülitasin sel hetkel ennast vist vestlusest välja, sest ei mäleta enam muud, kui et 45 minuti asemel võttis see arenguvestlus minult kaks tundi. Ilmselgelt lõi see mu tööaja graafiku lõhki. Muidugi pole selline aeg ka ületunnina tasustatud. 

Lapsevanema tugiisik

Praeguseks on mu minapilt loodetavasti rohkem paigas ja suudaksin piiridest kinni pidada. Üks suuremaid probleeme klassijuhatajatöös ongi minu silmis see, et klassijuhatajast saab lapsevanema tugiisik. Muidugi on tarvis küla, et last kasvatada, ja terve ühiskond peab panustama, aga kuskilt läheb ju piir! Olen näinud kõrvalt, kuidas klassijuhatajast saab uus lapsevanem, kes mõnel juhul tuleb isegi hommikul lapsega koos kooli ja õpilase asjade pärast rohkem muretseb kui õpilane ise. See pole õpetajale tervisele kasulik! 

Eestlane ei kiida kunagi teist eestlast, ja kui ka kiidab, siis heal juhul moka otsast lõpuaktusel. Kui olin klassijuhataja, juhtus kuidagi nii, et lastevanemad elasid end klassijuhataja peal välja ja tõid kooli kogu enda lastetoa. Oleksin pidanud võtma kuskilt võluvitsa ja nende probleeme lahendama hakkama. Seda kõike oli aineõpetajaks olemise kõrval minu jaoks liiga palju. 

Probleeme võib ette tulla ka kolleegidega, sest klassijuhataja peab oma klassi õpilaste eest seisma ning nii mõnigi kord diplomaadina kahe tule vahel laveerima. Kogemus näitab, et nii mõnigi lapsevanem tuleb lõpetamisel tänama, kuid mõnikord on siis juba hilja, sest õpetaja magamata öid ja murest halle juukseid tagasi võtta ei saa. On aga ka õpetajaid, kes taovad aastaid pärast lõpetamist uhkelt rinnale, et vaata, minu klassis käis, oli ludri, kuid tänu minule sai temast inimene. 

Tihti ei saagi ma aru, kas õpetaja tunneb rõõmu õpilase hea käekäigu üle või on talle oluline edukate inimeste arv, kes kunagi ta klassis õppisid. Tavaliselt mõtlen siis endamisi, et uhke värk küll, eks igaüks meist tahaks ju olla see õpetaja, kes jätab õpilase ellu sügava jälje, muudab teda paremaks, kuid see ei pruugi alati klassijuhataja olla. 

Kõrvalt olen näinud hingega klassijuhatajaid. Õpetajaid, kes vist on oma tööelu algusest peale seda ametit pidanud ja mingil põhjusel seda 30 aastat hiljem nauditava kergusega teevad. Roosa Raadio saateid tehes olen saanud selle põhjusi uurida ja tõdenud, et neid on ema Teresa geenist kuni soovini hingata ja tegutseda kooli vaimus, unustades tihti ennast.


KOMMENTAAR

Klassijuhataja Edda Kaimre (inglise keele õpetaja):

Olla või mitte olla? Ikka olla, kuna kooli ei ole ilma klassita ja klassi ilma klassijuhatajata! Minu klassijuhatajatee algas aastal 1991, kui ma verivärske TÜ insenerina valisin hoopis õpetajatee ja kohe sain ka klassijuhatajaks. 

Nooremana võtsin asju kergemalt ega muretsenud grammivõrdki, et polnud ühtegi pedagoogikakursust läbinud ega koolis praktikal käinud. Asjad kujunesid sisemise tunde järgi ning täiesti iseenesestmõistetavalt sai esimeseks klassireisiks neljapäevane rattamatk Vormsile, ja seda 6. klassiga. Praegu imestan, et vanemad julgesid oma lapsed minuga matkale saata, olin ju õpilastest ainult natuke vanem. 

Vahepeal olen kaheksa lendu teele saatnud ning sellel õppeaastal alustan juba üheksandaga, ja ausalt öeldes ootan juba põnevusega.

Miks ma olen klassijuhataja? Ma ei kujuta koolitööd ilma klassijuhatajaks olemata ette – see on minu jaoks koolielu ja õpetajatöö loomulik osa, mis annab võimaluse saada osa noore inimese maailmast, „omada“ koolis n-ö isiklikke õpilasi ning aidata nende kujunemisele natukenegi kaasa. Eriti teeb rõõmu see, kui olen suutnud kellelegi vajalikul hetkel toeks olla, nii et ta ei ole haridusteed pooleli jätnud ning on praegu tubli teadlane, õpetaja, lapsevanem. 

Klassijuhatajaks olemine on ka endale kasulik – näiteks saab Tartu kohal õhupalliga lennata, uue auto ostmisel numbrit (111) valida ja igal pool allahindlusi. Mõnus ju!


Alla Vinitšenko (paremal) koos kolleeg Maigi Varuskiga. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees / Scanpix

Miina Härma gümnaasiumis proovitakse tandem-klassijuhatamist

HEIKI RAUDLA

Tartus Miina Härma Gümnaasiumi 11. klassis rakendatakse alanud õppeaastast esmakordselt on paaris klassijuhatamist, mis tähendab, et 36 õpilasel on korraga kaks klassijuhatajat.

„Minu teadmine paaris klassijuhatamisest on habras, mul on esialgu vaid tööjuhend. Kuid võimalus klassi juhatamise ülesannet jagada on ainus põhjus, miks ma üldse valmis olen,“ ütles ajalooõpetaja ja 11. a klassijuhataja Alla Vinitšenko vahetult enne õppeaasta algust.

Koolis töötavad tema sõnul peale õpetajate veel mitmesugused spetsialistid: psühholoog, sotsiaalpedagoog, õpilasnõustaja ning omakorda HEVKO (haridusliku erivajadusega õpilaste õppe koordineerija), kõigil neil on kogu aeg käed-jalad tööd täis. Praegusel ajal on lastel igasuguseid muresid, mis on seotud nii emotsionaalse toimetulekuga, õpivõime, kiusu kui ka iseendale või kodu poolt kõrgele seatud ootustega. „Seetõttu tundub vastutus üksinda ühe klassi eest ülimalt suur, sest ma olen ka aineõpetaja ning mul on endal ka tunnid,“ nendib Alla Vinitšenko.

Ta toob veel põhjusi, miks oli nõus klassijuhatajana tööle asuma: „Minu kaasklassijuhataja on väga armas, tasakaalukas ning heatahtlik kolleeg Ivika Hiis, kellega me oleme juba varasemalt ühiseid väljasõite korraldanud. Õpilased. Olen suurt osa neist õpetanud juba 8. klassist saati ning 10. klassist lisandus nende sekka veel vahvaid tegelasi. Meievaheline klapp on olnud algusest peale väga hea. Nad on väga õpihimulised ja julged, neile meeldivad väljakutsed ja see ongi vist meie ühisosa.“

Alla Vinitšenko ootus klaasijuhatajatööle: Kaasklassijuhaga saab tööd jagada

Kummalegi klassijuhatajale jääb seega 18 arenguvestlust 36-st. Üks inimene suudab 18 õpilasega toimuvat paremini märgata ning igaühele vajaduspõhiselt reageerida;

Kaasklassijuhatamine annab võimaluse õpilasi paremini kaardistada, nt märgata ja suunata õpilast oma võlgnevusi likvideerima, ehk kiiremini, et võlgasid ei kuhjuks. Probleem on selles, et tihtipeale märkab õpetaja õpilase muret alles siis, kui see mure on juba päris suur;

Kahepeale tööülesannete organiseerimine aitab vastutust jagada: õppekäikude korraldamist, koolisisese ürituse koordineerimist, aga ka jooksvaid küsimusi;

Eeldatavasti aitab selline töökorraldus arendada endas suhtlemisoskust noorukitega;

Samuti kohaneda kontaktisiku rolliga nii koolis kui ka väljaspool tööd – lisaks aineõpetaja tööle . kirjavahetus õpilaste, vanemate ja spetsialistidega;

Soov on suuta ainetunnid, klassijuhatamine ja pereelu tasakaalus hoida.


2 kommentaari teemale “FOOKUSES. Olla või mitte olla klassijuhataja? Selles on küsimus”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Ka selles PIKAS LOOS…

    …tuleb välja (varjatult), et Eesti kool kaugeneb PEDAGOOGIKAST. Aga õpetajatöö (ka klassijuhatajana) on ISEREGULEERUV – see ei vaja kõrvalt-ülevalt (nagu praegu – asjatundmatut) JUHENDAMIST, mis ju muudab kogu töö ÜLEMÄÄRA MAHUKAKS. Õpetaja on proff, kes ei vaja pidevat “tagant torkimist” – tuleb teada koolis kehtivat süsteemi ja tähtaegu. Paraku! – meil ei koolitata enam PEDAGOOGE… Ja nii on närvis kõik – koolijuhid, õpetajad ise ja lapsevanemad. Aga kõige tähtsam – TULEMUSI EI OLE.

    Nii pole TULEMUSLIKULT võimalik koole edasi pidada! Pole vaja viljatult ARUTADA vaid lähtuda (teha selgeks) pedagoogika-didaktika ALUSTÕED – TEADUS.

  2. Viktor Välk ütleb:

    On ju olemas klassiõpetaja. Ja see on algklassides vajalik.Kas aga hiljem, ei ole kindel. Meie koolides on ju palgal ka teised tugiõpetajad, kes seda funktsiooni võivad ja suudavad täita.
    Praktikas on klassijuhatajate ülesanneteks kujunenud ekskursioonideks ja muudeks üritusteks raha kogumine või nn arenguvestluste kohustuslik korraldamine. Mis on täiesti mõttetu tegevus ja meenutab keskaja kiriku inkvisitsiooniriitust.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!