Ikka ja jälle jutustamisoskusest – midagi õpetajale

26. sept. 2023 Merit Hallap, Luunja Keskkooli logopeed; Marika Padrik, Tartu Ülikooli logopeedia kaasprofessor; Signe Raudik, Tartu Rõõmumaa lasteaia logopeed - Kommenteeri artiklit
Pildiseeriate tegelased on loomad, kes satuvad elulistesse, vahel naljakatesse, kuid lastele tuttavatesse olukordadesse. Igas loos on peidus üks või mitu probleemi, millele tegelased peavad leidma lahenduse.

Olukord lasteaiast. Kuueaastane Siim tuleb lasteaiast koju. Lapsevanem pärib lasteaias toimunu kohta. Laps räägib pikalt oma päevast. Lapsevanem aga peab esitama mitmeid täpsustavaid küsimusi, et aru saada, mida laps lasteaias tegi/koges. Ja lõpuni aru ta toimunust ei saagi. 

Olukord 1. klassist. Ketlin on tüdruk, keda kaaslased sageli mängu ei võta või kui, täidab ta pigem väheolulist ja rääkimist mitte nõudvat rolli. Kui õpetaja küsib tema arvamust, siis on tüdruk vait või ütleb, et ei tea. Ta jääb hätta oma mõtete väljendamisega, ei oska põhjendada ega selgitada, mida, kuidas ja miks mängida või teha. Seetõttu hoidub ta suhtlemisest ja tunneb mõnikord kurbust ja ängistust.

Kirjeldatud olukordades on lastel raskusi tekstiloomega ehk jutustamisega. Jutustamine aga on oluline suhtlemise osaoskus, mida läheb palju vaja nii sotsiaalses suhtluses kui ka õppetegevustes. Kas aga lasteaedades ning koolides (eriti algklassides) pööratakse sellele piisavalt tähelepanu ning teadvustatakse selle olulisust? Kas piisab sellest, et laps saab argisuhtlusega hakkama, räägib palju ja vigadeta?

Mis on jutustamise roll lapse/õpilase elus?

Oma kogemuse jagamine on sotsiaalse suhtluse peamine komponent. Väike laps hakkab kogemusest algul rääkima üksikute sõnadega, seejärel üksikute lausungitega, lõpuks mitme lausungiga ehk tekstiga. Olulistest sündmustest, tegevusest ja nendega kaasnevatest emotsioonidest on keeruline rääkida üksikute lausungitega. Nelja-viie aasta vanuses, kui lapsed seda kõike teha püüavad, ongi mõttekas hakata lapse arendamisel tähelepanu pöörama jutustamisele. Jutustamine on keeruline sotsiaalne, kognitiivne ning keeleline toiming, mis enamiku laste puhul vajab täiskasvanu toetust (st see ei kujune möödaminnes, iseenesest). Oma esimesed jutud konstrueeribki laps täiskasvanu toel, dialoogis. Tekstiloome oskus areneb terve eelkooliea jooksul, kuid ei ole alust arvata, et kooli tulles oskavad lapsed juba vabalt ja sidusalt jutustada. Tekstiloome oskus areneb ka koolieas.

Õppetegevustes läheb õppijal vaja nii millegi kirjeldamist, selgitamist kui ka põhjendamist, arutlemist jne. Seda kõike on keeruline teha üksiku lausungiga. Taas ilmneb vajadus väljendada end tekstiga. Jutustamine pole seega oskus, mida on vaja üksikutes õppetoimingutes (nt kui õpikus esineb ülesanne jutustada piltide järgi), vaid seda läheb vaja iga päev igas tegevuses nii lasteaias kui koolis. Suuline jutustamisoskus on kirjaliku tekstiloome (kirjalikud jutukesed, ümberjutustused, kirjandid) alus. Kui õppija ei suuda end suuliselt arusaadavalt, ladusalt, sidusalt väljendada, ei ole loota ka head lõpukirjandi tulemust. Samuti on juttude kaudu võimalik mudeldada ja õpetada mõistma tegelaste motiive, emotsioone, käitumist. Seega aitab töö tekstidega kaasa sotsiaalsete oskuste kujundamisele.

Millised on jutustamise osaoskused?

Jutustama õpetamisel tuleb arvestada, et teksti koostamisel on kaks tasandit: sisuline ja keeleline.

Jutu sisu sõltub lapse kognitiivsest tegevusest: mida laps tähele paneb, tajub; mis tal mällu on salvestunud, kuidas laps mõtleb, st analüüsib, järeldab, loob seoseid jne. Õpetaja roll on aidata õppijal luua jutu skemaatilis-sisulist kava: suunata last tajuma ja/või meenutama olulist infot, valima (mis on oluline, mis mitte nii oluline) ja järjestama infot. Mõtte hargnemist soodustavad välised toed. Meie kasutasime kogumikus „Jutustades jutustama 2“ sümbolkaarte, mis tähistavad jutu sisulisi komponente. 

Kui jutu sisu on õpetaja abiga loodud, saab tähelepanu pöörata jutu keelelisele vormistusele: milliste lausungitega (suulises kõnes) / lausetega (kirjalikus kõnes) anda mõtteid edasi; milliseid sõnu kasutada (lastele on rasked nt emotsioone, teatud tegevusi, sh vaimset tegevust väljendavad sõnad); kuidas seostada lausungeid (et ei korduks liiga palju sidusvahend ja siis). See töölõik vajab eakohase arenguga laste puhul sageli rohkemgi tööd kui sisu loomine. Enamiku erivajadustega laste puhul aga on abi vaja juba jutu sisu loomisel.

Miks kasutada pildiseeriat jutustama õpetamisel? 

Meie logopeedidena peame tekstiloomeoskust üheks olulisemaks keeleliseks oskuseks. Et paljudel õppijatel on raskusi selle omandamisega, oleme juba päris kaua uurinud jutustamisoskust ja loonud selle kujunemise toetamiseks õppematerjali. Ehkki lapsed hakkavad jutukesi looma algul oma kogemuste põhjal, on pildiseeriad tänuväärne materjal, millele arendustegevus saab toetuda.

Pildiseeriad aitavad kuuldud jutte paremini mõista (toetavad taju, mälu ja mõtlemist), luua jutu sisulist plaani (visualiseerivad sündmuste järjestust). Kogumikus „Jutustades jutustama 2“ on kunstnik piltidel kujutanud tegelaste näoilmeid nii oskuslikult, et need aktiveerivad lapsi kasutama emotsioonisõnu. Oleme koostanud kümme 4–7-osalist seeriat, kus tegelasteks on loomad, kes satuvad elulistesse, vahel naljakatesse, kuid lastele tuttavatesse olukordadesse. Igas loos on peidus üks või mitu probleemi, millele tegelased peavad leidma lahenduse. Loomulikult tekivad neil seejuures mõtted ja tunded, mida lapsed peavad täiskasvanu abiga märkama, tuletama, väljendama. Seeriate loomisel oleme pööranud tähelepanu lapse mõtlemisoskuse arendamisele – nagu reaalses elus, on meiegi seeriates mõnel probleemil mitu lahendust. Tegemist on jätkuga kogumikule „Jutustades jutustama 1“, kus lood olid pisut lihtsamad. Käesolev kogumik sobib hästi nii vanemale eelkoolieale kui ka algklassiõpilastele. 

Kogumik on varustatud põhjaliku juhendiga, kus on teaduspõhiselt lahti kirjutatud metoodika, kuidas pildiseeriaid tekstiloome ja mõistmise oskuse arendamiseks kasutada. Autoritena oleme lisaks teadustööle ka praktikud, mistõttu on juhendis palju näiteid, mille abil on kirjeldatud töö etappe ühe pildiseeriaga, näidisjutu koostamise ja esitamise põhimõtteid, jutustama motiveerimise võimalusi. Juhendi lõpus kirjeldatakse, kuidas lihtsal viisil tõsta töö raskusastet koolis, kasutades pildiseeriaid nii teksti mõistmise kui kirjaliku kõne arendamiseks. 

Lõpetuseks

Jutustamisoskusest sõltub nii õppimisel kui elus toimetulekul palju. Autoritena julgeme väita, et sellisel teemal Eestis teist metoodilist juhendit praegu ei leidu. 

Kogumikud on hästi vastu võtnud tugispetsialistid: logopeedid ning eripedagoogid. Loodame, et ka õpetajad saavad kogumikust häid mõtteid ning vahvat pildimaterjali lastega koos jutustamiseks. 

Vt kirjastus Studium: 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!