Jälle kooli
Pööran Roo tänavalt Mööblimaja juures Mulla tänavasse ja otse ees terendabki Pelgulinna Gümnaasiumi valge maja. Oleksin nagu nelikümmend aastat ajas tagasi astunud: sama tee, sama kool, sama valgus, sama lõhn õhus. Ka lilled käes on samasugused, astrid. Õigem oleks öelda: peaaegu samasugused, sest seekord on need väiksemad, mini-astrid. Eestlastel paistab olevad astritega koolialguse puhul eriline side, sest päev enne olid poodidest juba kõik klassikalised astrid ära ostetud.
Vaid hoone on nüüd valge, mitte vana oranž, mida mina mäletan.
Päike tuli välja, nagu ikka 1. septembril. Vaatan pojale otsa ja küsin: „Kas kardad ka?“ Ta naeratab kergelt ja vastab, et mis seal ikka karta, kummitusi ju pole.
Ise olen viimastel päevadel olnud rohkem mures: kas kõik vajalik on ikka olemas, kõik asjaajamised tehtud. Nimekirjad anti küll ette, aga palju oli meelde jätta ja korraldada. Veel eile käisime jälle poes ning valisime kunsti- ja kirjatarbeid.
Omal ajal korraldati enne kooliaasta algust koolilaatasid, nüüd on igal pool enne kooli palju kaupa, aga rahvamassi jätkub lettide ette tunglema ikka samamoodi. Valik on suur. Millist pinalit, koolikotti või pliiatsiteritajat osta … Vanemate maitse ei pruugi lapse omaga ühtida, mäletan sedagi oma kooliajast. Kui jätta välja mõned konkreetsed värvid ja pliiatsid, lasime poisil endal valida, et ta saaks minna kooli meelepäraste asjadega. Peale käepärasuse ja kvaliteediküsimuse otsustasime, et ei hakka väikesele inimesele oma maitset peale suruma. See on tema teekond ja need on tema arengu tööriistad.
Aktuse jaoks ostsime poisile tumeda vesti ja valge triiksärgi. Seitsmeaastane kasvab nii kiiresti, et kolm kuud tagasi lasteaia aktusel kantud triiksärk on juba väike – vajab uut uhket kandjat. Koolis kandmiseks on aga juba koolivorm. Mäletan, et ka minu ajal olid riietele kindlad nõuded. Teksariidega sarnanevast kangast koolivorm, pidulikemaks juhtudeks valge triiksärk. Tavalistel koolipäevadel kanti aga luitunud sinist särki. Vormimüts oli ka, midagi korporantide tekli sarnast.
Märkame oma rõõmuks, et poiss läheb kooli hea meelega ja huviga. Puhas leht, millele iga uus päev kirjutab kogemusi ja tarkuseteri. Kui enne olime temaga vaid meie ja olid lasteaiakaaslased, siis nüüd lisanduvad õpetajad ja koolisõbrad. Kirjutame tema eluraamatu puhastele lehtedele noore inimese arenguloo. Teeme omalt poolt parima, et lüngad saaksid täidetud ning teekond oleks tore.
Koolimaja uks ongi juba lahti. Astume sisse. Pööran automaatselt ringi, et otsida oma vana pinginaabrit. Vastu vaatavad aga vaid uued näod. Huvitav, kellest neist saab minu lapse uus sõber …