Kallavere Keskkoolis saab õppida Saare- ja Võrumaalt, isegi välismaalt
Meil õpib enamik gümnaasiumiõpilastest e-gümnaasiumis ehk e-õppes. Õpilasi on meil ka Saaremaalt, Võrumaalt ja isegi Itaaliast.
E-gümnaasiumi idee tekkis sellest, et meie endine direktor Margus Tõnissaar soovis õpilastele, õpetajatele ja lastevanematele selgeks teha, et eesmärk ei ole tunnis kohal olla, vaid vajalikud teadmised ja oskused omandada.
Mõtlesime Marguse ideest alanud ettevõtmise läbi ja analüüsisime seda põhjalikult. Esimesel aastal otsustasime, et e-õppe saavad valida vaid 10. ja 11. klassi õpilased, 12. klass käis edasi koolimajas. Käesoleval õppeaastal saab aga terve gümnaasium meil e-õppes õppida. Seda võimalust on neist ka enamik kasutanud ning just selle õppevormi valinud.
Kõigepealt tekkis meil lehekülg põhiprintsiipe, millest õpetajad pidid juhinduma. Näiteks tuleb õppematerjale varakult ette valmistada ja need peavad olema õpilastele varakult kättesaadavad, et nad ei peaks ootama, millal õpetaja neile materjali õpetama hakkab. Leppisime kokku, et e-gümnaasiumis on tundide asemel konsultatsioonid. See tähendab, et õpilased ei tule õpetajaga uut osa õppima, vaid on teema juba ise läbi töötanud ja esitavad õpetajale selle kohta küsimusi – arutlevad teema üle.
Kui palju e-õpilasi meil on?
Eelmisel aastal oli 20 e-õpilast, nendest pooled käisid e-gümnaasiumi 10. klassis. E-gümnaasiumi õpilased käisid aeg-ajalt ka koolimajas, kuid tundus, et peamiselt soovist sõpradega suhelda. Näiteks sotsiaalse ärevusega noori nägime koolis väga harva. Sellel aastal on õpilasi e-gümnaasiumis veidi üle 30, aga avaldusi laekus sisseastumisperioodil üle 70.
Kuidas me e-gümnaasiumisse õpilased leidsime?
Esimesel tegutsemisaastal jäi meie reklaamperiood võrdlemisi lühikeseks ning ka haare oli väiksem, 2023. aasta kevadel aga võtsime asja suuremalt ette. Tellisime oma e-gümnaasiumi reklaami üle riigi LED-ekraanidele ning tänu sellele jõudsime pea igasse Eestimaa nurka. Nüüd saame öelda, et e-gümnaasium on muutnud Kallavere kooli globaalseks. Maardu linnast on meil ainult ca 10 protsenti e-gümnaasiumi õpilastest, ülejäänud on mujalt Eestist: Tartumaalt, Saaremaalt, Ida-Virust, Võru- ja Pärnumaalt, Tallinnast, Harjumaa teistest valdadest ja linnadest, aga ka Itaaliast.
Kallavere Keskkooli e-gümnaasiumisse tulla on lihtne, see on tavaline kooli vahetamine. Noor elab Saaremaal või Tartus, katkestab sealses koolis oma õpingud ja astub meie e-gümnaasiumisse. Sel viisil saavad meie koolis õppida õpilased Eesti mis tahes nurgast.
Algul kartsime, et õpilasi hakkab e-gümnaasiumist välja langema, sest iseseisvalt õppida tundub olevat raskem kui klassis õpetajat kuulata, aga tegelikult ei ole e-gümnaasiumist väljalanguse protsent olnud suurem kui tavaklassides varasematel aastatel, pigem vastupidi. Meie õpilasi toetavad ka klassijuhataja ning e-gümnaasiumi koordinaator, kes hoiavad õpilaste õppetulemustel alati kätt pulsil ning motiveerivad, kui õpilasel peaks esinema mõõnaperiood, kus õppimine sujuda ei taha. Aga neid hetki pole palju ette tulnud ja üldiselt on meie gümnasistid tublid iseseisvad noored, kes teavad täpselt, kus aines nad midagi tegema peavad, ja tegelevad usinalt õpingutega.
Kuidas õpetajaid leidsime?
Kuulutasime samuti üle riigi. Varem oli meil suur õpetajate puudus, seda just gümnaasiumiosas, kus õpetajatele pakutav koormus on tihti väiksem kui põhikooliastmes. Nüüd aga on meil gümnaasiumis kõik õpetajad olemas, kusjuures kandidaate ametikohtadele oli palju ning saime välja valida väga head õpetajad. Õpetajatele meeldib, et e-gümnaasiumisse ei pea kohale sõitma, saab õpetada kasvõi oma suvilast. Meil ongi õpetajaid igalt poolt: Tallinnast, Tartu maakonnast, Paidest. Kõige kaugem õpetaja on Itaaliast. Meie e-gümnaasiumis töötab ka liikumispuudega õpetaja, kellel ei ole võimalik oma kodulähedases koolis õpetada, kuid e-gümnaasiumis saab ta väga hästi konsultatsioone anda. Ta on hinnatud õpetaja.
Miks on noortel suur huvi e-gümnaasiumi vastu?
Tänapäeva noored said koroona aja distantsõppes teada, et jõuavad hommikul tunni ajaga kogu päeva ülesanded ära teha, ja tahavad ka nüüd aega kokku hoida. Lisaks soovivad e-gümnaasiumis õppida noored, kellel võib koolimajas käimine põhjustada sotsiaalset ärevust või muud ebamugavust.
Meie seas on ka õpilane, kes peab koos vanematega Haapsalu külje all väikest pereettevõtet ning meie e-gümnaasiumis saab ta omandada täies mahus keskhariduse ilma pereettevõtte igapäevaste toimetuste kõrvalt lahkumata. Üks 10. klassi noormees resideerub meil Itaalias, kus ta kohaliku jalgpalliklubi juures vutti mängib.Ta ei saanud oma õpinguid nn tavagümnaasiumis jätkata ja tuli meie paindlikku gümnaasiumisse. Mitmed e-gümnasistid käisid eelmisel aastal pikemal välisreisil, kuid see ei takistanud nende õpinguid. See sobib neile.
Meil on ka õppijaid, kes soovivad oma kunagi pooleli jäänud koolitee Kallavere e-gümnaasiumis lõpuni käia.
Mis on e-õppe pedagoogilised eelised?
Teadlased on tõestanud, et kõige ebatõhusam õppimisviis on see, kui keegi sulle midagi tahvli ees seletab. Ise õppimine on kõige tõhusam, eriti kui õppematerjali hulgas on videoid/audioloenguid, mida saab panna pausile, tagasi kerida, uuesti kuulata. Suure klassi tunnis ei saa nii teha. Seal ei julge mõned lapsed öelda, et nad ei saanud aru, ja neil on piinlik õpetajale küsimusi esitada. Seevastu e-gümnaasiumis on küsimuste esitamine põhiline õpetajaga suhtlemise viis. Konsultatsioonid ei ole kohustuslikud, aga mõnes raskemas õppeaines on need üsna populaarsed.
Õpetajal tuleb õpetamine vahel paremini, vahel halvemini välja. Kui õpetaja koostab hästi läbimõeldud ja illustreeritud õppematerjalid, kust õpilane saab iseseisvalt õppida, siis ei sõltu tema edukus enam sellest, kui heas vormis ta parajasti on.
E-õppes lähenetakse personaalselt, sest õpilane saab õppida talle sobivas tempos, ta ei pea teiste kannul püsima või neid järele ootama.
Õpetajad ütlevad, et e-gümnaasiumis peavad nad rohkem pingutama, sest õpilased on aktiivsemad, esitavad rohkem küsimusi, süvenevad põhjalikumalt. Õpilased omalt poolt ütlevad, et nemadki peavad rohkem vaeva nägema, et asjad selgeks saada, kuid samas on õpetajatel nende jaoks rohkem aega – nad võivad iga päev õpetajaga ühendust võtta ja konsultatsiooni küsida.
Kuidas õpetajad õpilaste teadmisi kontrollivad?
Variante on erinevaid – vastatakse suuliselt veebikonsultatsioonis, antakse kirjalik töö kindlaks tähtajaks õpetajale, kasutatakse arvutiülesandeid, mis hindavad õpilase vastuseid automaatselt jne. Need on üldisemad suunad, kuid igal õpetajal on veel oma tagasisidestamise võtted. Tegelikult näeb õpetaja konsultatsioonis väga hästi, mida õpilased juba oskavad.
Kas e-gümnaasiumi klassi- ja lõputunnistus kehtib igal pool
Meie kooli gümnaasiumi lõputunnistus ei erine millegi poolest teiste gümnaasiumite tunnistustest. Oleme statsionaarse õppega üldhariduskool, lihtsalt pakume õpet õpilaste ja õpetajate jaoks paindlikumal viisil.
Kas me julgeme saata oma e-õppijad kevadel riigieksamitele?
Jah, julgeme küll. Me soovime näidata kogu Eestile, et just e-õppega on võimalik jõuda ennastjuhtiva õppijani, sest e-õppes peab päriselt ka iseseisvalt hakkama saama. E-gümnaasiumis omandavad õpilased (õpi)oskused, mida neil läheb vaja nii ülikoolis, rakenduskõrgkoolis kui ka tööl.
E-gümnaasium õpetaja ja õpilase pilguga
Missuguseid tähelepanekuid ja mõtteid on aastane e-gümnaasiumi kogemus tekitanud, sellest räägivad ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Alari Kasemaa, kes on ühtlasi Kallavere Keskkooli e-gümnaasiumi üks ülesehitajatest, ning õpilased Lisette Arminaits (12. klass) ja Keidi Naar (11. klass).
E-gümnaasium on ülikooli moodi
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Alari Kasemaa märgib, et ülikooli astuda soovivad noored on e-gümnaasiumi väga hästi vastu võtnud. Neile meeldib, et e-gümnaasium toimib küllaltki ülikooli moodi, siin on samuti pikaajaline õppeülesannete plaan, tänu millele teavad õppijad pikalt ette, mis ajaks missugused mahud on vaja läbi töötada, millal on eksamid jne. See süsteem õpetab neid oma aega planeerima, mida on vaja ka ülikoolis osata.
Kui tavakoolis saab õpetaja pidada säravaid loenguid ja õpilasi oma isiksusega mõjutada, siis e-gümnaasiumis on tundide asemel e-konsultatsioonid, kus on emotsiooni palju vähem. Kuid Alari Kasemaa selgitab, et emotsiooni tuuakse õppesse sellega, et lisatakse õppevarasse videoid, ERR-i arhiivi raadiosaateid meie tippteadlastega jms. Sellised lisamaterjalid võimaldavad suurematel huvilistel süvitsi minna ning seostavad õpitavat materjali õpilase jaoks tegeliku eluga. Lisaks on e-gümnaasiumis kaks korda aastas nädalased õppesessioonid koolimajas, kus õpilased saavad samuti häid emotsioone.
Alari Kasemaa toonitab, et iga kursuse juures on õpijuhis, ootused õppijale, tähtajad, hindamiskriteeriumid jms. Lisaks läbivad õpilased õpimotivatsiooni ja -oskuste kursuse. Üks peamisi õpioskusi on seoste leidmine, märgib Kasemaa. Näiteks ajaloos on võimatu kõiki aastaarve peast teada, aga kui sul on aimu, kas mingi sündmus toimus näiteks enne või pärast Prantsuse revolutsiooni või selle ajal, siis orienteerud selles perioodis juba palju paremini.
Kasemaa pakub välja, et tavakooli õpetajatelgi tuleks oma roll ümber mõtestada. Enda kohta märgib ta, et kipub oma põhikoolis antavates tundides vahel loengut pidama, aga vaja on, et õpilased leiaks juba ise seoseid. E-gümnaasiumis õpetajad enam soolot ei tee, rõhutab Kasemaa, sest siin on vaja vastata õpilaste küsimustele. E-gümnaasiumis ei ole õpetaja enam õpilase ainuke infoallikas ja tõekuulutaja, vaid pigem konsultant ja projektijuht, kes aitab õppijatel parimate õppematerjalideni jõuda, lisab Alari Kasemaa.
Palju on suulist vastamist
Keidi Naar (11. klass) arvab, et kõik gümnaasiumid võiksid e-õppe suuna võtta, sest palju noored ei ole endale selgeks teinud, miks nad üldse gümnaasiumis käivad. Seevastu e-gümnaasiumis on igal õpilasel siht, kuhu ta tahab jõuda, ja õpilased teadvustavad, et igaüks õpib endale, mitte õpetajale. Keidi Naarile meeldib, et ta saab e-gümnaasiumis ise oma päeva planeerida, et jõuaks vabalt nii muusikakooli, trenni kui ka autokooli.
Teiseks toob Keidi Naar välja, et e-gümnaasiumis ei õpi igaüks omaette. Näiteks matemaatikat on palju toredam õppida veebis üheskoos, sest kui teine oskab paremini, saab ta teistelegi selgitada. Kui keegi oletab, et sel juhul võidakse õpetajale esitada hoopis sõbra töö, siis see pole võimalik, sest õpetaja laseb alati suuliselt selgitada, kuidas sa selle vastuse said. E-gümnaasiumis on üldse palju suuliselt vastamist, eriti matemaatikas, bioloogias ja inglise keeles, kus õpetajaga suheldakse ainult inglise keeles. „Üheksa aastat oleme grammatikat õppinud, nüüd harjutame kuulamist ja rääkimist,“ ütleb Keidi Naar.
Lisette Arminaits (12. klass) lisab, et inglise keeles laiendatakse ka sõnavara. Kui õpetaja märkab, et kellelgi jääb mingi teema selgitamisel sõnu puudu, siis ta annab talle lisamaterjale, millega saab sõnavara laiendada. Lisette hakkas ka Edumuse prantsuse ja saksa keele valikkursuse sõnavara rohkem harjutama, sest ilma selleta oli kiiremast jutust raske aru saada.
Lisette toonitab, et e-gümnaasiumis peab väga palju iseseisvalt õppima ja tähtaegadest kinni pidama ja tema arvates aitab see tal valmistuda ülikooliks, kus õpitakse samuti iseseisvalt. Talle meeldib, et ta saab vabalt valida, millal midagi õpib. Näiteks autokooli sõidutundideks valis ta hommikupoolikud, sest siis on liiklus veel hõre. Ta on töötanud välja õppeplaani: esmaspäeviti õpib ta eesti keelt ja kirjandust, teisipäeviti inglise ja vene keelt jne. Ta lõpetab kevadel lisaks e-gümnaasiumile ka Tantsuagentuuri tantsukooli ja usub, et tänu paindlikule aja planeerimisele saab ta õppida mõlemas koolis suhteliselt stressivabalt.
Raivo Juurak
Kuidas on veebipõhine õpe läinud Valgas?
Valgamaa Kutseõppekeskus hakkas veebipõhist ehk mittestatsionaarset üldharidust pakkuma eelmisel õppeaastal.
Kuna samal ajal suleti Valga Kaugõppegümnaasium, tuli osa õpilasi sealt meie üldhariduse õppesuunale üle. Õppijaid on meil Eesti eri paikadest, õpetajaid samuti – näiteks Tallinna Keeltekoolist, Miina Härma Gümnaasiumist jm.
Eelmisel õppeaastal oli meil veebipõhise üldhariduse õppesuunal 80 õpilast, 12. klassi lõpetas veebipõhiselt 11 õppijat. Tänavu õpib üldhariduse suunal 120 inimest veebi teel, 10. klassis on neid 50. Küsisime kandideerijatelt, kust nad veebiõppe kohta kuulsid. Peamiselt soovitasid seda tuttavad.
E-õppe suunal läbib õpilane 51% õppekavast juhendatud iseseisva tööna, ülejäänud osa veebitundide, konsultatsioonide, rühmatööde jne toel. Kohal ei pea keegi käima, sest kontakttunnid toimuvad samuti veebis. Kuid sellest hoolimata tullakse ka koolimajja – nõustamisele, uurimistöö kaitsmisele, eksamile, lõpupeole jne. Kes elab Valgas või selle läheduses, käib koolimajas sagedamini.
Mittestatsionaarsetel õpilastel on sotsiaalpedagoogist juhendaja, lisaks suhtlen ja nõustan õppijaid mina. Õppetöösse sisseelamiseks ja selle sujumiseks korraldame kord nädalas kursusejuhataja tundi. Seal selgitame, kuidas veebipõhise õppe süsteemid töötavad, vastame õppijate küsimustele, vajadusel innustame ja julgustame. Kui mõni õppija pole veebitunnis pikemalt osalenud, siis uurime, mis on selle põhjus. Puudumisi tuleb ka ette, sest enamik õppijaid käib tööl, kasvatab väikesi lapsi jne. Ajapuuduses õppijatele läheneme personaalselt ja anname neile uued, jõukohasemad tähtajad. Nad võivad lõpetada ühe klassi näiteks kahe aastaga. Oleme paindlikud ja mõistvad.
Meie mittestatsionaarse üldhariduse suunal on oluline roll meeskonnatööl. Selleks kasutavad õpetajad Zoomi ja Google Meeti, kus saab õppijaid lihtsalt gruppidesse jagada ja neile ülesandeid anda.
Tundub, et meil on läinud hästi. Meie õpilastele sobib veebipõhine õpe juba sellepärast, et hoiab kooli ja kodu vahet sõitmise aega kokku. Eriti rahul on noored lastevanemad, kes saavad kodus õppida. Näiteks eelmisel õppeaastal sündis meie e-õpilastel kokku viis last ja nende emad on meil kõik edasi õppinud, sest veebi vahendusel on mitu korda lihtsam õppida kui koolis kohal käies.
Airi Illak, Valgamaa Kutseõppekeskuse kaugõppe logistik
KÜSIMUS JA VASTUS
Mis mõtteid e-gümnaasium tekitab?
TIIA RÜÜTMANN, Eesti Inseneripedagoogika Keskuse juhataja
E-õpe on tulnud, et jääda, kuid kindlasti pole see kontaktõppest lihtsam. Kuidas näiteks korraldatakse e-õppes praktilisi laboreid keemias ja füüsikas? Muidugi on olemas simulatsioonid, videod ja e-laborid, aga töövõtete harjutamine ja omandamine (näit tiitrimine)? Kuidas praktilisi oskusi omandatakse?
Kallavere kool on nüüd justkui labor, kust saame paljudele sellistele küsimustele vastused. Näiteks kui suur koormus on õpetaja jaoks e-õppematerjalide leidmine, valmistamine ja veebi ülespanemine, kui palju võtavad tegelikult aega igapäevased konsultatsioonid õpilastega jpm.
Saame teada ka seda, missugused meetodid e-õppes tõesti töötavad. Artikli järgi kasutatakse Kallavere e-õppes valdavalt ümberpööratud klassiruumi meetodit ja see näib töötavat. Kuid reaalainetes võiks proovida ka Stanfordi ülikooli teadlaste soovitatud tagasipööratud klassiruumi, kus õpetaja seletab mikrotunnis õpitava teema olulise osa lahti, et kõigil oleks põhiprintsiibid selged, ja seejärel õpitakse iseseisvalt e-õppes edasi. Õpilased kipuvad mõistma üht ja sama asja väga erinevalt. Kui Juri Lotman laskis oma loengus sajal üliõpilasel joonistada elevanti, sai ta sada väga erinevat elevandi kujutist.
Teadusuuringud osutavad, et ekraani taga veedetud aeg halvendab noorte mälu ja pärsib loomingulisust jne. Kas e-gümnaasiumi õpilased suudavad tõusta vähemalt iga 1,5 tunni järel arvuti tagant püsti, et silmi ja vaimu puhata?
E-õppel on hariduses kindlasti aina kesksem osa. Soovin Kallavere kooli kolleegidele edu ja kordaminekuid ning särasilmseid motiveeritud õppureid!
AIVAR HIIO, HTM-i üldhariduse valdkonna nõunik
Meie haridussüsteem ei ole loodud e-õppeks ja seetõttu on kasutatud seda enamasti hädalahendusena. Näiteks Vormsil on olnud raske mõne aine õpetajat leida ja siis on õpetatud seda mandrilt veebi kaudu. Kallavere Keskkool lahendas e-õppega mitu probleemi, sh õpilaste nappuse gümnaasiumiastmes. Kuna Eestis on küllalt noori, kes ei saa või ei taha tavagümnaasiumis õppida, siis on Kallavere e-gümnaasiumi avamine tervitatav.
E-gümnaasium aitab jõuda lähemale ka ennastjuhtivale õppijale, sest e-õppes on õpilased sunnitud õppima oma aega ise planeerima, olulist ebaolulisest eristama jne. Lisaks võimaldab e-õpe arendada välja oma personaalse õpitee.
Samas näen ma ka ohukohti, näiteks keskendumist ainult sellele, mille eest pannakse hindeid – aineteadmistele. Kuid õpilane peab omandama ka üldpädevusi, mida ei kontrollita ega hinnata.
Tegelikult saab e-õppes samuti üldpädevusi arendada. Õpetajal on võimalik moodustada veebis õpilaste rühmi, kus noored saavad omavahel diskussiooni pidada, üksteist õppimises aidata jne. Lisaks on neil klassijuhatajatunnid, konsultatsioonid, õppesessioonid jms, milles saab samuti sotsiaalseid pädevusi arendada. Ohukoht on eelkõige see, et need võimalused võidakse lihtsalt ära unustada. Seepärast on tähtis sotsiaalsed pädevused teadlikult ainekavadesse planeerida, niisama hoolikalt ja põhjalikult kui ainepädevused.
REIO KIIDLI, Täiskasvanute E-Gümnaasiumi direktor
Kallavere e-gümnaasiumi avamine on julge ettevõtmine, sest minu teada ei ole varem ükski munitsipaalkool Eestis e-õppele üle läinud. Tunnustama peab ka koolipidajat, kes usaldab oma spetsialiste.
Kui otsida kokkupuutepunkte, siis meie täiskasvanute e-gümnaasiumis on samuti üks liikumispuudega õpetaja. Ka meil on õpetajaid üle Eesti ja õpilasi üle maakera, Austraaliastki. Ka meie tunniplaan on konsultatsioonide plaan, meilgi on õppematerjalid e-õppe keskkonnas üleval, nii et õppijad saavad neid sealt igal ajal vabalt võtta.
Erinevus on see, et Kallavere e-gümnaasium on munitsipaalkool, meie täiskasvanute e-gümnaasium aga erakool. Kallavere e-gümnaasium on statsionaarne, meie oma mittestatsionaarne õppeasutus, kus õppekava maht on tunduvalt väiksem. Kallavere e-gümnaasiumil on ainult gümnaasiumiklassid, meil on nooremaid klasse ka. Ma ei tea, kas Kallavere e-gümnaasiumi pedagoogidel on täiskasvanute koolitajate kutsetunnistus, aga meie õpetajatel on.
ENE-SILVIA SARV, füüsikaõpetaja, Eesti Haridusfoorumi asutajaliige
Kallavere e-gümnaasiumi moodi võiks tänapäevane kool ja õppimine ollagi. Aga e-õpe võiks olla, kui vähegi võimalik, kombineeritud silmast silma koostööga (õppijad omavahel, õpetajad omavahel, õpilased-õpetajad ja lastevanemadki koos jmt).
Noortele e-õpe sobib. Eesti Haridusfoorum uuris koroonaperioodil õpilaste suhtumist e-õppesse ja selgus, et 7.–12. klassi õpilastest pidas umbes kolmandik e-õpet klassis õppimisest efektiivsemakski ja teine kolmandik arvas, et neil läks e-õppes niisama hästi kui koolis käies. See tähendab, et ligi kahele kolmandikule noortest e-õpe sobib. Kuid enamik küsitletud õpilasi nentis ka silmast silma suhtlemise vajadust, mistõttu tekkis neil mitmeid veebipõhiseid rühmi, kus sai omavahel suhelda.
Pole kahtlust, et e-õpet tuleb toetada. Selleks on vaja luua kogu üldhariduse õppekava kattev õppeplatvorm materjalidega nii õppijatele kui õpetajatele võimalusega rühmatöödeks, koostööprojektideks jmt. Tarvis on ka e-õppematerjalide kvaliteedi hindamise süsteemi. E-õppematerjalide loojatele-jagajatele tuleb tagada aus tasustamissüsteem, miks mitte ka kaasavat finantseerimissüsteemi (nt annetused jmt) kasutades. E-õppija vajab enesekontrolli vahendeid jne.
“E-gümnaasiumi idee tekkis sellest, et meie endine direktor Margus Tõnissaar soovis õpilastele, õpetajatele ja lastevanematele selgeks teha, et eesmärk ei ole tunnis kohal olla, vaid vajalikud teadmised ja oskused omandada.”
Kes nii mõtleb, temalt tuleks igasugused litsensid ära võtta, sest õppePROTSESS hõlmab palju muud kui ainult teadmiste ja oskuste omandamist.
Aituma, kolleeg Hildebrandt, et panite kaasa rääkima…
On ülimalt absurdne, et Eestis juba 25 aastat räägime e-õppest vaid ARVAMUSTE tasandil ja õpetajatööst 19.sajandi O.Lutsu “Kevade” põhimõtetega. Mäletan, et ca 20 aasta eest tehti TÜ-s siiski katse uurida arvuti mõju õpetamise kvaliteedile, kuid midagi positiivset ei saadud ja nii jätkus EMOTSIONAALNE “vaimustus”… Kus on meie ülikoolide ja instituutide teadlased? Oleme ju 21.sajandis…
P.S. Loodan, et minu mõtetest saadakse seekord siiski aru.
e-kooli vastased võiksid pikemalt oma vastuseisu
põhjendada. Mina näen ka positiivse poole suurt
ülekaalu. Kõigile muidugi ei pruugi meeldida.
Mäletan kuidas vanaema õhkas, et õiges kools kasutati õppimiseks ikka tahvlit ja krihvlit.
Mille taga asi seisab? Kas pole ettevõtlikku ja oskajat inimest või ei näe ta võimalust töö eest piisavat tasu saada?