Kas õpetaja on valmis kaasavaks kehaliseks kasvatuseks?
Kaasavast haridusest räägitakse Eestis palju, eelkõige õpilase perspektiivist. Vähem on arutletud kaasava hariduse üle ainepõhiselt ning õpetajate toetamise vaatenurgast.
Kui kaasavas klassiruumis peaks kõik lapsed saama tunnitegevuses osaleda ning õpet tuleks korraldada nii, et kaasamisest oleks kõigile kasu, siis kehalises kasvatuses tähendab kaasamine, et õpetaja oskab suunata kõigi õpilaste huvi, motivatsiooni, teadmisi ja tehnilisi oskusi liikuda ning ennast kehaliselt arendada.
Kehalises kasvatuses saavad nii mõnestki tegevusest kõik õpilased koos ja ühtemoodi osa võtta. Kuid palju on ka seesuguseid tunde, kus tuleb kõigi kaasamiseks teha muudatusi või kohandusi. Õpetaja peab olema meister mõistmaks, kuidas seda teha, et igal lapsel rühmas või klassis oleks väljakutse ja arenguvõimalus.
Kõige keerulisemaks peavad kehalise kasvatuse õpetajad võistlustegevusi. Õpilaste kehalised võimed on märkimisväärselt erinevad ning võisteldes on emotsioonide või käitumise reguleerimisega seotud probleemid kerged ilmnema. Õpilasi saab toetada õpetaja, kes on kaasavaks kehaliseks kasvatuseks võimalikult hästi ettevalmistatud. See omakorda eeldab õpetajahariduse õppejõududelt kaasava kehalise kasvatuse kogemust.
Uurisimegi, mil määral on kehalise kasvatuse õpetajad kaasava hariduse rakendamiseks ettevalmistatud, millest sõltub nende positiivne hoiak kaasavasse haridusse ning millisest toest nad seejuures puudust tunnevad. Tulemused olid üllatavad. Selgus, et kahel kolmandikul vastanutest polnud üldse mingit ettevalmistust kaasava hariduse rakendamiseks või olid nad läbinud kuni kümne tunni jagu õpet. Ligikaudu sama palju õpetajaid ütles, et nad ei ole üldse või on saanud väga vähe tuge täiendkoolitusest. Just taseme- ja täiendkoolitused on need, millest õpetajad enim puudust tunnevad.
Et laps ei läheks lukku
Meie ülikoolides on kehalise kasvatuse õpetajaid kaasava hariduse rakendamiseks üsna vähe ette valmistatud ning täiendkoolitusi, mis kehalist kasvatust sellest aspektist puudutavad, ei ole piisavalt. Kaasava kehalise kasvatuse rakendamiseks peame selle teema kursused lisama ülikoolide tasemeõppesse ja käsitlema teemat just kehalise kasvatuse, mitte tavalise klassiruumi kontekstis.
Kehalise kasvatuse õpetajad töötavad staadionil, võimlas, ujulas ja saalides, mis ei ole alati kitsalt ruumiliselt piiritletud ning kus on palju asju, mis tõmbavad õpilaste tähelepanu. See teeb kõigi õpilaste kaasamise tihtipeale keeruliseks. Kehalises kasvatuses on õpilastel vaja liikuda ning mängida meeskonnamänge ning nad kogevad palju emotsioone, võite ja kaotusi. Näiteks käitumisraskustega lapsed võivad nendes situatsioonides n-ö lukustuda või vastupidi, muutuda agressiivseks. Õpetaja peab oskama suunata õpilasi emotsioonidega toime tulema ning suutma mingeid olukordi ka ennetada.
Tavalisse klassiruumi sobivaid nippe ja meetodeid on kehalise kasvatuse õpetajatel tihtipeale raske tunnis kasutada, sest taustamüra seab piiranguid ning tunnitegevused on aktiivsed ja emotsionaalsed.
Väga oluline on toetada koolitööd alustavaid õpetajaid. Kaasava hariduse rakendamisel visatakse alustav õpetaja aga tihtipeale pea ees vette, öeldes: „Tee midagi, kuidagigi!“ Noorte kehalise kasvatuse õpetajate tööriistakast hariduslike erivajadustega õpilastega tegelemiseks on väike või pea olematu. On suur oht, et õpetajad põlevad läbi või lahkuvad töölt.
Koolil kui organisatsioonil on väga suur roll õpetaja positiivse hoiaku kujundamisel kaasava hariduse suhtes. Lisaks õpetajate ettevalmistusele tuleb kaasava hariduse rakendamisel mõelda üleüldisele koostööle koolis. Leidsime oma uuringus, et õpetajad suhtuvad kaasamisse palju paremini, kui nad tunnevad, et saavad hakkama selle koostööga koolis, mida kaasava hariduse rakendamine eeldab. Õpetajad, kes usuvad, et tulevad kenasti toime tugipersonali, juhtkonna ja teiste kolleegide ning lastevanematega suhtlemisel, et kaasata kõigi koostöös hariduslike erivajadustega lapsed tunnitegevustesse, usuvad teistest enam kaasava hariduse võimalikkusesse ja kasulikkusesse.
Enda võimekusse kaasavat haridust rakendada usuvad enam need õpetajad, kes tunnevad, et neid toetatakse koolis piisavalt. See tähendab, et õpetaja peab saama pöörduda tugipersonali või juhtkonna poole ja saama sealt vajadusel abi. Koostöö peab olema koolis soositud ja enesestmõistetav.
Kuna kaasav haridus on tulnud, et jääda, peaksime riigi tasandil välja mõtlema, kuidas valmistada kehalise kasvatuse õpetajaid võimalikult hästi ette ja töö käigus toetada. Koolid saavad panustada, korraldades eri osapoolte tõhusat koostööd, toetamaks õpetajate eneseusku.
Kaasava kehalise kasvatuse rakendamiseks vajavad õpetajad kõige enam
- ettevalmistust tasemeõppes ja täiendkoolitusi just kehalise kasvatuse kontekstis;
- abiõpetajat või teist õpetajat tunnis, kes tunneb aine spetsiifikat;
- tuge ja võimalust arutleda kolleegide, tugipersonali ja lastevanematega;
- võimalust õpetada väiksemaid rühmi või vajadusel juhendada HEV-õpilasi eraldi.
Artikkel põhineb Tiina Veideri Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl „Kaasav kehaline kasvatus – õpetajate tajutud tugi, enesetõhusus ja hoiakud“. www.etera.ee Uuringus osales 132 kehalise kasvatuse õpetajat üle Eesti. Autorid tänavad neid panuse eest!
Päramine aeg oleks koheselt loobuda igat sorti tegevust kahjustavatest loosungitest. Milleks on kahtlemata ka kaasav haridus, igas valdkonnas!
Koolil, kui organisatsioonil, on väga suur roll õpetaja positiivse hoiaku kujundamisel kaasava hariduse suhtes!Väga tähtis koostöö tugipersonali, juhtkonna, teiste kolleegide, lapsevanematega!
See kõik on ju ebaadekvaatne tegelikkuse kirjeldamine!
Tegelikkuses on tähtsus ainult aineõpetaja professionaalsusel ja ise enda sõltumatu tegevuse teostamisele, mitte profaanide juhiste järgimisele.