KÕRVALPILK ⟩ Jaan Tootseni arvates peaksid õpetajas olema raamatu- ja südametarkus heas tasakaalus

12. sept. 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - 1 Kommentaar
Jaan Tootsen. Illustratsioon: Kristi Markov

Ajakirjanik, dokumentaalfilmi režissöör ning Ööülikooli ellukutsuja ja eestvedaja Jaan Tootsen õppis koolis, kus õpetajateks olid väga värvikad tegelased: ajalugu õpetas kunagine Estonia priimaballetitantsija Verner Loo, bioloogiat kabareeartist Erkki Otsman, kunstiajalooõpetaja lubas kooli välisseinale grafitit teha, keemiaõpetaja nimetas kaaliumpermanganaati järjekindlalt tripperilillaks ning klassijuhataja oli ühtlasi bussijuht. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Mulle meeldis. Isegi kui hinded olid halvad, meeldis mulle seltskonna pärast koolis käia. 9. klassini õppisin Tallinna Reaalkoolis, aga pidin sealt halva õppeedukuse pärast lahkuma. Olin sel ajal täielik totu – sain matemaatika hädavaevu kolme. Seejärel ootas mind ees Tallinna 62. keskkool Lasnamäel. Seal oli ajakirjandusklass ning väga värvikad, igas mõttes ebastandardsed õpetajad. Kuna mul oli reaalkoolist päris tugeva põhi all, sain Lasnamäel isegi keemia ja füüsika nelja või viie peale. See on hea näide tõsiasjast, et poisid arenevad hiljem kui tüdrukud ja paljud neist kantakse 8. ja 9. klassis maha. Mina hakkasin alles 9. klassis õppima. Ja siis naudinguga. Lasnamäe koolist on mul väga head mälestused. Ei tea, kas ma just oma lapsed sinna saadaksin (naerab), aga minu jaoks oli see tollal suurepärane variant. 

Minu vend Tallinna ühes eliitkoolis, oli väga hea õpilane, aga ükskord ütles õppealajuhataja ühel pidulikul aktusel, et nüüd, õpilased, vaadake vasakule ja paremale – need ei ole teie sõbrad, need on teie konkurendid! Vend tuli sealt koolist ära ja läks punkarite kooli Liivalaial. Sellest kooliajast kirjutas ta ka raamatu „Ahvide pasteet“.

Minu lapsed õpivad Vanalinna Hariduskolleegiumis ja Püha Miikaeli koolis, kus neile on sisendatud, et nad ei konkureeri. Seal on väga armastav keskkond. Õpetasin seal mõne aasta kinoklassis dokumentalistikat ja kogesin, et neid lausa liiga nunnutatakse seal – kui mingi töö on tegemata, saad veel ühe võimaluse, ja siis veel ühe. Väljastpoolt tulijale tundub, et kaua võib.

Milline sa koolis olid?

Raske on ennast kõrvalt vaadata. Arvan, et olin hea semu. Ma ei mäleta koolikiusu. Mingisuguseid hetki muidugi mäletan, aga ise suutsin mitte hammasrataste vahele jääda. Suuri jamasid mul koolis ei olnud. 

Oli väga selge, et mind huvitas rohkem humanitaaria. Mõnes mõttes on kahju, sest näiteks praegu huvitab matemaatika mind väga. Saan aru matemaatika, keemia ja füüsika terviklikkusest. Laste Ööülikooli tuleb just rääkima matemaatik ja ettevõtja Kristjan Korjus teemal „Kas jumal on matemaatik?“. Ta räägib mustritest – sellest, kuidas on võimalik maailma kirjeldada matemaatika kaudu. Nüüd on need teemad minu jaoks väga huvitavad. Mõtlen, kas tol ajal siis ei osatud õpilastele tervikpilti luua … Ma ei saanud kunagi aru, kuidas matemaatika ja füüsika, mis ju üdini üksteisest sõltuvad, omavahel seotud on. 

Mis ained sulle meeldisid?

Kirjandus, eesti keel ja ajalugu. Vahepeal mõtlesin isegi ajalugu edasi õppima minna. Mõtlesin ka ajakirjandusele, aga arvasin, et ei saa sinna sisse. Aga mul tohutult vedas – sel ajal oli humanitaarinstituut ja pärast keskkooli lõpetamist õppisin ühe aasta seal. See oli tõeliselt äge! Hiljem Pedas oli teistmoodi tore. Seal tekkis grupitunne, millest varem tohutult puudust tundsin, sest humanitaarinstituudis käisid kõik eri ainetes ning ei olnud ühtegi kursust, kus kõik oleksid olnud läbivalt koos. 

Millised ained olid sulle rasked?

Ei saa öelda, et oleksin näiteks inglise ja vene keeles olnud väga tugev. Minu jaoks on senini müstika, et oleme õppinud kaksteist aastat vene keelt, aga rääkida seda ei oska. Matemaatika oli mulle tõesti väga raske, millalgi kadus järg käest. Keskkooli lõpueksami ajaks oli mõistus juba pähe tulnud ja ma ei mäleta, et matemaatikaga oleks siis tohutut jama olnud. Keemias käisin järeleaitamistunnis. 

Ma ei olnud mingi puuduja, olin ikkagi püüdlik, aga totu. Minu isa rõhutas alati, et kui peaksid saama kahe, siis sellepärast mitte kooli minna on tobe, pole vaja üldse muretseda. Mul seda hirmu ka ei olnud, keegi ei näägutanud mind, et meie suguvõsas on kõik olnud arstid, kuidas sina nii loll oled. Isa rõhutas ikka: peaasi on olla hea inimene. 

Mida pead kõige väärtuslikumaks koolis omandatust?

Kõige väärtuslikumad olid õpetajad kui isiksused. Kasvõi seesama balletitantsijast ajalooõpetaja Verner Loo või laulja Erkki Otsman kogu oma olekuga või keemiaõpetaja või bussijuhist matemaatikaõpetaja. See on nagu filmimaterjal! Matemaatikaõpetajast mäletan, kuidas vastutusrikka töö, näiteks tunnikontrolli ajal kõndis ta alati mööda klassi ringi. Samal ajal kui meie püüdsime ülesandeid lahendada, oli temal igav ja ta ajas lakkamatult suvalist loba suust välja. Korra isegi palusin, et ta tasa oleks, kuna ei saanud absoluutselt keskenduda. Ta lihtsalt käis ja seletas täiesti asjassepuutumatut juttu, näiteks mida eile nägi. Hakkasin seda võtma nagu zen-harjutust või lahinguolukorda: pead keskenduma just sellele, et keegi sind kogu aeg segab. Keskendumiskunst. See oli suurepärane kool See aeg jäi mulle toredana meelde. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Oma laste kaudu puutun kokku Vanalinna Hariduskolleegiumi ja Püha Miikaeli kooliga. Ei teagi, kuidas on mujal, võin vaid ette kujutada. Arvan, et head anarhiat on praegu vähem, kui oli meie ajal. Kõige paremas mõttes ebastandardsust. 

Näiteks Peda ajal andis Gunnar Aarma meile Kinomajas loenguid. Rääkis seal oma joogapraktikast ja tutvustas igasugu ägedaid harjutusi. Iga kord, kui Kinomajja lähen ja sealset lõhna tunnen, tulevad mulle need Gunnar Aarma jutud meelde: et pane suusamüts pähe ja hüppa külma vette ja seejärel hüppa välja, tõmba voodilina ümber – siis tunned, kuidas keha tulitab mõnusalt, nagu oleks väikesi nõelu täis. Millises ülikoolis saaks midagi sellist praegu sündida? Ilmselgelt see valikaineks ei kvalifitseeruks.

Veel üks näide, mille ma alati toon, kui õpetajatest räägin. Humanitaarinstituudis oli õppejõud teoloog Evald Saag. Kirjutasin Uku Masingust lõputööd, tema aga oli Uku Masingu õemees. Mõtle nüüd kõikide praeguse aja õppekavade, plaanide ning inimeste hõivatuse ja ületöötamise peale, ja siis mõtle Sae peale, kes oli 90-aastane, elas Lillekülas ja kelle uks oli igasugusetele doktorantidele, magistrantidele ja üliõpilastele kogu aeg lahti. Ta ei pannud seda kunagi lukku. Kui läksid tema tuppa, siis nägid, kuidas Saag istub laua taga, suur luup käes, ja uurib Sumeri savitahvleid või Egiptuse pilte. Tulijaile ütles ta lihtsalt, et tulge tuppa, poisid, teil on kõhud tühjad, minge kööki ja vaadake, kas kapis on mett ja leiba, ja teeme kohvi ka. Need jutuajamised kestsid alati öö läbi. Mäletan, et kui esimene troll hakkas vinguma, sain aru, et aeg on lennanud. Praegu ei oleks ühelgi õpetajal millekski selliseks aega. 

Kui küsid, kas koolis peaks nii palju kodus õppida andma, siis minu meelest on päris pöörane, kui palju on teha juba näiteks 2. ja 3. klassi lastel. Kui keegi käib veel muusikakoolis või trennis ka, on tal päris raske kõike jõuda. 

Mida sa muudaksid Eesti kooli juures?

Siin olen natukene lõhestunud. Ühtepidi mõtlen Krossi „Wikmani poistele“, mis on eestiaegsest koolist ja haridusest, kus õpetajad olid isiksused, õpiti ladina ja prantsuse keelt ning kooli lõpetades oldi tõeliselt haritud inimene. Aga teisalt, nii palju, kui olen oma sõpradega kokku puutunud, on kõik rõõmsad selle üle, et nende lapsed õpivad kuskil Waldorfi koolis või on hoopis koduõppel. Võid olla veendunud ateist, aga ometi oled oma lapsed pannud Püha Johannese kooli. Et miks inimesed niimoodi teevad? Nad teevad, sest tahavad oma lapsele parimat. Väiksemad koolid on teistsugused, keskkond on seal sõbralik ja inimesed hoolivad üksteisest. Need ei ole kombinaadid. 

Mingisugune maailmavaate erinevus on vist ka. Kas või algul nii imelik tundunud asi, et on poiste klass ja on tüdrukute klass. Me oleme ju kõik õppinud segaklassis ja väga rõõmsad olnud selle üle. Aga nemad ei ole ka kuidagi õnnetud. Teatud vanuses on tüdrukud oma arengus poistest ees. Väga loogiline, et on eraldi klassid. Keskkoolis saavad kõik kenasti kokku.

Tõsiasi, et oleme PISA tabelis tipus, ei näita kõike, meie hingetarkust see ei näita. On kaks eri asja, kas sa kasvad inimeseks või tubliks töötajaks, kes „üleliigseid“, s.o eksistentsiaalseid küsimusi ei esita. „Väikesed kastid linna serval“.

Milline on hea õpetaja? 

On hästi oluline, et õpetaja oleks hea inimene. Et raamatutarkus ja südametarkus oleks temas heas tasakaalus. Et ta näeks läbi sellest üleüldisest tohutust edukultusest. Näiteks Jaak Johanson oleks võinud olla minu lemmikõpetaja. Mul on tunne, et see õpetajavärk on ikka kutsumuse asi, raha pärast ilmselt keegi õpetajaks ei lähe. Kujutan ette, et kui sul on hästi tore klass, saad sealt ka palju jõudu. On lahe, kuidas 16- ja 18-aastased mõtlevad. 

Inimene õpib eeskuju kaudu. Tihti vaatad lihtsalt, et keegi on äge, sa ei analüüsi ega oska seda sõnadesse panna, aga tahad olla tema moodi. See on hea õpetaja tunnus. 

Hea õpetajaga võib jääda side eluks ajaks. Helistan üsna tihti oma kunagisele režiiõppejõule Kalju Orrole. Senimaani arutan ja konsulteerin temaga nii elu- kui tööasju. Saame üsna tihti kokku. Mina olen varsti 50 ja tema sai 70, aga olen ikka tema õpilane ja tema on minu õpetaja. See meeldib mulle väga!

Mida tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Pidage vastu! Nautige protsessi! Õpetaja ja lasteaiakasvataja elukutse on ju selline, et valmistad kellegi ette ja siis ta läheb ära. Nagu linnuke lendab pesast välja. Mina ei tea, mis tunne see on. Oled olnud mõne tärkava hinge jaoks mõnel murrangulisel eluetapil kõige olulisem inimene, aga samas tead, et suure tõenäosusega teda hiljem enam ei kohta. Mäletan lasteaiakasvatajate pisaraid kevadaktustel. 

Kui mõtlen oma VHK õpilastele, siis mõnedki neist on palju andekamad filmitegijad kui mina. Nad on jõudnud festivalidele, kus mina ei ole kunagi olnud. Olen ka nendelt palju õppinud ja see on äge.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “KÕRVALPILK ⟩ Jaan Tootseni arvates peaksid õpetajas olema raamatu- ja südametarkus heas tasakaalus”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Looduspäraselt liigub (peaks liikuma) inimkond VAIMSUSE suunas…

    21. sajandi laste ARENDAMINE ÕPETAMISE-KASVATAMISEGA peaks toetuma vaid TEADUSELE-? Ja need alusuuringud on olemas, ainult enamus ei tunne neid. Ja seepärast ei mõisteta ka minu kommentaare, kes on nõus kasutama vaid TEADUSLIKKE argumente. Väga levinud hinnangud emotsionaalsel pinnal ei vii ju kuhugi…

    Nii on ka Teie Ööülikoolides võrratuid esinejaid ja tühiseid ilukõnelejaid, kuid neil oskab vahet teha vaid mõtlev ja ARUKAS inimene. Loen Hetkel taas Solženitsõni “Gulagi…” – milline mõtleja, eriti köidab praegu tema eluterve iroonia.

    Kui hindame õpetajatööd EMOTSIONAALSELT, siis… Soovitan üheks lihtsaks vahendajaks raamatukest “Mure Eesti kooli pärast”(13 esseed teaduse kaitseks – TÜK, 2010), mis soovitati müügilt isegi kõrvaldada… Kuid kas see on mingi lahendu Eesti koolile!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!