Läänemere vanim purjekas

Arheoloogilised leiud näitavad, et Läänemeremaad on omavahel suhelnud tuhandeid aastaid. Ülemererahvaid meri ei lahuta, vaid ühendab. Aastasadu sõideti merd ühepuupaatidega ja seejärel sõudelaevadega, kuid tõeline murrang laevanduses toimus purje kasutuselevõtuga. Tuulejõu kasutamine muutis laevad oluliselt kiiremaks ja võimaldas läbida varasemast tunduvalt pikemaid vahemaid.

Purjetamine sai alguse Mesopotaamias ja Egiptuses umbes 6000 aastat tagasi, mil sealsetel jõgedel sõitvatele sõudelaevadele lisati puri. Ka Vahemerel seilavad laevad, näiteks roomlaste kuulsad galeerid, olid kaua ühteaegu nii sõude- kui purjelaevad, enne kui mindi täielikult üle ainult tuule jõul liikuvatele purjekatele.

Põhijoontes samamoodi arenes laevandus ka Põhja-Euroopas, ainult et sajandeid hiljem. Läänemerel esindasid rauaaegsete sõudelaevade ja tuule jõul sõitvate keskaegsete kogede vahele jäävat etappi viikingilaevad, mis liikusid nii aerude kui purje abil. 

Kui Vahemere ümbruses on vanimad purjekate kujutised maalitud vaasidele, siis Läänemere ääres raiuti need kivist sammastele. Ojamaa pildikividel on kujutatud ühe mastiga laevu, millel on mõlemas otsas kõrged kaarjad täävid, kuid madalad pardad tüürmõlaga ahtris. Laevaga risti olev raapuri on madal ja lai. Pikka aega olidki kujutised kividel ainsad tõendid Läänemerel purjetamisest eelviikingiajal, 7.–8. sajandil.

Salme laevaleid

Olukord muutus, kui Saaremaalt Salmelt leiti 2008. aastal kahe 8. sajandi keskpaigast pärit laeva jäänused. Neist suurem, mida nimetatakse Salme II laevaks, osutus vanimaks teadaolevaks Läänemere purjekaks. Sõiduvalmina on laev olnud 17,5 m pikk ja 3,4 m lai. Kere plangutus oli vähemalt kuue plangurea kõrgune. Laeva ehitamiseks on kasutatud 3 cm paksuseid männiplanke. Parda kõrgus võis olla 1,1 m ja laeva süvis koos kiiluga 80 cm. Laeva veeväljasurve oli arvutuslikult 9,5 tonni, tühi laev kaalus 6–7,5 tonni ringis. Plangutust on toestanud 12 laevakaart. Laevas olnud aerude arvu on raske öelda, kuid teistel sarnaste mõõtmetega viikingite sõjalaevadel on aerude taga olnud vajadusel 24–26 meest. Meeskonda võis kuuluda 30 mehe ringis.

Otseseid jälgi mastist ei ole, kuid mitmed konstruktsiooni iseärasused osutavad, et Salme II oli siiski purjekas. Laeval oli vertikaalne kiil, mis oli vajalik just purjelaevale tagamaks vajalikku stabiilsust ja takistamaks külgsuunas triivimist. Samuti olid laeva põhjas kiilujoonel suured raudklambrid, mille otstarve oli kinnitada masti altpoolt toetav pikitala ehk kiilson laevakiilu külge. Laeva ehituskoht ei ole teada, kuna aga sellesse maetud mehed olid Rootsist, võib oletada, et ka laev oli pärit sealt. 

Laevaehitus

Salme laevad esindavad Skandinaavia laevaehitustraditsiooni. 8. sajandiks oli seal lisaks purje kasutusele võtmisele tehtud veel mitu olulist muudatust, mille tulemusena viikingite laevad nii head olidki. Skandinaavia laevad ehitati klinkerplangutusega, mille puhul kere moodustavad plangud paiknesid astmeliselt nii, et ühe plangu serv ulatus teisest veidi üle. Omavahel olid plangud kinnitatud rauast neetidega. Seestpoolt toestasid laevakeret kaared ja nende kohal olevad risttalad. Selline ehitusviis muutis aluse elastsemaks. Samuti hakati kasutama uut, radiaalset palgilõhestamise tehnikat, millega saadi õhukesi, kuid samas painduvaid ja tugevaid planke. Neist ehitatud laevad olid korraga nii kerged kui ka vastupidavad.

Viikingilaevu oli mitut tüüpi. Omaette kauba- ja sõjalaevad võeti kasutusele 10. sajandil. Enne seda oli laevadel pigem mitu otstarvet, neid kasutati nii sõjakäikudel kui ka kaubaveoks. Siiski on ka varaseid viikingilaevu mitut tüüpi, mida eristati eeskätt täävi kuju järgi. Kahjuks olid Salme mõlema laeva puidust kered ära kõdunenud ja laevade pealmised osad, nagu täävid ja ülemised planguread, täielikult hävinud. Enamik infost Salme laevade kuju ja ehituse kohta saadi laevakerest liiva jäänud jäljendi ja laeva rauast kinnitusosade – neetide, naelte ja klambrite – asendi ja mõõtmete põhjal.

Laevade sõiduomadused

Viikingite laevad olid oma aja kohta suurepäraste sõiduomadustega: kiired ja hästi manööverdatavad. Tänu kiilule said laevad välja tulla ka sügavast kreenist. Madal süvis lubas randuda madalates vetes ja sõita mööda jõgesid. Kuna laevad olid suhteliselt kerged, sai neid vajadusel maismaad pidi vedada.

Salme II laeva kiirus purje all sõites oli soodsa tuule korral maksimaalselt 13 sõlme (24 km/h). Keskmine sõidukiirus oli siiski palju väiksem ja sõita sai ainult hea ilmaga, kuna laev ei olnud tormikõlbulik. Katsed Salme II laevast tehtud mudeliga näitasid, et laev võis end merel vastu lainet sõites tunda kindlalt kuni meetrikõrguse lainega. Läänemerel on tormise ilmaga laine aga 2–3,5 m kõrge.

Purjede valmistamine

Kõige vanemad purjed olid papüürusest või loomanahkadest. Viikingilaevadel oli puri valmistatud villasest riidest. Purjed õmmeldi kokku umbes meetrilaiustest kangapaanidest, mis kooti püstistel kangastelgedel. Pealt kaeti purjed rasva, tõrva ja rauaoksiidi seguga, mis muutis need veekindlamaks ja kaitses ühtlasi söödikute vastu. Purjede valmistamine oli väga ressursi- ja töömahukas. Ühe Salme purjekale sobiva suurusega raapurje valmistamiseks kulus umbes 150 lambalt pärit 75 kilo villa ja kümnel inimesel neli kuud tööd.

Lisaks purjeriidele oli laeva ehitamiseks muidugi vaja ka palju puitu, rauda laevaneetide valmistamiseks ja tõrva laevade tõrvamiseks. Viikingiajaks, kui laevastikud koosnesid juba sadadest laevadest, oli laevaehitus muutunud Skandinaavias üheks olulisimaks majandusharuks. 

Läänemere vanima purjeka mudelit näeb Lennusadamas näitusel „Viikingid enne viikingeid“.

Loe ka: