Mida õpetaja ei rakenda, seda õpilane ei tea
Õpiring on kompass, mis näitab ennastjuhtivuse arendamise teel suunda.
Oletame, et õpilane tuleb kooli tühja märkmikuga, milles on leheküljed nii faktiteadmiste kui ka üldpädevuste kujunemise jaoks. Ideaalis võiks see märkmik olla kooli lõpuks täis aineteadmisi, kuid ka katsetusi ja oskusi oma õppimist juhtida. Mõelda vaid, kui seda saaks kasutada elukestva õppe hüppelauana!
PISA 2018. a uuringute tulemuste järgi omandavad Eesti õpilased aineteadmisi hästi. Vähem teame aga selle kohta, mil viisil on need teadmised omandatud ja milliseid õpistrateegiaid õppijad iga päev kasutavad. Vähem on tähelepanu suunatud sellele, mil määral on õpilane ennastjuhtiv ja kuidas selle arengut toetatakse. Ometi rõhutab haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 (2020) ennastjuhtivate õppijate arengu toetamise olulisust. Mida siis teha, et märkmiku lehed täituksid õpistrateegiate ja tõhusa õppimise põhitõdedega?
Laps oskab nagunii õppida?
Tihtilugu ei suuna õppija enda mõtteid sellele, kuidas ta õpib. Ta teeb seda kas koolipingis või kodutöid lahendades justkui automaatselt. Mõeldes tagasi enda kooliajale, meenuvad õhtud enne kontrolltöid: intensiivne lühiajaline tuupimine, mille peamine eesmärk oli saada hea hinne. Eredalt on meeles ka kodutööd, mis hõlmasid peatükkide konspekteerimist, kuid kuna konspekti koostada ei osanud, oli see pigem teksti õpikust vihikusse ümberkirjutamine. Eesmärk oli kodutöö tehtud saada, et vältida õpetaja pahameelt. Milline oleks aga konspekteerimise mõju olnud siis, kui õpetaja oleks näidanud, kuidas konspekti koostada, ning selgitanud, miks see õppimise seisukohast kasulik on? Olenemata sellest, et saime koolid edukalt lõpetatud, tunneme, et õppida oleks võinud mõtestatumalt. Keegi oleks võinud õpetada, kuidas tõhusalt õppida.
Julgeme oma õpetamiskogemuse põhjal öelda, et õpetada ja õppida saab suhteliselt intuitiivselt. Tunni läbiviimiseks ning ainealaste õpiväljundite omandamiseks võib piisata suures pildis vaid õpikutest ja töövihikutest ülesannete lahendamisest ning vastuste kontrollimisest. Hea tulemuse saamiseks õppija vaatenurgast on võimalik küsimustele õpikust vastused leida, need eelneval õhtul pähe tuupida ning töö heale tulemusele ära teha ehk õpiväljundid edukalt saavutada. Kui on valida mitme õppimisviisi vahel, valitakse tõenäoliselt kõige lihtsam, mis ei soodusta tõhusat õppimist (Kikas, 2021). Näiteks võib tuua ka artikli autori magistritöös tehtud tegevusuuringu, millest selgus, et õpilaste seas on kõige levinum õppimise viis teksti korduvalt läbilugemine, õpitu läbikirjutamine ja tuupimine (Kaldoja, 2022).
Õpetaja õpetab õppimist nagunii?
Eve Kikas tõi Õpetajate Lehes ilmunud artiklis „Õpetame lapsed tõhusamalt õppima“ välja uuringute tulemused, millest selgus, et Eesti õpilaste teadlikkus õpistrateegiatest on madal. Samuti on uuringud näidanud, et õpetajad küll usuvad enesejuhitud õppimise olulisusesse, kuid vastavaid õpistrateegiaid õpetatakse eksplitsiitselt vaid vähesel määral (Dignath ja Veenman, 2021; Dignath ja Büttner, 2018). Mis võib olla selle põhjus? Õpetajatena töötades leiame, et põhjusteks võivad olla ajanappus ning selge arusaama puudumine sellest, kuidas lõimida õppima õpetamine tundide sisuga. Mida teha siis, kui õpetaja sooviks oma tundidesse õpistrateegiate õpetamist lõimida, kuid tal puudub selle planeerimiseks aeg, oskus või kaasteeline? Tuginedes enda kogemusele, usume, et oleme leidnud neile küsimustele vastuse.
Oletame nüüd, et õpetaja võtabki eesmärgiks toetada õppijate ennastjuhtivuse arengut. Õpetajad ja õpilased ei erine teineteisest tegelikult ju kuigi palju – mõlema eesmärk on klassis edukalt hakkama saada. Ühist tunnetust, üheskoos päevakajaliste teemade arutamist ja üksteise kogemustest õppimist vajavad nii õpilane kui ka õpetaja, kuid õpetajal on selleks palju vähem võimalusi.
Üks lahendus õpetajatele oleks professionaalse õpikogukonna loomine koolis, nimetagem seda näiteks õpetajate õpiringiks. Õpiringi fookuses võikski olla ennastjuhtivuse toetamise võimalused. Õpiringis käsitletavad teemad võiksid lähtuda kooli eesmärkidest ja eripäradest, kuid põhimõte oleks sama – anda praktiline baas õpilaste ennastjuhtivuse arendamiseks tunnis.
Ennastjuhtivuse teemalist õpiringi oma koolis läbi viies oleme näinud, kuidas selline üks kord kuus toimuv tunniajaline õpiring ühendab meeskonda ning loob ühise infovälja ennastjuhtivuse arengu toetamiseks koolis. Õpiringi kasuteguritena toome välja järgneva:
- teooria meeldetuletamine – kuigi enesejuhitud õppimisega seotud teooria võib olla paljudele tuttav, on värskendav panna see oma kooli väärtuste ning põhimõtete konteksti;
- õpistrateegiate üle arutlemine – esmalt väiksemates ainevaldkonna või kooliastme rühmades arutatu toomine ühisesse rühma avardab kõigi osalejate nägemust õpistrateegiate kasutamise võimalustest ja piirangutest;
- üksteiselt õppimine – kuna ajapuudus on õpetaja kõige suurem probleem, siis on õpiringis osaledes võimalus õppida teiste kolleegide eksimustest ning õnnestumistest. Sel viisil ei kuluta õpetaja asjatult väärtuslikku aega, vaid saab väärt nõuandeid, kuidas õpistrateegiaid eri klassiastmetes efektiivsemalt rakendada ning õpilastele selgitada;
- võidavad õpilased – mida rohkem õpistrateegiaid õpilane tundides omandab, seda paremini saab ta aru tõhusast õppimisest ja seda suurem on tõenäosus, et ta neid ka rakendab.
Me võiksime õpetajatena, lastevanematena, täiskasvanutena soovida, et õpilased saaksid endale suure paksu märkmiku, täis tõhusalt õppimise viise, mida oleks meil endalgi kooliajal vaja läinud. Kuid õpetajat ei tohi jätta õpilaste toetamise teekonnal üksi. Meie usume, et õpiring on efektiivne ja vajalik kõigile õpetajatele. Selle pikkus võib varieeruda, kuid igal juhul loob see võimaluse ühiselt ja üksteiselt õppida ning omandatud teadmisi rakendada.
Soovitav lugeda:
Kaldoja, D. (2022). Explicit teaching of learning strategies in third grade English lessons.
Kikas, E. (2021). Õpetame lapsed tõhusamalt õppima. Õpetajate Leht.