NALJANURK. Jooks ümber koolimaja
Kolm tosinat tulevast elektrikut kutsekoolis ei viitsinud füüsika tunnis ülesandeid lahendada. Neile tundus see kauge teooriana. Nad olid praktilise kallakuga inimesed ja neid huvitas hoopis enam see, mida saab oma kätega teha.
Peamiselt lahendas õpetaja Albert ülesanded ise tahvlil ja käskis siis õpilastel lahenduskäigu tahvlilt vihikusse maha kirjutada ja kodus asja üle järele mõelda.
Aeg-ajalt küsis mõni õpilane, miks neid ülesandeid on vaja lahendada, ja mõnikord Albert vastas: „See paneb mõistuse korda.“ Siia mõttevahetus tavaliselt seiskus. Albert ei saanud kuidagi aru, miks õpilased ülesandeid lahendada ei taha või ei oska; õpilased ei saanud aru, milleks ja kuidas tuleb ülesandeid lahendada.
Ühel reedesel hommikupoolikul, kui nädalalõpp juba paistis, otsustas Albert endale tunnis veidi vaba aega teha. Ta kirjutas tahvlile ühe tavatult raske ülesande ja teatas: „Kui keegi peaks selle ülesande tunnis ära lahendama, siis ma jooksen kümme ringi ümber koolimaja.“
Ootamatult sugenes klassi vaikus. Äkki oli tunda kolme tosina pea mõtlemise raginat. Isegi need, kes polnud elus kunagi ühtegi ülesannet lahendanud, püüdsid ennast ületada. Albertile tundus võimatuna, et keegi neist sellega hakkama saab, aga ta hindas nende pühendumist ja eneseusku. Ta võttis kätte värske teadusajakirja ja hakkas selle põnevaid ridu nautima.
Mõni minut enne tunni lõppu tõusis Alberti üllatuseks koguni kaks kätt. Kaks poissi olid ülesande ära lahendanud. Albert uuris mõlemat lahendust põhjalikult ja pidi tunnistama, et lahendused on korrektsed. Uskumatu oli saanud teoks.
Lõunavaheajal kogunes koolimaja trepile paarsada tüdrukut ja poissi, sest uudis Alberti jooksust ümber koolimaja oli levinud valguse kiirusega. Lubadusest taganemine polnud enam võimalik ja Albert jooksis oma kümme ringi ausalt ära. Iga ringi järel kostis trepilt heakskiitvat üminat ja plaksutamist.
Kui ringid tehtud said, läks kogu see rahvamass lõunat sööma. Albert aga mõtles: „Huvitav, miks nad selle ülesande ikkagi ära lahendasid ja kuidas see neil õnnestus? Kas tõesti sellepärast, et ka Albert lubas omalt poolt midagi ebatavalist teha?“
ÕPETAJA ALBERT, töötas füüsikaõpetajana 42 aastat mitmes koolis
Loe nagu Delhvi naistekat.
Ülesannete lahendamine on juba iseenesest huvitav. Selleks ei ole midagi ebatavalist vaja lubada.