Õpetaja päevik ⟩ Martin Arro

19. sept. 2023 Merilin Mändveer toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Õpetaja päevikut“ täidab seekord Martin Arro, kes on Gustav Adolfi Gümnaasiumi inglise keele õpetaja ja klassijuhataja. Mis teda õpetajatöös motiveerib, millisest haridusmaailmast ta unistab ning missuguseid soovitusi jagab alustavale õpetajale?

Martin Arro on Gustav Adolfi Gümnaasiumi inglise keele õpetaja ning klassijuhataja. Foto: erakogu

Olen õpetaja, sest olen hingelt maailmaparandaja. Teadsin alati, et tahan teha tööd, mis mulle meeldib, kus ma ei loe kontoriseinal olevalt kellalt tunde ja minuteid tööpäeva lõpuni ning kus iga päev on põnev ning tähendusrikas. Õpetajatöös on see kõik olemas! Iga tööpäev on eelmisest erinev, täis ootamatusi, naeru ja rõõmu. Saan pidevalt näha, kuidas ja milliseks sirgub meie tulevik, ning aitan meie laste ja noorte arengule järjekindlalt kaasa.

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: esinemine, kuulamine, vahetunnimelu, vaikus pärast tunde, tundide kavandamine.

Õpetajana paneb mu silma särama tihtilugu õpilane, kes end ületab. Vahel on selleks keegi, kes pelgab avalikku esinemist, kuid on seadnud endale eesmärgi anda klassi ees esitlust tehes endast parim; vahel on selleks õpilane, kes läheb sõbraga riidu, kuid julgeb tunnistada, et ta eksis; mõnikord aga keegi, kes julgeb küsida abi. Sageli on selleks aga hoopis vahetund, kui õpilane soovib minuga jagada mõnda rõõmusõnumit, kordaminekut või seika nädalavahetusest. Loomulikult ka puhud, kus keegi tabab tunnis kohase hetke midagi kavalat või naljakat öelda ja paneb kõik sõbralikult naerma. Taolised inimlikud hetked panevad mu silma kõige rohkem särama. 

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt planeerimas järgmist reisi või reede õhtul sõpru võõrustamas. Olen aru saanud, kui oluline on investeerida emotsioonidesse ja rõõmsalt ühiselt veedetud aega. Need hetked ja kogemused jäävad meiega ning alati on, mida oodata.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle koduteel kuulata välispoliitikateemalisi taskuhäälinguid (nt Välismääraja, Välistund, Foreign Policy Live, Drum Tower, Global Dispatches, Ear to Asia, New York Times: the Daily jt). Mõnel korral nädalas käin jooksmas või teen sporti; olgugi et õhtuti on jaks sageli otsas, aitab liikumine akusid laadida ja ka keerulisema päeva kordaminekutundega lõpetada. Sageli vaatan diivanil lihtsalt mõnda sarja või dokumentaalfilmi, veedan lähedastega aega. Olen ka paadunud lugeja, loen eelkõige teadusulmet ja välis- või geopoliitikaalast kirjandust.

Hoian end oma valdkonnaga kursis ingliskeelset meediat ja meelelahutust tarbides. Eelkõige hoian värskena oma inglise keele oskust ja püüan olla kursis maailmas toimuvaga. Raamatuid loen e-lugeriga, kus saan vajadusel uusi sõnu märkida ja õppida, mis on äärmiselt mugav. Näen raamatutes ja teles võimalust tööelust puhata, seega haridusvaldkonnaga hoian end kursis pigem täiendkoolitustega ning uudiste ja Õpetajate Lehe lugemisega.

Kõigile lugemiseks soovitan Scott Rozelle’i raamatut „Invisible China: How the Urban-Rural Divide Threatens China’s Rise“. Ükski teine raamat ei ole minu jaoks ilmestanud ja selgitanud hariduse mõju ühiskonnale ja riigi majandusele nii jahmatavalt ja arusaadavalt kui Rozelle’i analüüs Hiina maa- ja linnapiirkondade laste ja noorte erinevustest. Raamatus toetub ta oma enam kui 30-aastasele uurimistöö kogemusele Hiina Rahvavabariigis. Eesti keeles see raamat küll paraku ilmunud ei ole, kuid inglise keele kõnelejatele soovitan seda väga!

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see pikka aega lahendamata püsinud venekeelsete koolide küsimus. Selge on, et iga keel on rikkus ja ka vene perest õpilastel peab säilima võimalus arendada oma emakeelt, kuid ühtse Eesti kooli loomine juba aastate eest oleks meie ühiskonna muutnud terviklikumaks ja üksmeelsemaks, ka eesti keele oskuse tase oleks ühtlasem. Mul on hea meel, et praeguseks on vajalikud otsused tehtud, olgugi lahendamata küsimusi ja ärevust veel aastateks.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt diplomaat. Diplomaatiaga seotud ametikoht oleks hea võimalus arendada rahvusvahelisi suhteid ning lüüa kaasa maailmaparandamises – olla sündmuste keerises! Samastun oluliselt eurooplase ja maailmakodaniku identiteediga, mistõttu oleks mulle meelepärane tegutseda sellega suuremas pildis. 

Või ehk ikkagi astronoom? Tähed ja ilmaruum on mind paelunud lapsest saati. Olen naljatlenud, et kui oleksin kohusetundlikumalt füüsikat ja matemaatikat õppinud, siis oleksin innuga välismaale astrofüüsikat õppima läinud. Mõõta taevalaotust ja kiigata hirmkaugeid tähti pakuks mulle meelerahu ja tunnet, et laias plaanis oleme vaid liivatera keset hoomamatut kõrbe. 

Meeldejääv hetk minu õpetajatöö – eks neid on olnud juba palju! Tänavu algab minu kuues tööaasta inglise keele õpetajana Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Mäletan, kuidas sain klassijuhatajatunnis õpilaselt väriseva käega tehtud kaardi, millel oli kirjas: „Aitäh, et oled minu õpetaja.“ Mäletan oma kõige esimest lastevanemate koosolekut, millele eelnevalt ja mille vältel süda puperdas ja kere värises, kuid pärast mida tõdesin, et ei olnud seal midagi karta. Mäletan lastevanemate kõnesid, kus tundsime ühiselt muret lapse käekäigu pärast, pidasime plaani edasiste sammude üle ning jõudsime lahendusteni. Mäletan, kui õpilane tunni lõpus ütles: „Õpetaja, täna oli nii tore tund“ või „Õpetaja, väike soovitus järgmiseks korraks …“. Mäletan ka kolleege, kes mind alustava õpetajana toetasid ja kuulasid, leidsid julgustavaid sõnu, kui mul endal neid ei jagunud. Neid hetki on pidevalt ja need teevad õpetajatööst midagi erilist.

Soovitan teistele õpetajatele püüda märgata meie ametis ja igapäevas pigem head. Meie sõnad suunavad oluliselt seda, kuidas me toimuvat tajume. Keskendudes eelkõige negatiivsele, on lihtne harjutada end positiivset eirama. Lisaks kujundavad õpetaja väljapoole kõlavad tööjutud suure osa meie ameti mainest.

Unistan haridusmaailmast, kus nii õpilased kui õpetajad on koolis rõõmsad ja puhanud ning vähem koormatud. Sel moel oleks koolipinget ja vahest ka sooritusärevust kõigil vähem. 

Kommentaar päevakajalisel teemal

Mida soovitaksite alustavale õpetajale? 

Esimest korda klassi ette astudes tuleb paratamatult sukelduda pea ees tundmatusse vette. Igaüks leiab end õpetajana eksimuste ja õnnestumiste kaudu. Soovitan alustaval õpetajal proovida jääda iseendaks – mitte teeselda ja rangusega üle pingutada. Olen mõistnud, et õpilased saavad kohe aru, kui proovid olla keegi, kes sa ei ole. Usaldus õpetaja vastu langeb. Soovitan klassi ette minna inimliku, koostööalti ning vastutulelikuna, kuid kindlasti tuleb läbi mõelda, millised on sinu kui õpetaja nõudmised ning kust jookseb kohase ja liigse järeleandmise piir. Õpilased vajavad selgeid reegleid ning piirid tuleb seada.

Väga oluline on käia vaatlemas kolleegide tunde ning saada neilt tagasisidet enda tundidele. On koole, kus alustavale õpetajale on loodud mentorlussüsteem, kuid mitte igal pool. Noor õpetaja ei tohi oma murega üksi jääda – kui mentorit ei ole, tuleb minna sümpaatse kolleegi juurde nõu küsima. Ka nemad on kunagi alustanud!

Oluline on ka meeles pidada, et eksimusi tuleb klassi ees ette nii või naa ning õpilane tahab õpetajas näha usaldusväärset eeskuju. Julge tunnistada oma vigu, pühendu ja soovi teha oma tööd ning selles areneda, ära karda võtta aega enda jaoks ja sea endale selged töö- ja puhkeaja piirid. Õnnelike õpilaste jaoks on tarvis ka õnnelikke õpetajaid.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!