Õpetajate meediapädevus ja selle uurimine
Uues õppekavas on läbiv teema „Teabekeskkond ja meediakasutus“. Kuivõrd pädevad oleme meediat kasutades aga ise või kas meie teadmised lubavad seejuures õpilasi harida, pole kuigivõrd uuritud.
Kolmveerand Eesti õpetajatest on sündinud enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. On oluline mõista, et enamik õpetajaid on saanud hariduse ajal, mil toimis riiklik tsensuur ja kontroll meedia üle ning õpetajate baasharidus kajastas peamiselt ajalehti, raadiot ja televisiooni, ning sedagi vaid eesti keele õpetajatel. Kuid meediamaastik on muutunud ja sotsiaalmeedia teinud võidukäiku.
Eesti õpetajaid valmistatakse tasemeõppes ette Tallinna ja Tartu ülikoolis, kuid lisaks on programme, mis kutsuvad varasema ettevalmistuseta inimesi õpetajateks, nt „Noored kooli“, „Tuleviku tegijad“, ASÕP jms. Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut tähtsustab nii õpetajate paindlikkust muutuvate oludega toime tulla kui ka arvatavat muudatuste aega nii õpetajakoolituses kui ka haridusteaduses, nii nagu kehtestab õpetajahariduse raamdokument.
Me ei tea, millised on need tehnilised oskused või teadmised, mida õpetaja lähitulevikus vajab, pigem peavad õpetajad omandama säilenõtkuse, et muutuvates oludes toime tulla.
Suur väljakutse õpetajale
Õpetajate vanus ei ole õpetamisel probleemiks. Vaadeldes õpilaste hinnanguid õpetajate pädevusele, selgub, et kogenud õpetajaid ja nende antud teadmisi peavad õpilased tihti usutavamaks. Samuti hindavad nad nende pädevust kõrgemaks sellistes kategooriates nagu enesekindlus aines ja õpilasest hoolimine. Noori õpetajaid peetakse täpsemaks ainult tunni eesmärgistamisel. Seega räägib teaduspõhine vaade kogemuse ja vanuse kasuks.
Kuivõrd on õpetajal võimalik õppetöö kaudu mõjutada meedias elatavat elu, sõltub väga palju tema meediapädevusest ja valmidusest seda arendada. Õpetajate keskmise vanuse järgi otsustades on nad olnud heas mõttes mõjutatud Rousseau, Piaget’ ja Võgotski diskursustest, see tähendab usust, et laps areneb oma potentsiaalse arengu skaalal eeskujude ja oluliste vahendajate toel. Tänapäeval on selles oluliste eeskujude ringis meediumite vahendusel aga palju hoomamatuid subjekte, mis pakuvad informatsiooni ja kogemusi tunduvalt varem ja suuremas mahus, kui potentsiaalne arengukõver ehk lastele ette näeb. Kuivõrd suudab õpetaja siin olla veel oluline eeskuju ja vahendaja, me ei tea.
Õpetaja mõjutab õpilast meediapädevuse kujundajana otseselt, kuid et meediapädevus hõlmab nii konkreetseid teadmisi ja oskusi kui ka hoiakuid, peab arvestama, et õpetajate ees on suur ülesanne. Väärtushoiakute kujundamine või lausa muutmine on keerulisem kui uute teadmiste või oskuste õpetamine.
Vaja on täiendkoolitust
Õpetajad ise peavad peamiseks muutuvate oludega kohanemist abistavaks väljundiks uusi teadmisi. OECD 2018. aasta uuringu järgi vajab õpetaja muutuvas ühiskonnas toimetulekuks erialast täiendõpet. Euroopa Nõukogu direktiiv (2022) näeb ette, et muutuva meediailma tõttu tuleb õpetada lastele, aga ka lastevanematele, õpetajatele ja koolitajatele audiovisuaalsete ja veebipõhise teabe teenuste tõhusat kasutamist, sarnase ettepaneku tegi Euroopa Parlament ja nõukogu juba 1998. ja ka 2006. aastal.
Õpetajate täiendkoolituse meedia teemadel on võtnud tõsiselt ette Tartu Ülikooli teadlased ja entusiastlikumad saavad juba 24. ja 25. oktoobril end Tartus AHHAA keskuses konverentsil harida.
UNESCO kirjeldab meedia- ja infopädevuse õppekava eesmärke ja seeläbi koolitajate/õpetajate oskusi ja teadmisi kuuel tasandil: meediapädevuse teadmiste ja oskuste väärtustamine õpetaja poolt, oskus valida materjali ja hinnata õpilase meediapädevuse teadmisi, konkreetsete osaoskuste õpetamine ja õpikeskkonna arendamine spetsiifiliste meediaõpetuseks vajalike pedagoogiliste oskuste abil.
Range vajadusena (õpetaja peab omama) nimetatakse nimekirjas vaid meediaõpetuseks vajalikke pedagoogilisi oskusi, teised osaoskused on kirjeldatud pigem arusaamisena või teadmisena meediapädevusega seotud oskustest, teadmistest ja hoiakutest. See on Eesti konteksti asetatuna ambivalentne, sest probleemi mõistmiseks peab aru saama, et pedagoogilisi teadmisi omandatakse Eestis gümnaasiumiõpetajate tasemel pigem täiendkoolituse mahus ja põhikooliõpetajate puhul vastupidi – eriala osaoskusi õpitakse pigem isiklikest huvidest lähtuvalt.
Õpetajakoolituse raamnõuetes (2019) on välja toodud õpetajakoolituse üks eesmärk: tulevased õpetajad orienteeruvad ühiskonna haridusvajadustes ja suudavad tegutseda muutuvas haridussituatsioonis ja tööalases täiendusõppes, millele on aluseks muuhulgas kutsestandardites kirjeldatud kompetentsusnõuded ja riiklikud haridusprioriteedid. Euroopas on e-MEL-i projekti raames uuritud, kuidas saaks digi- ja meediapädevuse alast haridust integreerida õpetajakoolitusse, kuue riigi (Belgia, Soome, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia ja Portugal) näitel. Projekti tulemustes tõdeti, et isegi õpetajate uus põlvkond ei ole piisavalt kompetentne oma õpilaste meediapädevust kujundama, kuigi on saanud meedia- ja digitaalse kirjaoskuse koolitust nii välja- kui ka täiendõppes enam kui varem koolitatud õpetajad. Eestis saavad teistega võrreldes põhjalikuma ettevalmistuse vaid eesti keele ja kirjanduse õpetajad – neid valmistatakse ette õpetama ainet ühe kursuse mahus.
Meediasisu kriitilise hindamise kontekstis on varem uuritud õpetajakoolituse tudengite teadmisi USA-s. Tundide planeerimisel vaadeldi, milliseid kriitilisi küsimusi meedias ilmuva kohta tulevased õpetajad esitavad ja otseselt treeniti tudengeid veebipõhist informatsiooni hindama ja kasutama. Samas on vähemalt USA-s õpetajakoolituse tudengid uuringu vaatlustulemuste alusel valmis, et meedia- ja informatsioonipädevus integreeritakse väljaõppesse. Mõlema uuringu tulemusi vaadates peab aga arvestama, et uuritud on tudengeid õppesituatsioonis, kus meediapädevuse tähtsustamine õppeülesandes mõjutab selgelt tulemust.
Tegevõpetajatega seost selles kontekstis luua ei saa. Näiteks Saksamaal ja USA-s on uuritud õpetajate meediaga seotud hariduspädevusi, millega seoses on neil välja töötatud ISTE-standard, mis määrab haridustöötajate pädevused. Eestis on sarnane õpetaja kutsestandard, mis õpetajakutse kohustuslike pädevuste hulgas (punkt B.2.3) kirjeldab meediapädevusega seotud tegevusnäitajana õpetaja oskust suunata õpilasi rakendama digitehnoloogiaid info otsimisel, suhtlemisel ja sisuloomes. See on ka ainus pädevus, mis meediapädevuse komponentidega kattub.
Kasuks tuleks uuring
Meediakeskkonnas orienteerumist, osalust või kaasatust kutsestandardis mainitud ei ole. Meisterõpetaja (st õpetaja kutsestandardi kõrgeimal, 8. tasemel) tasandil lisandub ülekooliliste digitehnoloogiavahendite kasutuselevõtu juhtimine.
Kadri Ugur on oma uuringutes toonud välja mitmesuguseid probleeme, mis õpilaste meediapädevuse arendamisel õpetajatega seoses võivad tekkida. Näiteks oli aeg, mil ainus õpilaste ja õpetajate ühine veebikeskkond oli E-kool (või alternatiivina Stuudium), või osutati lõhele eri põlvkondade internetikasutuses. Samuti tõigale, et õpetajad ei mõista, kuidas noored veebikeskkondi ja teenuseid kasutavad, ning noored omakorda ei mõista õpetajate internetikasutuse harjumusi.
Tallinna Ülikool korraldas Nordplusi toel õpetajatele koolitusi õpilaste audiovisuaalse meediakirjaoskuse, aga ka üldise meediapädevuse arendamiseks. Projekti sisendites pandi rõhk õpetajatele lootuses, et uute teadmiste jagamine projekti ajal tõstab õpetajate sisemist motivatsiooni tegeleda meedia teemadega, misläbi paranevad ka õpilaste teadmised. Kuid mõõdetud seda ei ole.
Enam kui dekaad tagasi tõi Ugur välja meediaõpetuse probleemid, mis juba 2002. aastast meie õppekava ja haridust saadavad: õpetajate vähesed meediapädevuse kognitiivsed oskused, meediaõpetuse lisakoormaks pidamine, õpetajate enda kriitilise lugemisoskuse probleemid ja vajalike metodoloogiliste oskuste puudumine. Lisaks peetakse Uguri uuringu põhjal meediapädevust kitsalt uudislugude tootmiseks ja interneti kasutamise oskuseks, samuti esinevad suured lõhed õpetajaskonna ja koolipere meediakasutuses ja -keskkondades.
Rohkem kui kümme aastat hiljem ei ole õpetajate hoiakuid, teadmisi ega võimalikke muutusi uuesti uuritud.
KOGEMUS
Õpetamine, täiendkoolitus ja teadus käsikäes
Nagu vahva rätsep lõi seitse ühe hoobiga, nii saab ka õpetajatöös luua ideaalsete olude korral õppevahendi, millega saab õpetaja teha teadustööd ja muuhulgas arendada enda teadmisi.
Kokkuvõtlikult öeldes lõin õpetajatöö kõrvalt ja teadustöö käigus uudis- ja informatsioonikompetentsuse testi. See on õpilaste meediapädevust arendav õppevahend, kuid ühtlasi ka gümnaasiumikursuse „Meedia ja mõjutamine“ eesmärkidega kooskõlas olev test, mis arendab nii õpetajat kui õpilast. Vajadusel on selle abil võimalik koguda andmeid, mis on rahvusvaheliselt võrreldavad.
Õpetaja vabadus ja koorem
Kui minu magistritöö eesmärk oli saada teada Eesti õpetajate hinnanguid enda meediapädevusele, siis uuringu alaeesmärk oli töötada välja ajakohane meediapädevuse test, mis põhineb Saksamaal kasutatud meediapädevuse ühe osa – uudis- ja informatsioonikompetentsuse – osaoskuste ja -teadmiste mõõtmisel. Tulenevalt riiklikest õppekavadest on need suuresti samad osaoskused, mida õpetajad õppekava nõuetest tulenevalt käsitlema peavad.
Saksamaa testi kasutatakse täiskasvanud elanikkonna uudiskompetentsuse väljaselgitamiseks, seega võib kohandatud testi kasutada ka kõigi teiste täiskasvanute, mitte vaid õpetajate või nende töö jaoks.
Vaja on õppevahendeid, mis on valmimisel oleva õppekavaga kooskõlas ja teadusmaailmas aktsepteeritavad. Uus õppekava annab õpetajale õppesisu loomiseks veelgi enam vabadust, misläbi kasvab ka õpetaja vastutus õppekavas kirjeldatud õpitulemusteni jõudmise eest. Õpitulemuste hulk ainekavades on aga kasvanud suuremaks, kui kursuse jooksul jõuab saavutada, ja taksonoomilised tasandid lisavad kättesaamatuks muutuvaid eesmärke veelgi.
Seega vajame veelgi enam õppevahendeid, mis toetavad õpetajat ja täidavad korraga mitut õppekava eesmärki. Minu arvates pannakse uue õppekava õpitulemustega õpetaja õlule mitmes valdkonnas „maailma päästmine“, ja seda minimaalse mahu juures.
Töö jaoks õppekavu analüüsides selgus, et põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad seavad meediapädevuse arendamise seisukohast suuresti ühesuguse eesmärgi, seda nii läbiva teema kirjelduses kui ka keele ja kirjanduse ainekavades. Kui meediapädevuse arendamiseks on gümnaasiumi õppekavas antud kohustusliku kursuse kaudu siiski otsene sisend, siis põhikoolis on see läbiva teema tõttu jäetud valikainete, õppekava toetavate tegevuste ja ürituste hulka, näiteks väärtuskasvatus, kodanikualgatus või elukestev õpe.
Meediapädevuse saavutamiseks on lisaks gümnaasiumikursusele meie riiklikes õppekavades läbiv teema „Teabekeskkond ja meediakasutus“, mille käsitlemist oodatakse eesti keele ja kirjanduse meediakursuse õpetajate kõrval ka teistelt. Kuivõrd kindlalt tunnevad end meie õpetajad, õpetades noori, kes on sündinud meediumidest tulvil maailma? Selle uurimiseks vaatlesin õpetajate tegutsemisraamistikku õppekava kontekstis, mõõtsin õpetajate hinnanguid enda meediapädevusele ja pakkusin töö tulemuste põhjal välja vahendi – sakslaste väljatöötatud ja eesti keelde tõlgitud ning kohandatud testi.
Hinnang enda meediapädevusele
Teadustöö käigus oli huvitav võrrelda õpetajate arvamust enda teadmiste kohta enesehinnanguliste küsimustike põhjal ja julgemate katsetusi oma teadmiste mõõtmisel automatiseeritud testiga. Õpetajate hinnangutest oma meediapädevusele selgus, et enesehinnangulises küsimustikus hinnati kõrgelt oma teadmisi meediakanalite ja tekstis viidatud allikate usaldusväärsuse hindamisel, ja selles näidati ka testis kõrgeid tulemusi või oldi skeptilised hinnangu andmisel allika usaldusväärsuse kohta. Kõrgelt hinnati ka oma oskust kommertstekste, valeinformatsiooni, uudiseid ja arvamusi ära tunda, kuid automatiseeritud tagasisidega testis vastajad sedavõrd suurepäraseid tulemusi ei saavutanud.
Probleeme tekitas nii pealkirja ja pildi tõttu lugeja segadusse ajamine kui ka märgistusstrateegiate äratundmine, mida oligi hinnatud enda juures väheseks. Kuid seejuures olid madalaimad ning kõrgeimad hinnangud kategooriasiseselt vastuolulised, mis võib viidata nii sõnavara puudumisele kui ka ebakindlusele meediateadmiste hindamisel.
Küsimustiku vabavastustes selgus, mis teemal vajavad õpetajad teadmisi ja täiendkoolitust. Neist populaarseim oli sotsiaalmeedia kasutamisega seotu, aga ka algoritmide ja meediakasutuse suunamise, turvalisuse ja privaatsuse ning meediateadmiste ja meedias toimuva mõistmisega seonduv. Neist teemadest võiks alustada õpetajatele toe pakkumist uue õppekava rakendamisel.
Katsetasime testi oma majas augustis täiendkoolituse käigus värskelt puhanud õpetajatega. Vahva oli kuulata õpetajate kogemusi. Mõne minuti testi täitmise järel arvasid nad, et test on ilmselgelt liiga pikk (kuigi õpilaste kontrolltööd kestavad kümme korda kauem). Tänu testi läbimisele lubas üks õpetaja süvenemist nõudvat mõttetööd õpilastele esimestel päevadel pärast suvepuhkust mitte anda. Selgus ka, kui suur on õpetajate hirm sooritusega läbi kukkuda, selle asemel et võtta seda rikastava kogemusena. Aga nii on ju ka õpilastega?!
Koos õppimise ja õnnestumise rõõmu kõigile teaduse toel!
Testiga saab tutvuda siin: https://forms.gle/PfEMJwAtgGWZ53L77.
Töö tulemustega saab tutvuda siin: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/90382/blaubruk_anna_ma_2023.pdf?sequence=6&isAllowed=y.
MÕTLEV INIMENE…
suudab (peaks suutma!) ise eristada olulist mitteolulisest. Sestap mingem alati PÕHJUSTE juurde, sest TAGAJÄRGEDEGA askeldamine ei vii meid edasi… Niisiis soovitan ka meediapädevuse mõtestamist (hm!) alustada raamatukesest “Lapse ja tema mõtlemise arendamine” (TÜK, 2004).