Eesti koolisöökla vastukajad ajaloos ja tänapäeval

4. okt. 2023 Aarne Ruuben õpetaja, kirjanik - Kommenteeri artiklit
Viljandi Koolilõuna Paalalinna koolis. Foto Marko Saarm, Sakala

Reedeni peetaval avatud koolisööklate nädalal saavad lastevanemad võimaluse näha ja maitsta toiduvalikut, mida lastele koolides pakutakse. Lapsed ise on aga menüüde kommenteerimisel napisõnalised. Kui teaksime enam õpilaste toidueelistustest, saaksime muuta koolilõunad neile meelepärasemaks ning ka toitumise tavasid ümber hinnata.

Koolitoidu kontseptsioon toetub endiselt samadele alustele, mis sada aastat tagasi: põhiosa moodustavad kartul, puder ja lihakastmed. Need andsid jõudu meie esivanematele. Ühtegi ameerikalikku lähenemist koolitoidule ei ole meie ühiskond veel omaks võtnud.

„Praegu läheb raisku kõigest üks protsent toitu,“ sõnab Tallinna Inglise Kolledži toitlustaja Anton Karavajev. Ta lisab, et peale selle, et praegune koolitoit on lastele meelepärane, on see ka tervislik.

Kõige tähtsam on olla säästlik planeedi majandamisel. Nõnda rõhutab Baltic Restaurants Eesti AS-i juhatuse esimees Aaro Lode: „Meie firmal on aeg-ajalt koos kokkamised mõne klassiga. Olen seal rääkinud, et eile söömata jäänud kartul tuleks täna ära praadida, muidu ei kõlba seda homme süüa.“

See elukogenud inimese hoiatus võib kõlada vihjena, et minevikus on olnud puuduseaeg.

Kulinaarsed dokumendid ajaloost

Kuidas hakkas meil sõjajärgsel ajal koolitoidu kontseptsioon arenema? Seda valgustab 554-leheküljeline ülevaateteos „Roogade koostisnorme“ (1951). Tol kaugel aastal pakuti Eestis 1103 rooga, neist vaid 33 olid ehtsad eesti rahvustoidud. Nr 1: võileib juustuga. Nr 1103: mulgikorp mannatäidisega.

Koolisööklates pakuti vaid murdosa nendest rahvusroogadest. Koolitoitude alla käisid näiteks: piimasupp kruupidega, roheline salat kurkidega, laevastikuborš, frikadellisupp, kartulipuder ja mannavormiroog kisselliga.

Samalaadne materjal ilmus ka 1969. aastal pealkirjaga „Toitlustamine tööstusettevõtetes ja õppeasutustes“. Seekord oli vaatluse all kõigest 722 rooga. Nendest oleksid kooli sobinud mannavaht, sidrunitarretis, leivasupp, makaronivormiroog juustuga, guljašš, raguu, hakkbitkii jmt.

Paljud vast mäletavad, kuidas poisid traavisid käsi pesemata mööda korralikult rivis seisvatest algklassiõpilastest, asudes näljaselt etteantud portsjonite kallale. Nõukogude koolisööklas pidi hakkliharull makaronidega kaaluma 332 grammi, supp 269, piim klaasis 75 ja suhkur 15 grammi. Nende osaline puudumine viitas vargusele. Koolides jätkus töötajaid isegi lastele toidu lauale kandmiseks, igal laual seisid kuumad supitirinad herne-, talupoja või mis iganes supiga. Kitlites tädid valasid piima välja sinistest lainetavatest kottidest. Piimasuppi taluti ja lumepallisupis, piima- või kakaokissellis imetleti valge massi sees ulpivat moositükki, mida nimetati džemmiks. Parimad džemmid tulid meile Bulgaariast.

Asjatundliku liigutusega koukis tädi ploomi- või aprikoosidžemmi 650-grammisest purgist ja kukutas igasse lumepallisuppi ruske keedisekuhja. Siinkirjutaja lemmik oli piimakissell, mille maitse on jäänud imepäraselt meelde: piim, suhkur, maisitärklis pluss vaniliin (vanilje). Keskele külmast võetud jõhvikad või kirsid.

Lapsed mürasid sööklas, igal söögivahetunnil leidus üks-kaks klassiõde või -venda, kes ei austanud toitu. Leiba manitses austama isegi ajakiri Aja Pulss oma sisekaane ilusatel eestimeelsetel plakatitel. Aga sellestki moraalilugemisest ei hoolitud. Nii mõnigi subjekt jätkas koolisööklas juba tunni ajal tekkinud konflikte ja loopis teistele makarone krae vahele.

Klassijuhatajatunnis paika pandud korrapidajad jätkasid ka sööklas oma teenistust. Vaatamata näilisele kaosele oli Nõukogude-aegne söömine rituaal, mille üksikasjad olid ülemused paika pannud. Köögi tagant, kust kostis nõudepesukolinat ja tasse puhastasid kolme pöörleva harjaga masinad, läks läbi tsiviilkaitse-väljapääs. Seinal seisis tuletõrjekapp punase vahtkustuti, kirve ja torbikuga, radikate taga lahtise krohvi tükkide all elasid kuulujuttude järgi prussakad, ehkki keegi neid näinud polnud.

1964. aasta sanitaareeskirjad suhtusid resoluutselt koolisöökla parasiitelanikesse: „Kärbeste hävitamiseks kasutatakse liimipabereid ja kärbselõkse … Surnud kärbsed tuleb enne töö algust kokku pühkida ja põletada.“

Tänapäeval ütleb sotsiaalministri määrus „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele …“ (aastast 2008): „Lasteasutuse einestamisruumides ei tohi olla putukaid, linde, närilisi ega teisi loomi, kes otseselt või kaudselt võivad saastata toitu.“

Kui Lenin dikteeris toitlustamist

Magustoidu söömine Nõukogude-aegses koolisööklas oli ühisettevõtmine, millest keegi ei tahtnud ilma jääda. Roosa või valge mannavaht lausa ujus piimas, aga jõhvika- (või õuna-) kissellil kohupiimaga olid värvid vahetatud ja seal oli valge punases. Magustoidu söömise ajal vaadati seinalt eakaaslase plakatit. Seal oli väike rõõmus tüdruk moosipurgiga, juures kiri „Detjam vsem polezen džemm“ (vn „Lastele kõikidele on kasulik džemm.“) Vajadust ei nähtud kaebuste ja ettepanekute raamatute järele.

Lenini õpetuse alusel tegutsesid koolides puhaste taldrikute ühingud. Kas oma taldriku puhtaks söömist peetakse oluliseks ka tänapäeval?

Midagi oli tol ajal hästi tehtud. Kui nende ridade autor kooli läks, siis olid koolisööklatesse just ilmunud värskendavad road: värskekapsa-õunasalat, porgandi-hapukapsasalat, porgandi toorsalat hapukoorega ja ilma ning värskekapsasalat majoneesiga. Mõnes koolis võis hapukapsa- või kalasupi juurde valida saia või ja juustuga või võileiba munaga. Kahjuks oldi kaugel kommunismist, sest õpilaste mõnud tulid nende vanemate rahakoti arvelt. Ja kui pere sissetulek oli sada rubla, siis oli 20 kopikat koolilõuna eest arvestatav väljaminek.

Nõukogude-aegset veidrat mängu kisselli ümber meenutab Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu õppetoolis töötav ajaloolane Ken Kalling. Keegi ajas koolisöökla lauale kisselli ümber ja lapsed võtsid vakstu üles sealt, kus olid kurrud. Vakstu osad tõsteti eri kohtades üles ja maitsev jook jooksis mööda lauakatte renne. Kes oli liiga aeglane, sellele jooksis jook sülle.

Uus programm

Kui nendel romantilistel aegadel dikteeriti toiduvalik ülaltpoolt („on ette nähtud“), siis nüüd oodatakse ka kliendi vastukaja. Koolitoit seotakse teadlikkusega toitumisest ja integreeritakse kooliprogrammi. Tallinna ja lähivaldade koolides on Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus algatanud SchoolFood4Change’i programmi, milles toiduhangete pakkujad ootavad tagasisidet lastelt. Eesmärk on koostada kooliportsjon nii, et see oleks võimalikult leebe niihästi õpilase organismile kui ka planeedile. Säästlikku arengut käsitletakse nii inimese- kui ühiskonnaõpetuse tundides.

Tallinna Inglise Kolledžis, kus koos arutatakse, mitu kilokalorit on päevane norm või kui palju tekib jäätmeid kõigis koolisööklates kokku, korraldab aktiivne õpilasesindus loenguid ja arutelusid, kutsub kohale toidublogijaid ja saadab korrapidajad kooli kohvikusse tööle. Baltic Restaurants Eesti kontoris istuvad samuti õpilasesindused koos ja arutavad aeg-ajalt koos teenusepakkujaga, kuidas teenuse kvaliteeti tõsta.

Anton Karavajevit, kes on samal ajal inglise kolledži toitlustaja ja AS Lavka juhatuse esimees, paluvad lapsed ka oma loovtöö juhendajaks. Karavajev märgib, et koolidele toitlustusteenuse pakkujad esinevad kõik võrdselt heal tasemel. Alles siis, kui mõni välja valitakse, hakkab toitlustaja õpetajatega kaasa töötama.

Internet on ettepanekute raamat 

Nõukaajast on tuntud kaebuste ja ettepanekute raamat, mis tavaliselt seisis koos pliiatsiga seina küljes nagu Moosese kuues köide. Tolleaegses teeninduses sisaldasid seesugused teosed ainult kaebusi, aga koolis oleksid prevaleerinud ettepanekud, sest lapsed ei ole veel nii kibestunud kui täiskasvanud.

Tallinna Inglise Kolledžis on ettepanekuteks toitlustaja Lavkale Facebooki-lehekülg „Söökla idee@taldrik.ee“, mis on, nagu nimigi ütleb, õpilaste ideede jaoks. Ometi ei ole sinna viimasel ajal laialt ringilt ideid saadetud. Toidud hakkavad seal väikeste variatsioonidega järjest korduma, erandiks igasugused pühad ja tähistamised nagu näiteks Ühendkuningriigi monarhia esindajate külaskäigud. Vabariigi aastapäeva puhul tuleb jäätmevaba taldriku teema.

Ühel vastu kajaval lapsel on olnud huvi hakklihakastme ja seenesousti valiku vastu, mistõttu tahab ta seda mõne päeva pärast uuesti. Seda ei saa, kuna menüü vaheldamise kord on paigas. Laikide arvu poolest saavutavad edu sellised toidud nagu mooritud juurviljad ja tikka masala (vürtsikas india toit jogurti ja kanafileega).

Sotsiaalministri 2008. aasta määrus „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele“ lisa ütleb, et koolilõuna (üks osa koolitoidust) peaks andma erineva koguse ööpäevasest energiavajadusest. Tervise Arengu Instituudi ekspert Tagli Pitsi selgitab, kuidas: „Kui toit on mitmekesine ja tasakaalustatud, seda kogu päeva lõikes, peaksid kõik vitamiinid-mineraalained (v. a D-vitamiin) olema toidust kätte saadud. Kindlasti ei saa anda nõudmist, et koolilõuna peaks tagama nt kolmandiku kõikide mikrotoitainete päevasest vajadusest, kuna söögikorrad pannakse kokku eri toiduainetest, mis omakorda sisaldavad eri koguses vitamiine-mineraalaineid. Küll aga saab anda soovitused toidugruppide tarbimiseks, mis iseenesest aitavadki kaasa sellele, et koolilõunast saaks arvestatava koguse vitamiine-mineraalaineid.“

Koolilõuna kaaslaseks on koolieine, kust saab omakorda vitamiine-mineraalaineid. Aga kui laps võtab tasuta pakutavast vaid natuke, siis head ta tervisele ei tee, sest kõik lapsed liiguvad ja vaimne pingutus, nagu arvas kooliarst Mait Püümann 1938. aastal, nõuab kõige enam neilt, kes lasteaias tundide rutiiniga veel harjunud ei ole.

Mida võetakse, mida jäetakse?

Laps on oma toidueelistustes väga konservatiivne. Väiksemadki muudatused koolitoidu keskkonnas, näiteks toitude teine järjekord letil, võivad mõjutada õpilaste toiduvalikuid, leiab toidutehnoloogide rahvusvaheline uurimisgrupp ajakirjas Critical reviews in food’s science and nutrition, 57, 2017. Laps ei söö ka seda, mida kodus ei pakuta või pakutakse teisiti. Aga samas: Tiia Allikvee ja Merike Saarepuu kirjutavad oma diplomitöös „Üldhariduslike koolide õpilaste toitlustamine“ (1977), et näiteks Minski koolides on ühtne menüü, mis kehtib kõigile eranditeta.

Tõesti ei tuntud siis pirtsutamist, aga mõnele toiduallergiaga õpilasele võis vaid kaasa tunda. Anton Karavajev leiab, et allergiateemadega tegeldakse iga aasta üha enam, mis võib oleneda tolmus elavatest seentest, õistaimedest, mikroplastikust, heitgaasidest, kemikaalidest nõudepesuvahendites. 1977. aastal ei olnud see eriline teema.

Samad autorid muretsesid, et kui aineõpetaja ei einesta oma õpilastega samas lauas, siis võivad poisid laualt mõne noa kaasa haarata, tundmata vähimatki huvi selle tegelike kasutusvõimaluste vastu.

Koolisööklas võib tihti näha, kuidas põhikoolilaps ahnitseb omale kaks ja pool portsu korraga. Samas võib algklasside poole peal näha õpilasi, kes on oma söömisharjumustelt preilid: söövad vaid üle poole lusikatäie saiavormi. Võetakse salatit tomati ja kapsaga ja kisselli. Nii jääb osa mineralaineid saamata. Kisselli armastasid mõned nii, et Eno Raud mainis seda armastust oma Naksitrallide loos (1972).

Ahnitsejate suurte portsude taga on terav sotsiaalne probleem: nad ei saa kodus piisavalt süüa. Õpetajana tunnen huvi, kas sellised ahnitsejad toidu järele jätavad, nii et see jäätmetesse läheks. Ei jäta. Tiia Allikvee ja Merike Saarepuu: kõik me sööme palju, kui oleme näljased. Osa sellest organism ladestab ja tagajärjeks on rasvumine.

Olen näinud, kuidas algklassilastele meeldivad püreesupid, aga gümnasistid ei tunne nende vastu erilist huvi.

Tahaksime enam vastukaja

Tänapäeval uurib suur osa õpilastest oma väikest tahvlikest. Nii ei märkagi, kui palju aega inimelust läheb kaotsi asjalikeks arendavateks üritusteks, mis toimusid 1970. aastatel, näiteks jooksu- või hüppemängud. Niimoodi läheb kaotsi vabariikliku peakooliarsti Mait Püümetsa 1958. aasta hoiatus, et õpilased peaksid koolis saama 700–1000 kilokalorit, kulutades selle aktiivsele liikumisele värskes õhus.

Põlvkond, kes võitles Teises maailmasõjas, sõi koolitoiduks hoopis muud. Tasapisi jäid minevikku nädalaks kaasa võetud ja hallitama läinud leivakotid ning piimanõudes leviv tuberkuloos. Aastal, mil Eesti kaotas iseseisvuse, oli Tallinna koolide menüüs hapukapsasupp (sealihaga), klimbisupp, rassolnik, kotletid. Noorkotkaste laagrites söödi sõduriratsiooni sarnaseid roogi ja putrude keetmisel olid seal abiks kodumajanduskooli lõpetanud naised, keda kogu Eestis oli toitumisajaloolase Anu Kannikese andmetel tervelt kuus tuhat.

Eesti kirjandusklassikast on samuti leida näiteid nii koolitoidu halvaks mineku kui raiskamise kohta. Joosep Toots teeb Imelikule ja Tiugule pikse simulatsiooni, visates suure leivakannika praerasva sisse. Nii läheb enamik rasvast kaotsi, satub jäätmetesse, nagu tänapäeval öeldakse. Sama isik peksab leivakotiga tonte ‒ leivakott ei oleks nii kergelt käiku lastud, kui õpilased oleksid seda armastanud. Paraku läksid leivakottides riknema nii vorst, juust kui silgupütt. Lapsed leivakoti haisu ei sallinud.

Õpilaste lemmiktoitude esikümme aastal 2022.

Eelistuse koht pingereasToit 2022Sama või sellele lähedane toit aastal 1969
1.Makaronid/pastaroad – 2636 vastanut.Väga mitmed: keedetud makaronid, makaronid juustuga, makaronid ja sink tomatipüreega, makaronivorm jt.
2.Pikkpoiss – 550 vastanut.Sarnane oli biifsteek muna või sibulatega. Nimetust „pikkpoiss“ ametlikult veel ei tuntud.
3.Kanaroad.Nt kanakaste.
4.Borš.Viis liiki borši: Ukraina, Moskva, laevastiku, Poltava, Leedu. Sõna kirjutati „borštš“.
5.Lasanje. 
6.PilaffSeda peeti aseri roaks. Sarnane oli azuu tataripäraselt.
7.Frikadellisupp.Nimi oli „lihapallisupp“.
8.Kanakaste. 
9.Püreesupp.Pakuti herne-, kastani-, kodulinnu-, kõrvitsa-, lillkapsa-, maapirni-, naeri-, porgandi-, pärlkruubi-, riisi-, spargli-, vähi-, värskemarja-, seene-, tomatipüreesuppe.
10.Kartuliroad.Kartulivorm, -kotlet, -püree.

Allikas: Baltic Restaurants Eesti AS


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!