Hoia poega lõtvuse eest!

„Tarduvate sõrmedega kirjutab kapten Scott oma naisele. Ta palub teda hoida suurimat pärandit, poega. Ta paneb naisele südamele poega kõigepealt igasuguse lõtvuse eest hoida ja tunnistab maailma ajaloo ühe ülevaima teose lõpus: „Nagu sa tead, tuli minul ennast sundida püüdlik olema – mul oli alati kalduvus laiskuseks.““

Nii kirjutas 16. jaanuaril 1912. aastal hingevaakuv Briti maadeuurija kapten Scott hüvastijätukirjas oma naisele (Stefan Zweig „Võitlus maailma pärast“). Ilmselgelt pidas lõunanabale jõudnud kapten Scott lõtvust ja laiskust oma pojale (ja inimestele laiemalt) hukutavaks. Sellele tuleb vastu hakata, sest laiskus on meie loomusesse sügavalt sisse ehitatud.

Üldine „vähima pingutuse seadus“ kehtib nii vaimse kui ka füüsilise pingutuse kohta. Kaloreid põletavad jõupingutused on miski, mida evolutsioon on vorminud meid võimaluse korral vältima, teavad tänapäeva neuroteadlased. Ka teavad nad, et teismelised on laiskusele, tüdimusele ja mittemidagitegemisele teistest eagruppidest neuroloogiliselt vastuvõtlikumad. Nimelt avastati, et teismelise aju ei suuda tunda mõnu niisuguste asjade tegemisest, mis on ainult veidi või keskmiselt meeldivad. 

Igavlemine ja tüdimus hakkavad pead tõstma ning tasapisi langeb sisemine motiveeritus. Tüdimus painab mitte ainult neid noori, kellel on palju vaba aega. Ka väga aktiivsed lapsed võivad tüdimust tunda. Seda siis, kui neil puudub sisemine motivatsioon, sest nad harrastavad midagi vaid sellepärast, et nende vanemad seda soovivad.

Harrastused muudavad aju

Harrastus peaks olema lapsele nii huvitav kui ka pingutav, olgu selleks kas jalgpall või klaverimäng või ükskõik missugune kindlates raamides toimuv kooliväline tegevus. Muusikahuvilised vanemad viivad oma lapsi klaveritundidesse, jalgpallihuvilised jalgpallitrenni ja tennisemängijad tennisetrenni. Nii kanduvad vanemate huvid lastele üle. Toetav pere julgustab lapsi oma vanemate eeskuju järgima.

Uuringud näitavad, et harrastustega tegelevatel lastel on paremad hinded, kõrgem enesehinnang ning nad satuvad väiksema tõenäosusega pahandustesse. 

Aktiivne harrastustega tegelemine prognoosib paremaid tulemusi igas eluvaldkonnas. Columbia ülikooli teadlased uurisid 11 000 Ameerika teismelist kuni 26 aasta vanuseni, et selgitada, millist mõju avaldab täiskasvanuea edule keskkooliaegne vähemalt kaks aastat kestnud harrastustega tegelemine. Lapsed, kes tegelesid mõne harrastusega rohkem kui kaks aastat, lõpetasid suurema tõenäosusega ülikooli ning osalesid vabatahtlikuna kogukondlikus töös.

„Alguses ei tule midagi, keskel ei püsi midagi ja lõpus ei lähe midagi.“

See mõistulause pärineb ühelt Tiibeti 12. sajandi silmapaistvalt poeedilt ja joogilt. Üks seletus võiks olla selline: harjutamise alguses ei paista peaaegu miski meis muutuvat; pärast püsivat harjutamist märkame oma olemuses muutusi, aga need kord tulevad, kord lähevad; ja lõpuks – stabiilse harjutamise järel – on muutustest saanud meie iseloomuomadused. 

Harrastused muudavad aju. Ajus toimuvad muutused iga kord, kui midagi uut õppida. Millised sünapsid jäävad ja millised kärbitakse? Kui sünaps osaleb edukalt lülitusahelas, siis see tugevneb, ja vastupidi – kasutud muutuvad üha nõrgemaks ja eemaldatakse lõpuks. Ühendused, mida enam ei kasutata, kaovad. Aju võib end korduvate kogemuste põhjal ümber seadistada. 

Toon näite. Kuus viiulimängijat, kaks tšellisti ja kitarrist ning peale nende kuus samas vanuserühmas mittemuusikut moodustasid ühe uurimisrühma. Muusikute väljaõpe oli kestnud 7–17 aastani, kõik nad mängisid keelpilli ja olid paremakäelised. Selliste muusikute vasak käsi on mängimise ajal pidevalt hõivatud keelte sõrmitsemisega. Keelpillide mängimine nõuab märkimisväärset käeosavust ja muudab sõrmeotsad tundlikuks. Uuringus kasutati aju magnetsignaalide mõõtmise tehnikat, mis sarnaneb suuresti elektrisignaalide mõõtmisega, kuid võimaldab paremat ruumilist lahutavust. 

Tulemused näitasid, et muusikutel oli ajukoore vasaku käe sõrmi esindav osa tunduvalt suurem kui mittemuusikutel. See ajuosa oli suurim neil muusikutel, kes olid hakanud õppima varases lapsepõlves.

Huvide püsivus

Ettevõtmiste edukuse kaalukeel on huvide püsivus, kirjutas William James. 

Lapsepõlvehuvid on haprad ja neil puuduvad selged piirid. Need vajavad aastatepikkust toitmist ja viimistlemist. Paljudel lastel on esialgu põgus huvi kõige vastu. Võib kuluda aastaid mitme huviala järeleproovimiseks, et leida see õige. Huvisid ei avastata enesevaatluse käigus. Huvid leitakse suhtlemisel välismaailmaga. Tuleb katsetada ja proovida. Tuleb leida suund, mis tundub õige. Kas see sobib või mitte, selgub pärast seda, kui oled seda juba mõnda aega proovinud. Nii õpitakse kindlasti rohkem kui mitte midagi tehes. 

Inimese aju januneb uudsuse järele, mistõttu võib tekkida kiusatus valida mõni teine tegevus. Sama suunda jätkates tuleb leida nüansse. Sest kui algaja jaoks on uudne kõik see, mida ta ei tea, siis asjatundja jaoks on uudsus nüanssides. Algajatel puuduvad vajalikud taustateadmised, asjatundja aga märkab selliseid detaile, mida algaja ei näe. Algaja vajab julgustamist ja väikeseid võite, aplausi. Ta peab harjutama, aga mitte liiga palju ja liiga vara. Algajat kiirustades lämmatatakse alles tärkav huvi. 

Kui tundub, et harjutamine ei kanna vilja, sunnivad emotsioonid nii mõnigi kord harrastusest loobuma. Ameerika presidendi Theodor Roosvelti moto oli „Suhtu vigadesse ja probleemidesse kui paremaks saamise võimalusse, mitte aga kui loobumisettekäändesse“.

Asjad on kõige raskemad just alguses ja siis kipuvadki paljud alla andma. Miski pole lõbus enne, kui selles vilumus saavutatakse. Kui laps hakkab milleski silma paistma, kogeb ta kiitust ja rahulolu. See tugevdab ta enesekindlust ja muudab varem mittemeeldiva tegevuse meeldivaks.

Mis tahes alal on osavuse saavutamiseks vaja pingutada. Vaid visalt harjutades võib jõuda hiilgavate tulemusteni. Mis tahes tegevus annab harva võimaluse kogeda lineaarset positiivset edasiminekut. Ikka on nii, et kuigi harjutad näiteks pika aja jooksul iga päev klaverit, oskad vabalt mängida ainult koerapolkat. Aga mingil hetkel toimub otsekui hüpe ja sa avastad, et tuled toime ka Rahmaninovi muusikaga. Just selle mittelineaarse edasimineku tõttu on vähestel inimestel vaimset sitkust harrastusega jätkata. Need, kes peavad vastu, pälvivad tasu. Enamik inimesi loobub enne tasu saamist.

Aristoteles õpetas, et iseloom kujuneb iga tegemise ja tegemata jätmisega. Inimesed muutuvad õiglasemaks, kui nad tegutsevad õiglaselt. Nad muutuvad vapramaks, kui tegutsevad vapralt. Nad muutuvad kindlameelsemaks, kui saavad üle lõtvusest ja laiskusest. Igaüks on just see, kelleks ta on iseenda teinud. 

Kui üksikud teod on inimese poolt kontrollitavad igal konkreetsel juhul, siis iseloom on kontrollitav vaid alguses. Kord juba välja kujunenud iseloom muutub iseseisvaks tegudele sundijaks. Halva iseloomuga inimene ei saa jätta tegemata halba, isegi kui vannub vastupidist. Aristoteles uskus, et inimene vastutab oma iseloomu eest, sest vähemalt alguses sõltus see temast endast.