Meediapädevus algab filmigrammatikast

Tänapäeval peab igaüks end filmigrammatikaga kurssi viima, sest just filmikeelest tulevad kõnekeelde paljud väga olulised mõisted ja märksõnad, millele viidatakse.

Küllap olete kuulnud lauset „No selleks, et asjadest aru saada, vaatame suuremat pilti“? Viimasel ajal kuuleb seda üha sagedamini. Üldteada on, et selle lause ütleja on veendunud: ta pakub teile kohe-kohe ühe üldise arusaama asjadest … Oeh.

Eesti keeles on sõnapaar „suur pilt“ sageli eksitav, suur pilt võib olla mingi väga suur pilt, näiteks reklaamtahvel maja küljes. Aga sellel pildil on üks nipsasi, mida müüakse. Detaile saab suurelt pildilt hästi vaadata, aga … siin ongi see „aga“.

Filmiterminoloogias on veel mõiste suur plaan ehk lähiplaan (ingl close-up), mis tähendab, et vaadeldav on võetud kaadrisse väga suurelt ehk on mindud väga lähedale. Keskkond pole enam oluline, oluline on asi selles.

Seega, kas see suur pilt, näiteks reklaamtahvel annab vaatajale ülevaate mingist teemast, nipsasja olemusest, maksumusest võrreldes teiste nipsasjadega? Ei anna. Mingit tervikpilti sellest ei saa. Teile näidatakse lihtsalt ühte asja – võib-olla ilusat – väga suurelt.

„Suur pilt“ on otsetõlge ingliskeelsest märksõnast big picture, mida kasutatakse laialt, aga mis eksitab. Siia ongi koer maetud. Miks?

Suur pilt ei ole tervikpilt

Niisiis, kui näiteks poliitikud kipuvad teile rääkima suurest pildist – miks midagi just nii või teisiti tehakse –, tasub suhtuda nende juttu teatava skepsisega, sest nad kas ei tea, millest räägivad, või siis eksitavad teid sihilikult. Ja kogu see terminoloogia tuleb filmikeelest!

Tänapäeval peab igaüks end filmigrammatikaga kurssi viima, sest just filmikeelest tulevad kõnekeelde paljud väga olulised mõisted ja märksõnad, millele viidatakse. Millise rakursi alt midagi näidatakse? Millist detaili kirjeldatakse-näidatakse ja millises kontekstis …

Võtame näiteks Kuku raadio saate „Suurem pilt“, mille kirjelduses öeldakse: „Tõmbame teemad lahti …“ Jällegi, teadlik audiovisuaalse distsipliini terminoloogia ütleb selle peale, et kui midagi on kaadris suures plaanis ja pilt objektiivi/zoomi kasutades „lahti tõmmatakse“, tekib üldisem pilt, ülevaade. Üldisem vaade peaks andma siis ka tervikliku vaate, kas pole? Suurem pilt seda ei anna.

Kirjakeelel on grammatika, mis annab meile ette teatavad reeglid, mida omandades ja järgides saame öeldavast ja kirjutatavast ühtemoodi aru. Eelkõige kirjutatavast, sest selle puhul loob selguse lugeja funktsionaalne lugemisoskus. Kõnekeeles on meil võimalik kõneluse käigus asjaolusid täpsustada, kuid näiteks siinse kirjatüki puhul kirjutan selle valmis ja saadan ära – nii ongi.

See – grammatika – reeglite kogum ning süntaksi ja sõna struktuur ongi märgisüsteem, mille abil kommunikeerida, mõista … või siis manipuleerida, mõjutada, seda ka audiovisuaalses distsipliinis.

Tõeline lingua franca

„Filmikeel“, „pildikeel“ – needki mõisted viitavad liiga palju keelele, aga samal ajal on nende puhul palju muudki pildis. Kasutame neid põhjusel, et viitame samal ajal märgisüsteemile, mille kaudu suhtleme, mõistame ja mõjutame.

Kognitiivselt tajub ilmselt iga õpetaja, et praeguse aja noor saab rohkem infot liikuvast kui kirjutatud meediast. Uurimusi on selle kohta vähe, siiski on üks päris hea võtta. Taani Filmi Instituut tuli aasta algul välja uurimusega 7–18-aastaste noorte ja filmi(keele)maailma suhetest.

Väga lühidalt kokku võttes võib nentida, et lapsed puutuvad kõigepealt väga palju (üle mõistuse palju!) kokku sarjadega (ka animatsioonidega), siis filmide ja järjest rohkem (arvuti)mängudega. Ja liikuva meedia kaudu ennast ka väljendatakse – sotsiaalmeedias. (Close-up / Next generation and their lives with film, series and social media | Danish Film Institute)

Täiskasvanute lootus on, et noored saavad lõpuks oma „väljaandmistest“ ja „vastuvõtmistest“ teadlikuks, ehk loodame nende meediapädevusele. Aga kui täiskasvanud ise oma filmipädevust ei arenda, siis kuidas saab areng toimuda tervikpildis?

Kuna toon ikka ja jälle välja pildikeele mõiste, siis kordan veel kord: tänapäevane pildikeel on korraldatud märgisüsteem oma reeglistiku, struktuuri ja (visuaalse) lauseehituse ehk süntaksiga.

Liikuvate piltide märgisüsteem on arenenud tehniliste katsetuste käigus enam kui saja aasta jooksul üsna komplitseeritud audiovisuaalseks suhtlussüsteemiks, mis ületab rahvuskeeli ja on seega nendest tunduvalt universaalsem. Tõeline lingua franca. Rohkem kui sada aastat teadlikult ja mitteteadlikult, nii katse-eksituste meetodil kui tõsiteaduslikult tunnustatud moel arendatud filmikeele grammatika (ehk kogu audiovisuaalne reeglistikuga suhtlussüsteem) on seega see jäämäe veealune osa, mida seda tundvad inimesed kasutavad meedias ära kas teiste inimeste harivaks mõjutamiseks või omakasu huvides manipuleerimiseks.

Keerulise jutu kokkuvõtteks võib rahulikult nentida, et filmikeele grammatika pole üldse raske. Igal elemendil on tähendus ja mõtestatud suund ning kõik filmivaatajad on selle grammatika omandamisel juba poolel teel, edasi tuleb endale lihtsalt aina enam teadvustada, mida ja miks teile näidati.

Näiteks õpetajale on siin suureks abiks rahvusvahelised materjalid pealkirja „Filmihariduse käsiraamat“ Filmiharidus: käsiraamat | Käsiraamatust all. See on parajalt mahukas digikäsiraamat õpetajale just sellesinatse teemaga tutvumiseks. Üleeuroopalisse koostöösse on oma panuse andnud ka Eesti tegijad, seega võib julgelt öelda, et mõjutame üldisel tasandil filmikeele arengut ka ise, mitte pole lihtsalt kaasajooksikud.

Meediapädevus tekibki filmkeele grammatika elementide ja üldkonteksti koostoime mõtestamise tulemusel. Eestis on võtta haridussüsteemi toetamiseks tehtud materjalidest näiteks veel mõned, nagu Education on Screen ja päris uus filmikeskkond ARKAADER.EE ning hariduskeskkond EDU.arkaader.ee.

Kõikides neis allikates ei õpetata mitte niivõrd filmi tegema, kuivõrd kasutama filmi inimeste harimiseks, räägitakse-kirjutatakse teemadel, kuidas filmikeel mõjutab igapäevast suhtluskeelt, kuidas filmikeel on noorte sotsiaalse suhtlemise kognitiivne aluskeel.

Kogu jutu mõte väljendab seisukohta, et meediapädevust ilma filmipädevuseta on mõttetu käsitleda ja suur pilt pole tervikpilt.

Nomen est omen ehk sõnal on tähendus. Pildil samuti.