Neli vahvat tulevast õpetajat: õpetaja peab olema noortele eeskujuks

3. okt. 2023 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Tulevased ja tänased õpetajad: Katre Nael, Kelly Lääne, Lea Sokman, Mai Sula, Greta Vind, Melani Abedi. Fotod: Sirje Pärismaa

Tänavu sügisel astus Tartu Ülikooli õpetajakoolitusse humanitaar- ja sotsiaalainete õpetajaks õppima neli noort, kes on üheksa aastat käinud Tartu Hansa Koolis ühes klassis. Päikselisel septembripäeval tegid neiud − Melani Abedi, Greta Vind, Katre Nael ja Kelly Lääne – üllatusvisiidi oma kunagisse kooli ja kohtusid oma klassijuhataja ja emakeeleõpetaja Lea Sokmaniga ning esimese õpetaja Mai Sulaga.

Põhikooli lõpetamise järel siirdusid Melani Abedi, Greta Vind, Katre Nael ja Kelly Lääne õppima Tartu eri gümnaasiumidesse ja olid imestunud, kui tulevikuplaane seades selgus, et on ülikoolis sama eriala sihikule võtnud. Nelik sai ülikooli sisse ja nüüd jagatakse taas koolipinki.

Tartu Hansa Kooli 9.c lõpuraamat aastal 2020.

Miks asusite just õpetajaks õppima?

Greta: Mina ei ole alati arvanud, et tahan õpetajaks saada, aga pisik oli siiski sees. Olen end alati koolikeskkonnas mugavalt tundnud, mulle meeldib õppida ja inimesi aidata. Mõtlesin, kuidas kahte asja kombineerida, ja õpetajaamet tundus selleks õige. Olen alati humanitaarainetes tugev olnud ja lapsed meeldivad mulle väga. Kuigi räägitakse, et õpetajatöö on raske, tahan ennast siiski proovile panna.

Katre: Algul sihtisin treeneriametit, sest tegelesin tippspordiga. Polnud seda mõtetki, et õpin õpetajaks ja veedan terve elu kuskil koolimajas. Valisin gümnaasiumis reaalsuuna, aga sain lõpuks aru, et see pole minu teema. Hoopis kirjandustunnid sütitasid minus kire ning nautisin raamatute lugemist. Mingil hetkel avastasingi, et õpetajaamet on hea valik, ja gümnaasiumiajal liikusin selles suunas, et lähen õpetajaks õppima. Otsus loksus paika ka tänu sellele, et põhikoolis oli kaks tugevat õpetajat: minu esimene õpetaja Mai Sula ja eesti keele õpetaja Lea Sokman. Viimase tõuke andsid väga inspireerivad gümnaasiumiõpetajad.

Kelly: Mulle meeldis juba põhikoolis õpetajaks saamise mõte. Idee kinnistus pigem gümnaasiumis, kus mul oli õpetajaametiga rohkem kokkupuuteid. Oma 12. klassi praktiliseks tööks andsin õpilastele tunde KiVa programmi raames. Olin ka noortegrupi juhendaja. Põhikoolis oli mul tugev side kahe õpetajaga: vene keele ja meie meele õpetajaga. Sõprussuhe nendega mõjutaski minu otsust kõige rohkem. Leian, et põhikoolieas muutub noorte elus palju ning positiivseks arenguks peab noortel olema eeskuju, kelle poole üles vaadata ja oma muredega pöörduda. Mina tahaksin olla õpilaste jaoks selline inimene.

Melani: Tegin põhikoolis loovtööks omaloomingulise tantsukava, mille õpetasin selgeks enda klassiõdedele ja Shate tantsukooli ühele grupile. Mulle väga meeldis olla õpetajarollis ning noorematele tantsijatele eeskujuks. Gümnaasiumis andsin uurimistöö raames kümnendatele klassidele eesti keele ja kirjanduse tunde. Nautisin klassi ees olemist ning tundide ettevalmistamine oli minu jaoks uus ja huvitav kogemus. Südame tegi soojaks tagasiside, et sain oma ülesandega väga hästi hakkama ja loon klassis hubase õhkkonna. Sain kinnitust, et sobin õpetajaks.

Õpetajad, mida arvate sellest, et neli teie õpilast on läinud nagu üks naine õpetajaks õppima?

Lea Sokman: Uskumatult äge. Suur rõõm on üldse näha, et noored inimesed tahavad kooli minna. Tundes neid, olen täiesti veendunud, et nad tulevad tööga suurepäraselt toime. Viie aasta pärast tuleb neli väga kihvti õpetajat.

Mai Sula: Mulle oli see ikka väga suur üllatus. Olen vaimustunud ja uhke.

Melani: Eesti keel ja kirjandus olid põhikoolis tohutult rasked. Pidime nii koolis kui ka kodus palju mahukaid iseseisvaid töid tegema, kuid milliste teadmiste pagasiga ma Hansa koolist gümnaasiumi läksin! Nägin, et olen omandanud juba põhikoolis teadmisi, mida õpitakse gümnaasiumis, ning see tekitas minus indu ka ise õpetajaks hakata.

Katre: Juba gümnaasiumi esimeses tunnis sain aru, et mul on eesti keeles väga tugev põhi all, ja seda tänu põhikooli õpetaja pingutustele. 

Kelly: Põhikooli algul tekkis mingil määral trots õpetaja Lea vastu, sest pidime tegema palju kodutöid, kuid põhikooli lõpus ja gümnaasiumis olin talle tänulik. Austan õpetajat, kes oli mulle nii suure teadmiste pagasi kaasa andnud. Mu gümnaasiumi esimeses kirjandis oli vaid üks komaviga!

Milliseid isikuomadusi on vaja õpetajatööks?  

Greta: Kindlasti kannatlikkust, et läheneda igale lapsele individuaalselt. Tunnen, et mul on juba mingi baas olemas, ma ei lähe kergesti närvi. 

Katre: Õpetaja peab olema avatud meelega. Minu eesmärk on saada gümnaasiumi eesti keele õpetajaks. Seal on juba valmis isiksused, kes õpetavad ka õpetajat, aitavad ajaga kaasas käia ja tutvustada uusi vaatenurki. Õpetaja peab olema vastutulelik ja arvestama õpilaste soovidega. See loob õpilastes usalduse õpetaja vastu.

Kelly: Suur empaatiavõime on väga tähtis. Mina soovin olla põhikooliõpetaja. Tähtis on osata seada ennast kellegi teise olukorda ja mõista, et iga laps on omamoodi. Õpetaja ei tohi kedagi probleemseks sildistada, vaid peab uurima, millised sotsiaalsed oskused on lapsel puudu ja kuidas aidata tal neid arendada.

Kelly Lääne, Katre Nael, Greta Vind, Melani Abedi, Lea Sokman, Mai Sula.

Mida õpetajad noorte mõtetest arvavad?

Lea Sokman: Kõik, mida te räägite, on absoluutselt õige. Aga õpetajaametis ei tohi unustada ära iseennast. Peaksite kohe mõtlema enda jaoks selgeks, et kõigile ei saa meeldida. Eriti nooremas kooliastmes. Kui tead, et teed õiget asja, ei tohi mõtlematult järele anda. Ainult piisav pingutus toob arengu.

Peate leppima ka mõttega, et ideaalset inimest pole olemas. Te ei suuda mitte kunagi teha ära kõike, mida teilt nõutakse. Asjad tuleb seada tähtsuse järjekorda ja kui midagi jääb tegemata, ei maksa ennast süüdistada. 

Mai Sula: Nõustun tüdrukutega. Ja lisan veel, et lapsele, eriti nooremas koolieas, tuleb alati anda veel üks võimalus. Õpetaja võimalus on last toetada ja suunata.

Kuidas kujutate ette oma esimest kohtumist õpilastega?

Katre: Mingi ettekujutus on õpetajate päeva tähistamise baasil olemas. Põhikoolis oli meil rangelt paika pandud, et vanemad õpilased pidid sel päeval tunde andma. Minul oli suhteliselt suur klass. Tundsin, et klassis valitseb kaos ja ma ei suuda lapsi ohjeldada, sest ma pole päris õpetaja, mul pole suuri õigusi ja lapsed ei oska mind autoriteedina võtta.

Ülikoolis oleme saanud juba nõu – õpilased peavad tundma end esimeses tunnis mugavalt ja julgema vastata küsimustele. Prooviksingi klassiruumis tekitada mugava õhkkonna ja usalduse üksteise vastu, see tagab efektiivse ja sisuka tunni.

Greta: Esimesena tutvustaksin ennast. Näiteks minu gümnaasiumi emakeeleõpetaja tegi endast slaidiettekande ja rääkis, millega vabal ajal tegeleb. See aitas mõista, et ka õpetaja on n-ö päris inimene.

Melani: Üheksandas klassis õpetajate päeval andsin kolmandale klassile tundi. See oli väga hea kogemus. Õpetaja Mai Sula oli enda klassi väga hästi ette valmistanud, lapsed tulid lillede ja šokolaadidega vastu. Nad teadsid, kes ma olen, miks ma seal olen, ning olid igati elevil, et minu käe all õppida. Uue klassiga esimesest korda kohtudes pean ise minema klassiruumi sooja tundega. Mul peab olema enesedistsipliin, pean oskama ennast kehtestada, aga samas olema avatud.

Kelly: Annan sellel õppeaastal Hansa koolis meie meele tunde. Alustades oli minu jaoks suurim katsumus leida tasakaal − kuidas kehtestada ennast nii, et õpilased mind kuulaksid, ning samal ajal luua nendega tugev sõprussuhe.

Tänavu oli ülikoolidesse õpetajaerialadele varasemast rohkem tahtjaid, aga õpetajaist on ikkagi puudus. Miks?

Kelly: Amet on emotsionaalselt koormav, puutud kokku erineva taustaga lastega ja vahel on see taust väga kurb. Palju on koolivälist tööd, pead tunde ette valmistama ja töid kontrollima. Õpetaja töö on väga mahukas ja aeganõudev.

Melani: Üks põhjus võib olla ka see, et õpilastel pole olnud kooliajal head eeskuju ehk õpetajat, kelle moodi tahaks olla. 

Katre: Kui ma õpetajaks õppima minekust kodus rääkisin, tõid vanemad esile palgateema. Mina olen seisukohal, et kui ikka väga tahad kellekski saada, siis palganumber ei heiduta. Kutsumus köidab. Siiski võib leiduda inimesi, kes väga tahaksid õpetajaks saada, kuid valivad tasuvama ameti ning heidavad oma tõelise kutsumuse kõrvale.

Greta: Inimesel võis olla ka halb kogemus koolikeskkonnaga. Keskkond peab olema atraktiivne. Kui keegi on saanud koolist mingi trauma, ei taha ta sinna tagasi minna.

Mis on teie kui kogenud tegijate arvates õpetajate nappuse põhjus?

Mai Sula: Tullakse, aga mõnikord hakkab nii raske, et minnakse ära. Ja see jutt levib. Sellel aastal läks meilt ära andekas ja tubli õpetaja, kes ütles, et tööd on väga palju ja tal on alati tunne, et pole teinud piisavalt. Noori õpetajaid segab ka see, et lastevanemad tulevad, nõuavad ja ütlevad midagi kriitilist. Pead suutma kriitika omaks võtta või minema edasi nii, nagu ise teed. Iga ütlemise peale ei saa ennast muuta. Õpetajana teed ju, mida suudad ja oskad.

Ka bürokraatlik infotulv lämmatab noort.  

Lea Sokman: Kogu aeg varitsev tegemata tööde kuhi väsitab ära. Pole mõtlemisaega. Ühel hetkel tüdined. Elutempo on koolis tohutult kiire. Minu meelest peletab noori koolist ja õpetajaametist eemale ka õpilaste käitumiskultuuritus. Miks pean laskma endale inetusi öelda? 

Väsitab ka pidev uuenduste tulv. Ei jõua ühe asjaga veel harjuda, kui juba tuleb järgmine. Soovin teile kainet mõistust. Iga uuendusega ei tasu kohe kaasa minna. Enne tuleb selgeks teha, mis selle eesmärk on.

Mai Sula: Kõige olulisem on paindlikkus, kohanemisvõime. Kui hakatakse midagi uuendama, ei tasu kohe hooga kaasa minna. Mõni asi võib algul mitte sobida, aga kui oled piisavalt paindlik, tänad ennast pärast, et kaasa läksid.

Kas õpetajaamet peaks olema kogu eluks?

Melani: Ma arvan, et amet on õige ja väärt pingutamist, kuniks tunned, et sinu töö läheb inimestele korda, ning mis peamine, naudid seda. 

Kelly: Ametit alustades ollakse entusiastlikud, kuid kui pärast viit aastat mõistetakse, et töö üldse ei meeldi, tasuks teha midagi muud. See on parem nii endale kui õpilastele. Kuid kui tööd naudid, siis on see amet kindlasti terveks eluks.

Katre: Minu mõte oli minna gümnaasiumist kohe ülikooli, pärast lõpetamist teha vaheaasta ja avastada maailma. Minu teine suur kirg on turundus ja sotsiaalmeedia, olen sel alal töötanud, aga ei näinud põhjust seda õppima minna. Õpetajaamet tagab töökoha igal ajal. Õpetajatöö kõrvalt on võimalik ka mitmesuguseid projekte teha, seega võib see amet vabalt olla kogu eluks.

Greta: Õpetajaamet ei pea olema midagi sellist, milles kinni oled. Kui oled väsinud, võid teha midagi muud või õppida uut ja hiljem on põnev seda ka õpilastele rääkida.

Lea Sokman: Ei pea kogu aeg samas ametis olema. Kasulik on vahepeal end tuulutada, vaadata, mis elu mujal elatakse. Kui tunned, et hing kutsub kooli, tule tagasi. Vastu tahtmist ei tohi tööd teha.

Õpetajaamet annab niisuguse kogemuse, et lööte hiljem igal pool läbi.

Mai Sula: Kui otsustad ära minna, siis tulebki minna, mitte 25 aastat rääkida, kuidas ei taha koolis olla. See pole õpilaste suhtes aus.

Aga ütlen veel ühte asja: sa õpid ameti nii selgeks, et igavamad ja ebameeldivamad asjad hakkavad välja tulema justkui iseenesest. Nii jõuad kulutada rohkem energiat uuele ja meelepärasele ning saad avarama pilguga kooliasja vaadata.

Tulevased õpetajad, kas tunnete meie vestluse järel, et olete õigel teel?

Melani: Jah, kindlasti! Minu erialavalikut ei ole küll keegi halvustanud, kuid isegi kui oleks, ei tohiks lasta teiste arvamusel enda eesmärke muuta.

Kelly: Sõbranna küsis, kas ma tõesti tahan ronida põhikooli karjuvaid jõnglasi kantseldama. Vastasin, et ma ei usu, et need lapsed nii kohutavad on, küll ma hakkama saan.


  • Tartu Ülikool avas õpetajakoolituses HTM-i tellimusel 287 lisaõppekohta. 
  • Õppekohad täitusid kõigil õppekavadel, läksid lävendipõhise vastuvõtu või võrdsete punktide tõttu lõhkigi. Oodatust vähem oli matemaatika- ja informaatikaõpetaja magistriõppesse astuda soovijaid.
  • Kandidaatide arv kasvas eelmise aastaga võrreldes üle 40%. Õppima asujaid on 30% enam.  
  • Õpetajakoolituse vastuvõtt moodustas sel aastal 20% kogu 1. ja 2. astme vastuvõtust.

  • Tallinna Ülikoolis suurenes avalduste arv 2022. aastaga võrreldes 373 võrra, kokku esitati 1848 avaldust (õppekohti 302). Avalduste arvu tõusule aitas kaasa klassiõpetaja sessioonõppe lisandumine. Jätkuvalt olid konkursid kõrged alushariduse pedagoogi ja eripedagoogika õppekavadel.
  • Magistriõppes vähenes avalduste arv võrreldes 2022. aastaga 95 võrra, kokku esitati 473 avaldust (õppekohti 178). Vähenemist põhjustas kindlasti see, et kahte õppekava (kasvatusteadus ja noorsootöö korraldus) sel aastal ei avatud.  
  • Kokku laekus haridusteaduste instituuti 2328 avaldust (sh PhD), mis on ca 300 avaldust rohkem kui 2022. aastal.

Allikas: TÜ Pedagogicum; TLÜ


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!