FOOKUSES. Õpetaja maine või õpetaja paine

24. okt. 2023 Martin Pent Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja - Kommenteeri artiklit

FOOKUSES: Õpetaja palk ja maine.

Kas õpetajate põhjendatud rahulolematus parandab ameti kuvandit või vastupidi?


Martin Pent.

Nagu paljude teistegi ühiskondlike kitsaskohtade puhul, pidavat ka lahendus õpetajate puudusele algama hea kuvandi loomisest. Kesksel kohal on positiivne ja hästi läbi mõeldud kommunikatsioon, öeldakse. Ehk teisisõnu see, mida ja kuidas asjaosalised ise oma tööst räägivad. Sestap on samast mõttest kinni haaranud ka riigiasutused. 

„Selleks, et ühiskond näeks õpetajaametit läbi õpetajate silmade ning mõistaks, missugused on praegused õppimise ja õpetamise suunad ning mis on õpetajaameti positiivsed küljed, on oluline, et õpetajad ise oma töö sisu nähtavaks teeksid,“ kinnitab näiteks reklaamtekst riikliku programmi „Õpetaja – hariduse kõneisik“ kodulehel.

Kunagi igav ei hakka 

Õpetajaameti maine olla vastuoluline, kõlab siit ja sealt. Spektri ühes otsas on need, kes lausa pakatavad entusiasmist, mida nad oma töö vastu tunnevad. Enamgi veel, nad on heldel käel valmis oma entusiasmi ülejääki laiali jagama ning kasutavad oma elukutse iseloomustamisel harva midagi vähemat kui ülivõrret. Need on õpetajad, kelle leksika sisaldab stabiilselt tunnussõnu ja -väljendeid, nagu „põnev“, „innovaatiline“, „kunagi igav ei hakka“, „noored on nii ägedad“ jne. 

Samas pole võimalik tuvastada, kas ja kuivõrd on säärane ülevoolav rõõm siiras ja kui palju on selliste õpetajate ekstaatilises olekus teesklust. Sest üldjuhul ei jaksa mitte keegi olla oma ihalusobjektist vaimustuses kogu aeg ja igal pool. Selle taga võib peituda varjukülgi ja nõnda eredalt põlemine võib paraku lõppeda ka hoopis tuhaks põlemise ja lausa läbikärssamisega.

Samal ajal on elujõuline ka teine äärmus. Need, kes sinna kuuluvad, on peaasjalikult väsinud ja kurnatud, mistap kannatab motivatsioon ja entusiasmist rääkida pole erilist põhjust. Paljud neist õpetajatest on tajunud omal nahal seda, et nii nagu elus, on ka koolis lahendamatuid konflikte ja väljapääsmatuid olukordi; kuidas osa kolleege, õpilasi, lastevanemaid, ülemusi või kes iganes ei ole sugugi nii heasoovlikud ja koostööaltid, kui arengukavadest lugeda saab või klantspiltidelt välja paistab. Ja et too hiljutisel koolitusel kuuldud uudne „meetod“ ei lahenda tegelikult mitte midagi ning ainuüksi sellele äratundmisele jõudmine lisab pettumust veelgi. 

Küllap nähakse end õpetajaametis justkui lõksus olevat. Kuid jällegi, see ei tähenda sugugi, et mõni ootamatu, südamest tulev žest sellise õpetaja meelt ei võiks turgutada ning et ta vahel sellest pisiasjast tiivustatuna ja kõigi murede kiuste ikka iga päev tööle läheb ja endast kõik annab.

Kohtab suhtumist, et õpetajaameti kuvandi puhul käib otsekui mingi võistlus või vägikaikavedu helge ja nukra variandi vahel. Hoopis vähem näeb miskipärast leppimist, et mõlemad võivad olla ühevõrra tõesed samal ajal. Siit edasi minnes tekib küsimus, miks üldse on just õpetajate kuvand ühtäkki niivõrd kriitilise tähtsusega teemaks saanud. Tahaks hea meelega kuulda sama ka teiste elualade kohta, kuid paraku ei ole keegi avanud laiemat arutelu perearstide, bussijuhtide, keevitajate või rätsepate kuvandi teemal. 

Miks üldse seda kuvandit vaja on? 

Miks peab seda tingimata positiivses suunas nügima, nagu tolles eelmainitud reklaamtekstis seda teha sooviti? Või ehk arvatakse tõesti, et uued tulijad, n-ö sööda alla neelanud ei saa ühel hetkel aru, et neile müüdi ettekujutust, milles tegelikkus võis olla moonutatud?

Vaevalt et amet, olgu siis õpetaja või kellegi muu oma, selle kandja välispidise kuvandi määrab. Või kui tõesti, siis ainult väga pinnapealse vaatleja jaoks. Pigem on ikka vastupidi. Kõik väärt õpetajad ja kolleegid, keda mul on au tunda, ei ole silmapaistvad mitte põhjusel, et nad on õpetajad, vaid sellepärast, et nad on ainulaadsed isiksused, kellel on esiteks laiapindsed huvid ja teadmised maailmast ja teiseks veel iseäranis laiapindsed teadmised nende õpetataval erialal. Selline on nende kuvand inimestena ja alles see määrab nende kuvandi õpetajana.

Ei, ühiskond, õpetaja ei vaja su haletsust ega ka kaastunnet tagasihoidliku palga või mille iganes muu pärast. Õpetaja ei ole ka õpilastele süljetopsiks, nagu mõnes vängemas kommentaaris tema kuvandiks pakutakse. Ei ole sellepärast, et nii nagu igal endast lugupidaval inimesel peaks ka õpetajal olema seda miskit, mida tavatsetakse nimetada uhkuseks ja mis paraku ei luba ennast alandada. Enamgi veel, ka mitte paatosest nõretavast kiidulaulust ega kangelase staatusesse tõstmisest kooliaasta esimesel, viimasel ja oktoobri algul õpetajate päeval ei tunne õpetajad valdavalt puudust. Sest õpetaja kuvand ei ole või vähemalt ei peaks olema ei ohvri ega kangelase oma, vaid õpetaja on väärikas ja oma õpetatavast üht-teist jagav, keskmisest natuke suurema südamega kodanik, kes määramatu tulevikuga silmitsi seistes annab siiski parima, et kõige väärtuslikumat osa endast pealekasvavate põlvkondadega jagada.


Loe ka

Rene Leiner – Jätkem jonn ja jätkem viha! Vaja on rohkem edasiviivat dialoogi haridustöötajate ametiühingu  ja riigi vahel

Janek Mäggi – Raha on maine mõõt. Kui raha ei ole, ei ole ka mainet


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!