Õpetaja päevik: Ingrid Rõigas
Seekordses „Õpetaja päevikus“ saame tuttavaks Viimsi Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Ingrid Rõigasega. Mis teda õpetajatöös motiveerib ning millisest haridusmaailmast ta unistab?
Olen õpetaja, sest mulle päriselt meeldib see töö. Õpetasin kooliajal tihti klassikaaslastele matemaatikat ja loodusaineid, need olid mulle loogilised. Juba siis sain aru, et ise õpetades õpid kõige rohkem, sest pead teema enda jaoks väga selgelt lahti mõtlema. 20 aastat tagasi Tallinna Tehnikaülikoolis magistrantuuris õppides kutsuti mind üldhariduskooli õpetajaks, juba siis ei olnud füüsikuid väga palju üle. Läksin kohe. See oli põnev aeg, sattusin pika ajalooga kooli, kus oli pööning täis uusi ja vanu füüsika katsevahendeid. Mida huvitavamat veel tahta! Kuigi nelja aasta pärast põikasin korra ka kõrgkooli õppejõuks, jõudsin peagi ringiga kooli tagasi. Tõmme üldhariduskooli poole oli suurem. Mulle meeldib väga jagada seda, millest olen ise huvitatud, ja just põhikooli viimases astmes, kui tulevad eraldi loodusained, saab sellega kõige paremini alustada. Selles eas on väga põnev see alge üles leida ja hõõguma panna. Koolitöö juures on küll palju rutiini ja reegleid, kuid suure pildi sees saad ise palju ära teha, Eestis on õpetajal vabad käed. Õpetajaks olemise juures on suurim võimalus areneda koos noortega. See on töö, mis annab kogu elule mõtte.
Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: väljakutsed, säde, logistika ajas ja ruumis, vestlused, mõtlemine.
Õpetajana paneb mu silma särama, kui näen õpilase silmadest, et ta sai aru, tal tekkis mõte, huvi. Eriti vaimustav on olukord, kus olen suutnud panna kas või küsimusi esitama õpilase, kes alguses on väitnud, et füüsika teda absoluutselt ei huvita ja ta ei ole sellest kunagi aru saanud. Siis tekib minus sportlik hasart. Saan öelda, et mul on õpilastega väga vedanud, alati on olnud grupp õpilasi, kes on füüsikast huvitatud, kellega saab käia ainevõistlustel. Sellise grupi olemasolu hoiab soovi tööle minna. Muidugi tulen ma särasilmil tunnist, kus on tekkinud mingil teemal sügavam arutelu, mida saadab spontaanne nali ja naer – noored võivad oma mõtete sügavusega üllatada. See tunne, et su õpetatav aine läheb noortele korda, paneb silmad särama.
Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt aias või köögis. Oma aed tähendab nii kohustust kui ka puhkust. Igal varakevadel luban endale olla järjest hoolsam aednik, kuid see lubadus pole veel realiseerunud. Samas on aed ülimalt hea koht, kus lasta kätel ja jalgadel käia ning mõtetel lennata. Olen leidnud end mitmel korral olukorrast, kus kaevad maad või lõikad puuoksi, st kindad ja tööriistad on käes, ning just siis tulevad head mõtted. Aiatöö on väga motiveeriv tegevus, pärast seda näed kohe oma töö tulemust.
Kui ma ei pea, vaid mul on see võimalus ja aeg, meeldib mulle ka köögis uute retseptidega katsetada. Kuigi ma ise suur koogisõber ei ole, võin neid teha küll. Pereliikmed küsivad tihti kindlaid kooke, kuid mulle on huvitavam uusi katsetada, püüan siis vana retsepti ikka ringi teha. Mõnikord õnnestub, kook läheb paremaks, teinekord öeldakse, et see kook on lihtsalt huvitav.
Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle koju minna natuke aeglasemini, võib-olla veidi pikemat teed pidi, et lasta mõtted lahti. Olen teadlikult harjutanud end „Tuulest viidud“ raamatutegelase Scarlett O’Hara mõttega „Ma ei mõtle sellele praegu, ma mõtlen sellele homme“. Minu kodutee kulgeb mereäärt mööda. Merele vaatamine, mereõhu sissehingamine on rahustava toimega. Kui meri on rahulik, rahuned ka ise, kui meri möllab, siis peseks see mult nagu raskuse maha. Kodus on mõnus puhata, vaadates head krimi- või meditsiiniseriaali. On tore, kui raske tööpäeva lõppu satub rahvatantsutrenn. Seal ei saa mõelda muule kui oma jalgadele ja kätele, nende koostööle, vastasel korral kukud kellelegi otsa. Pärast füüsilist tegevust on hing alati kergem.
Hoian end oma valdkonnaga kursis mitme listi abil. Olen seda meelt, et pigem tulgu infot sisse rohkem, olen ise ju listidesse registreerumisega esialgse valiku juba teinud. Kui info mind ei puuduta, on kirja kustutada lihtne. Samuti kuulun Eesti Füüsika Seltsi füüsikaõpetajate osakonna juhatusse. Käin teatud aja tagant läbi kindlate organisatsioonide kodulehed, näiteks teaduskool.ut.ee, Facebookis Tõrva Astronoomiaklubi, esero.ee jne. Samuti loen Õpetajate Lehte, meeldib ka Müürileht. Vaatan palju dokumentaalfilme, käin ka kinos, kui linastub loodusteaduslik film (näiteks suvel „Oppenheimer“). Viimsi Gümnaasiumi rajamisel viis aastat tagasi kingiti õpetajatele Carol S. Dwecki „Mõtteviis“, mida soovitan ka teistel lugeda. Valdkonnaga hoiab kursis ka täienduskoolitustel osalemine.
Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see vahendite puudujääk.Mõtlen siin suures plaanis rahanappust, kuid mitte alati otse õpetajatele palga maksmiseks, vaid õppevahendite soetamiseks. Füüsika õppekavas on igas teemas ette nähtud praktilised tööd, kuid antud on ainult pealkirjad. Katsevahendid, protokollid peab õpetaja ise välja mõtlema. Kogemusega õpetaja saab hakkama, algaja õpetaja näeb rohkem vaeva. On hea, kui ta leiab vanema kolleegi, kes jagab enda tehtut. Seejärel tuleb soetada katsevahendid ja nüüd on piir ees – koolil ei ole selleks tihti raha. Gümnaasiumiastmes kasutaks ka mõnda elektroonilist õpikeskkonda, kuid selleks peab kool ostma õpilastele litsentsid – jälle jääb asi katki. Väga soovitatav on siduda teoreetilist õpet eluga, kuid õppekäikudel käimisele paneb piiri ette transpordikulu (gümnaasiumis tulebki vaadata laiemalt üle Eesti või ka lähiriikidesse). Hea tahtmise ja planeerimise korral saab kogenud õpetaja oma õpilastele ikkagi parima pakkuda, kuid see aeg tuleb kusagilt võtta, et ise kõike teha, seega kummitab igavesti ka ajapuudus. Unistan võimalusest, et õpetajal oleks aega end uute asjadega kurssi viia, mõelda läbi parim tunnikava ja puhata. Et ta ei peaks ise endale töövahendeid kokku organiseerima, otsima ega tegema, vaid saaks tellida need etteantud nimekirjast, kus ei tule valikuvariantidest puudust.
Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt ikkakeegi, kes töötab inimestega. Gümnaasiumis õppides soovisin veel minna arstiks õppima. Sattusin põhikooli ajal kuuks ajaks haiglasse, olin palatis üks noorem ja liikuvam, seega hakkasin sujuvalt teiste abistajaks. Mäletan, et sealsed töötajad palusid mul minna õeks õppima. Kooliajal käisin suviti ka tööl, kõige rohkem meeldis poes kassas olla, ülimalt igav oli pikki päevi põllul kõblata. Meeldib vaheldusrikkus ja toimetamine, kõik see on seotud teiste inimestega. Paberitöö ei tundu üldse nii põnev ja vaheldusrikas.
Meeldejääv hetk minu õpetajatöös. Viimsis õpetama hakates ei julgenud ma klassijuhataja kohustust võtta, ajasin mitu aastat vastu, raske südamega lõpuks nõustusin. Ei olnud üldse kindel, et saan hakkama. Esimese klassiga, kes on nüüdseks kõrgkoolid lõpetanud, suhtleme senini. Selle klassiga jääb igavesti meelde esimene lastevanemate koosolek, kus kohe alguses tuli küsimus, mitu last mul endal on. Kui ütlesin, et kolm, öeldi, et siis on mul logistika selge, ja kõik järgnevad aastad oli meil omavahel hea usalduslik suhe. Järgmises lennus oli mul õpetada klass, kellest soovisin loobuda. Tundsin, et selle klassiga hakkama saamiseks mul oskusi napib, kuid kooli juhtkond määras mind hoopis selle klassi juhatajaks. Enda arvates sattusin vihma käest räästa alla. Koolis oli jõulude ajal kombeks korjata kokku head sõnad, mis õpilased, lastevanemad ja kolleegid olid õpetaja kohta kirjutanud. Sain kaks A4 paberit, mõlemalt poolt tihedat teksti täis: tänusõnad-tänusõnad. Esimese korraga kui selle läbi lugesin, ei mäletanud midagi – nutsin ainult. Ma olin hakkama saanud!
Kolmas kord, mis ei lähe meelest, on paari aasta tagant. Gümnaasiumis oli kõnevõistlus ja meil erakordne õpilane, kes oli füüsikast sama kaugel, kui oli lähedal teatrile ja esinemisele. Minu teadmata võttis ta aga kõnevõistlusele füüsikatunnis jutuks tulnud Aaron Freemani matusekõne („Physicist at Your Funeral“) ja jõudis sellega Harjumaalt riiklikku vooru. Pärast jagas ta minuga oma esinemist ja see oli üllatus!
Soovitan teistele õpetajatele jääda koolis ikka iseendaks. Ei pea olema teiste moodi, teistelt saab õppida häid nippe, kuid need tuleb teha enda omaks ja kõik tegevused kõigile ei sobigi. See, mida õpetaja klassi ees teeb ja räägib, peab õpilasele pärale jõudma, ja see jõuab siis, kui tuleb südamest. Kui mina sellesse usun, usuvad ka minu õpilased.
Unistan haridusmaailmast, kus ei räägita pidevalt, mida kõike meil ei ole ja kuidas keegi ei taha kooli tööle ega õppima minna. Pööraks kogu selle jutu ja suhtumise positiivseks. Jah, ma olen uhke, et olen õpetaja. Ja uhkusega peaks saama kõik õpetajad seda enda kohta öelda, sest nad tahavad tööle minna ja nende õpilased tahavad nende tundi tulla. Unistan maailmast, kus õppimine on popp ja õpetajal on võimalik juurde õppida, võtta vaheaasta või -semester palga säilimisega.
Kommentaar päevakajalisel teemal
Kuidas saab õpetaja oma vaimset tervist hoida?
Kuna töötan gümnaasiumis, kus on juba noored inimesed, kes ei vaja iga päev nii-öelda käehoidmist, pean oluliseks meelde jätta, et koolilapsed ei ole õpetaja isiklikud lapsed. Koolis anname õpetajatena endast kõik, et noor oskaks teha teadlikke valikuid, arendame nende 21. sajandi oskuseid, esitame neile väljakutseid ja juhendame neid hakkama saama, kuid üldjuhul ei ole nad õpetajate lihased lapsed. Nendel noortel on oma vanemad, eestkostjad ja õpetajal on lapsed, kelle pärast ta südant valutab. Õpetaja on küll suure südamega inimene, sest muidu kaua koolis vastu ei pea, kuid seda südant peab hoidma, see ei mahuta kogu maailma muret. Õpetajad on tihti suure missioonitundega inimesed, ikka ütled jah, kui kolleeg või õpilane palub abi, kuid ei ütlemises ei ole midagi häbiväärset. Tean, et see on ka mu enda nõrk koht, lähen igast erialasest huvitavast mõttest kiiresti põlema, kuid kogemusest tean nüüd, et kõigepealt vaatan oma ajakava ja pakun välja aja, mil saan palvele vastu tulla. Kui see palujale ei sobi, siis nii kahjuks on, aga ma olen reageerinud. Samuti on vaja väljaspool enda töökollektiivi koolitustel käia ning vaadata, kuidas ja mida mujal tehakse. Koguda uusi mõtteid, kohtuda kolleegidega teistest koolidest või erialainimestega näiteks tööstuse valdkonnast, see annab mõtteid ja emotsioone.
Teisest küljest on oluline sõprus- või tutvusring, kus ei ole kolleege. See on hoopis teistsugune emotsioonide ja mõtete maha- ja üleslaadimise koht. Muidu võib õpetaja oma õpetamismuredesse väga kinni jääda, kuigi maailm on palju kirjum ja suurem. Minul on selleks noorema poja trompetimängimisest tekkinud trompetimängijate emade grupp, kuhu viimasel ajal mõni isa ka sekka satub. Koos käime lastega suviti laagris nii Hiiumaal, Suure-Jaanis kui ka Võrus, saame kokku üksteise sünnipäevadel ja ootame koos lapsi pikematest proovidest, ja muidugi käime kõik koos laste kontsertidel. See kõik aitab koolirutiinist välja tulla ning pead ja mõtteid tuulutada.