Spetsialistid kooli ehk Õpetajast, palgast ja hariduse kvaliteedist

9. okt. 2023 Urve Läänemets haridusekspert, õpetaja - 8 Kommentaari

Eesti vanasõna ütleb, et kuidas töö, nõnda palk. Otsustab ju kvaliteet. Pole vist vaja kellelegi selgitada, mis vahe on rätsepaülikonnal ja masstoodangul. Arusaadavalt saab inimene osta seda, mis talle taskukohane, olgu kaubaks toit, teatripilet või puhkusereis. Hariduse omandamisega nii lihtne pole ja selle kvaliteeti ei tasu uskuda pelgalt PISA või kolme riigieksami tulemuse põhjal. 

Urve Läänemets.

Hea kooli ja õpetaja mõõdupuud on otsitud kõikidel aegadel. Oleneb ju neist, millise kultuuripildiga noored ellu lähevad, mida nad teavad ja oskavad ning väärtustavad. Eestiski on olnud ja on oma legendaarsed õpetajad – õpetaja Laurist Lauri Leesini ja nende tänapäeva noorte pedagoogideni, keda austavad nii õpilased kui ka lastevanemad. Nemad tagavadki selle hariduskvaliteedi, mida koolilt oodatakse. Kindlasti väärivad niisugused õpetajad vähemalt Eesti keskmist palka ja tunnustamist rohkemgi kui vaid õpetajate päeval. 

Mida nende arvudega peale hakata?

Paraku soovivad kõrget palka KÕIK, kes koolis ja/või haridussüsteemis töötavad. Kas siis ei võikski palk kerkida nagu rõhk Pascali seaduse kohaselt? Palga ehk raha eest on Reemo Voltri ja Madis Somelar ennastsalgavalt võidelnud. Arvutanud ja kõrvutanud nii- ja teistpidi ning ikka on tulemus üks – alla 2200-eurose kuupalga pole keegi valmis enam koolis töötama. 

Miks just 2200, teavad ehk eestvõitlejad. Koolitunni keskmine hind on sel juhul 9 eurot ja 30 senti. Klassijuhatamise tasu on kuus 150 eurot, mis teeb 24 õpilasega klassis iga õpilase kohta 6 eurot ja 25 senti, mitte 3 eurot ja 91 senti, nagu väidab Somelar. 

Ei oskagi arvata, mida nende arvudega peale hakata. Eks õpetajate esindusorganisatsioonid (viimasel ajal pole õpetajate liidust küll midagi kuulda!) peagi õpetajate sotsiaalsete hüvede eest võitlema, aga tahaks siiski näha sisulist ja kogu haridussüsteemi käsitlevat debatti. Millegipärast on ligi paarkümmend aastat arvatud, et raha on ainus präänik, mis õpetaja kooli meelitab. 

Kui õpetajate puudus palgakasvust hoolimata aina kasvab, siis võiks ju mõista, et olukorra lahendamiseks on vaja teistsuguseid otsuseid. 2024. aastaks lubatud 1,7% palgatõus pole tõsiselt võetav ja ei aita seegi, kui minister peab streiki õigustatuks. Ehk saaks eelarveauke lappida hoopis hullumeelselt suureks paisutatud ametnike arvu vähendamisega? Neid, keda nad n-ö juhtida võiks (st kes töö ära teeks), varsti enam polegi. 

Ilmselt tagab „juhtide“ rohkus ka aktsepteeritavamad palganumbrid. Sest sihid silme ees on maakerast suuremad: haridus- ja noorteametis värvatakse inimesi näiteks loosungiga „Liitu meiega ning muudame koos maailma!“. 

Kutset andku ülikool

Kui võrdlesin loo alguses erineva kvaliteediga ülikondi, siis sama kehtib ju koolitöö tegijate professionaalsuse kohta. Viieaastase ülikooliharidusega ja paarikümneaastase töökogemusega pärisõpetaja tunneb ainet, selle õpetamise metoodikat, psühholoogiat ja paljut muudki koolitööks vajalikku. Ta tuleb oma tööga toime, ta ei põle läbi ega streigi, ta püüab erialakirjandust lugeda ja jaksab mõne nutikama lapse olümpiaadilegi viia. Ta ei lahku ka naljalt koolist, sest tal on oma toimiv töösüsteem, mis tähendab läbimõeldud ainekava, õppimist toetavat keskkonda, mõistlikke suhteid juhtkonna ja kolleegidega ning üldjuhul rahulolevaid lastevanemaid, kellega pole vaja kohut käia ega muul viisil sõdida. Sageli antakse just tema kätte kõige raskemad klassid, sest tema tuleb ka nendega toime. 

Paraku pole tegelikkus enam selline, mis aitaks õpetajal oma isikupära arvestavat ja kohalikes tingimustes toimivat töösüsteemi luua. Kuidas koostada ainekava, kui riiklikust õppekavast enam ainesisu ei leia, kui pole piisavalt raha uue õppevara muretsemiseks ega veebikeskkondade kasutamiseks? Kui aina rohkem on tühje koosolekuid ja mõttetuid lisaülesandeid? Küllap arvavad mõned lastevanemadki, et õpilased ise enam õppima ja pingutama ei peagi. Õpetaja igapäevane tööelu on kindlasti muutunud, aga professionaalne pedagoog tuleb siiski toime, kui teda just mingil erilisel viisil ei sunnita uut ametit otsima. 

Paraku on selliseid pedagooge vähe järele jäänud. Hädaga (loe: õpetajate puuduse tõttu) võtab koolijuht tööle igaühe, kes on otsustanud õpetajatööd proovida. Ta peab nendega keerulisi läbirääkimisi palga ja tööülesannete üle, sageli maksab n-ö üle, hoolimata pingelisest eelarvest, ja enamasti selgub, et kauaks selline inimene siiski kooli ei jää. 

On ju meil Edumuse, „Noored kooli“ jt MTÜ-de kasvandikke, kellel polegi kohustust koolis kauem töötada kui kaks aastat. Imekombel on neist mõned siiski ka pikemalt kooli jäänud ja parimal juhul püüdnud kas TÜ või TLÜ sessioonõppes koguni edasi õppida. Üsna imelik on mõelda, et Eestis on taandatud õpetajaametiks vajalik magistriõpe nädalavahetuse harrastuseks. Töötamise ja õppimise kokkusobitamine pole kunagi kerge, ent sellest ei saa kujuneda ka kõikehõlmav vabandamiste allikas, et haridust tõendav dokument kätte saada. 

Samas on isegi niisuguse nädalavahetuse haridusega õpetajad asjatundlikumad kui vaid kolmeaastase bakalaureuseõppega piirdujad. Minu ülikooli lõpudiplomis on kirjas: omistatud filoloogi, inglise ja saksa keele õpetaja kvalifikatsioon. See tähendab õigust (ja ka oskusi) õpetada saksa keelt põhikoolis ja inglise keelt kogu koolitsükli ulatuses. Mille eest vastutab ülikool praegu, kui sõditakse muu hulgas ka kutse omistamise pärast? (NB! Kvalifikatsioon = erialane ettevalmistus, kutseoskus, „Võõrsõnade leksikon“, lk 560). 

Kutset andkugi ülikool, kes vastutagu selle eest, et õpetaja koolis oma erialase tööga toime tuleb. Ja kvalifikatsioon ei tohiks aeguda, kui inimene on erialasel tööl. Hoopis omaette probleem on, et viis aastat ülikoolis õppinu erialasele tööle ei lähe, sest ei pea. Nii koolitabki riik suure raha eest filoloogidest pangatellereid ja füüsikutest taksojuhte.

Alustama peab palgasüsteemist

Kui rääkida sellest, mis õpetaja elu kergemaks teeks ja õpetajate arvu suurendaks, siis on vaja olulisi hariduspoliitilisi ja süsteemseid muudatusi. Võib-olla peaks õpetajast saama nn riigitöötaja, kellele on tagatud sotsiaalsed garantiid. Senine, õnneks küll regulaarne „näpuotsaga rahakülv“ pole aidanud ja Ida-Virumaale parema palga järele kolinud õpetajate kohad vanades koolides on ju tühjaks jäänud.   

Alustama peab õpetajate palgasüsteemist. See peab sisaldama professionaalse karjääri tegemise võimalusi nn karjääriredelil. Mitmes riigis (nt Iirimaal) algab palgaskaala omandatud õpetajaharidusega. Lasteaia- ja algklassiõpetajail on sageli nõutav tõepoolest vaid bakalaureuseharidus, kooliõpetajail magistriharidus. Ilma vastava hariduseta koolis töökohta ei saagi. Igale karjääriredeli astmele vastab palk, mis määrab ära ka võimalused, kus ja missugust tööd sel astmel asuv õpetaja teha saab. 

Toetan igati õpetajate alampalga diferentseerimise mõtet – pole ju võrreldavad ei lasteaia- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus ega tööülesanded. Bakalaureuseharidusega ei saa gümnaasiumis füüsikat õpetada, ei saa töötada ka logopeedi ega psühholoogina. Palk ja professionaalsus kasvavad töökogemuse suurenedes, täienduskoolituses osalemisega, projektitöö või muude enesetäiendamise võimaluste kasutamisega. Õpetaja on täpselt informeeritud, millised on tema võimalused kõrgemat palka saama hakata. Üldjuhul on teekond algajast õpetajast kõrgeima palgajärguni 10–15 aastat. Ja palgavahed on piisavad, et motiveerida pedagoogi individuaalse professionaalse arengu nimel tööd tegema. 

Ka Eestis saaks luua (õigemini taastada!) õpetaja professionaalse arengu selge süsteemi, milles õpetaja töö kvaliteet ja sellest lähtuv palk oleksid vastavuses. Ilma hariduseta aktivistist õpetaja ei pea saama 1749 eurot kuus, kui ta oma tööd tulemuslikult teha ei oska. Kui Eesti üldharidusest kõneldakse vaid väljundipõhisust ja õpetaja autonoomsust ülistades, siis peaks ju see kõnealune õpetaja ikka suutma mingi tulemuseni jõuda. Enne töölehakkamist kõrge palga küsimine meenutab sõdurpoissi, kes teenistusse asudes väeosa väravalt hõikas, et tema tahab kindral olla. Paraku tuleb need pagunid välja teenida. 

Reaalkoolis hiljuti toimunud arutelul räägiti samuti vajadusest taastada nn vana süsteem koos nooremõpetaja staatusega. Diferentseeritud palk vastavalt karjäärimudelile taastab usu professionaalsete oskuste väärtustamisse ja loodetavasti ei pane õpetajat koolist lahkuma ja tasuvamaid jahimaid otsima.   

Kohustused ja töökoormus

35-tunnine üldtööaeg peaks lubama nii 20 tunni andmist kui ka nendeks valmistumist. Tööde parandamine ja võistlustel/konkurssidel osalemine on aineti erinev ja selle eest saadavat tasu saab diferentseerida. Kui õpetaja töökoormus on aga näiteks 30 tundi nädalas, nagu mõnelgi mu kunagisel kolleegil praegu, siis on nende palk muidugi teine. 

Lisakoormusega, ka klassijuhatamisega peab õpetaja ise nõus olema. Kõik tööülesanded peavad olema töölepingus kirjas. Umbmäärane hala tohutu töökoormuse üle on õige vaid osaliselt. Nii riigi tasandil kui ka koolis peab mõtlema, kuidas vabastada õpetaja tarbetust tööst. See on võimalik, vaja on mõelda vastutusvaldkondadele ja sellele, mida riik saab õpetajale pakkuda – alustada võiks RÕK-ide õppesisu ja õpetaja kvaliteetse põhi- ning täiendusõppega. Õpetajal peab olema koht ja isik, kellelt oma aines asjatundlikku nõu saada, sellest võidavad eelkõige õpilased, keda õpetaja ise arenedes paremini õpetada oskab. 

Õpetajate päeva eel on kohane mõelda, mis tooks õpetajate põuale leevendust. Seniste loosungite asemel võiks olla „Spetsialistid kooli!“. Pedagoogika nanokraadidega saaksid inseneridest suurepärased STEM-ainete õpetajad ja küllap toetaksid kooli ka teiste erialade inimesed. 

Olulised on nii teadmised kui isikuomadused. Oskajale õpetajale peabki oskajaväärilist palka maksma. Juhutöölistel-aktivistidel, kes pidevalt oma karjääri pööravad, pole moraalset alust nõuda haritud ja asjatundliku pedagoogiga samaväärset palka. Küllap ongi õige aeg võtta taas kasutusele ajaproovile vastu pidanud süsteemid, aga neid peaksid haridusjuhid kõigepealt tundma õppima.


8 arvamust teemale “Spetsialistid kooli ehk Õpetajast, palgast ja hariduse kvaliteedist”

  1. Oliver Tomingas ütleb:

    Hästi palju asjalikke mõtteid. Aga huvitavam oleks kuulda, mida need karjääripöörajad ise mõtlevad, nii hariduspõllule tulijad kui sealt lahkujad. Ühe sellise “füüsikust taksojuhi” vaadetest õpetajatööle saab lugeda järgmise nädala Sirbist. Vähemalt nii toimetaja mulle lubas.

  2. Madis Somelar ütleb:

    ERRis avaldatud artiklis esitasin tõesed faktid. Mina esitasin õpetajate netopalga, Urve Läänemets brutopalga. Vt:https://www.err.ee/1609106741/madis-somelar-kas-opetajad-on-pohjustanud-puudujaagi-riigieelarves

    Reeglina makstakse klassijuhatajale lisatasu. Näiteks: kui klassijuhataja töö eest saadav tasu on 150 eurot brutopalgas, siis teeb see netopalgana 94 eurot. Kui õpetaja on klassijuhataja klassile, kus on 24 õpilast, siis saab ta palgapäeval oma pangakontole 3 eurot ja 91 senti ühes kuus õpilase kohta, kui õpilasi on klassis 38, siis on töötasu ühe õpilase kohta ühes kuus 2 eurot ja 47 senti.

  3. Kristina ütleb:

    Aitäh arvamuse eest! Töötades koolis üle 20mne aasta on tõesti alandav tunne, kui kooli tulevad inumesed projektide kaudu nö “korraks kooli” ja riik toetab ja hindab neid palju rohkem ( palk on siis võrdväärne staazika, vastava haridese ja kogenud spetsialistiga või kordi suurem). Kahjuks meid keegi ei kuule…

  4. erika simmulson ütleb:

    Huvitavad mõtted millega osaliselt nõustuda. Nõus,et õpetajal puudub võimalus karjääriks ja sellega koos muutuvas/suurenevad palgaks.Kuid mulle meeldib, et õpetaja saab olla ka nt.Noored kooli projekti läbides.
    Magistrikraad ei tee veel õpetajaks,kui puudub see miski ehk salapärane oskus õpetada.
    Ja lasteaiaõpetaja töö ei ole vähem tähtis gümnaasiumiõpetaja omast, vaid pigem tähtsam, sest alushariduse omandab laps pigem alateadlikult ja see jääb teda mõjutama kogu eluks,gümnasistid on juba teadlikud õppijad ja motiveerivad ning valivad ise kuidas ja mida õpivad. Arengupsühholoogia seisukohalt, mida noorem inimene, seda olulisemad ja suurema mõjuga on teda ümbritsevad inimesed ja keskkond.Gümnaasium pole lasteaiast olulisem.

  5. Marju ütleb:

    Sel juhul palun oluliselt lihtsustada ka seda paberimäärimist, mis praegu vanemõpetaja ja metoodiku nimetuse saamisega kaasas käib. Mul on ammu juba täis tingimused ükskõik kumma tiitli saamiseks, aga olen käega löönud, sest tööd on niigi palju ja mul pole lihtsalt ei tahtmist ega mahti neid romaane kirjutada.

  6. Rain Mäeots ütleb:

    Igati asjalikud mõtted õpetajatöö väärtustamisest. Aga üks oluline osa on jäänud puutumata, millest õpetajad nende teemade analüüsil kipuvad üle libisema.
    Õpetajad on riigitöötajad ja nende palk tuleb riigi taskust. Riigi taskusse jõuab see maksumaksja taskust. Ja selle summa suurus oleneb kui edukad ja ettevõtlikud on Eesti inimesed. Ja see oleneb eelkõige haridusest.
    Ehk õpetajad võiks veidi rohkem näha oma vastutust selles teemas.
    Loen siit artiklist, et haridusega peaks kasvama õpetaja palk. Ei nõustu! Õpetaja palk peaks kasvama tulemustega. Ja tulemused peavad olema mõõdetavad. Kas need tulevad läbi kraadide omandamise või isikuomaduste arendanisest või millestki muust-ei ole vahet . Kui hea baka-õpetaja suudab õpilase rohkem õppima panna kui kehv magister, siis ma ei näe, miks peaks see magister kõrgemalt tasustatud olema. Õpetajal peab olena võimalus olema heaks saada ja selle eest väärilist tasu saada. Ja siis tuleb ka õpetajaid juurde. Aga töötulemuse (headuse) hindamine peab olema seotud potentsiaalse maksutuluga, mis tänu temale laekub tulevikus. Ja päeva lõpus mina maksumaksjana olen valmis headele õpetajatele rohkem maksma,kui tean et ma laps saab hea hariduse. Lihtsalt õpetajate palga tõstmine on mulle arusaamatu. Ja miks peaks keegi tahtma olla hea(tulemustega) õpetaja, kui mittehea õpetaja saab samapalju palka.

  7. Eva ütleb:

    Saamaks teada, kui tulemuslik on õpetaja töö, peaks olema võimalik mõõta õpetatavate koolieelikute ja õpilaste oskuste ning teadmiste arengut.
    (Ehk siis “enne” ja “nüüd” – nagu kaasajal moes.)
    Kuidas seda korraldada?
    Kas vanemad oleksid nõus?
    On ju IQ ja muud sarnased andmed vägagi delikaatsed.
    Aga konkreetse õpetaja või kooli taset uurides ei saa
    need enam jääda anonüümseks.

    Ja need PISA uuringud? Eesti lapsed olla ju esirinnas!
    Ehk on selles edus ka õpetajatel mingi osa?

  8. Henno ütleb:

    Ega siin muud ei aita, kui üks korralik streik. Nii umbes 2 kuud, arvan ma.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!