Supervisioon aitab paigalseisu ületada

Toome käesolevas artiklis näiteid, kuidas supervisioon on aidanud koolidel uue arusaamiseni jõuda ja paigalseisu ületada.

Näited on pärit Jõgeva Põhikoolist, Tartu Descartes’i Koolist, ja Võnnu Keskkoolist. Need kolm on lubanud meil oma kogemusi tutvustada ja teeme seda viisil, mis tagab neile konfidentsiaalsuse – me ei too välja, mis kooliga on tegemist. Artikli lõpus avame ka kitsaskohti, mida koolid on supervisiooni rakendades kogenud.

Küllap olete mõneltki koolilt kuulnud, et supervisioon ei õnnestunud, sellest ei olnud kasu jms. Meie toome oma artiklis näiteid just selle kohta, et õigesti rakendatud supervisioon töötab ja sellest on kasu.

Näiteks oleme toetanud superviisoritena ühe kooli õppejuhte 1,5 aastat kestnud protsessis, milles vaheldusid paaris- ja individuaaltöö seansid. Supervisioon aitas selle kooli õppejuhtidel mõista oma rolli organisatsioonis ja tulemuseks oli see, et nad töötasid oma õpetajatele välja arenguvestluste formaadi (küsimustik ja vestluse põhi). Käesoleval ajal toimuvad neil arenguvestlused just selle formaadi järgi ning osalised on tulemustega rahul.

Supervisioon algab juhtkonnast

Igal koolil on muidugi probleeme küllaga, kuid supervisiooni puhul alustatakse tegutsemist juhtkonna tasandilt, sest enamasti peegelduvad juhtkonna probleemid kogu kooli tegevuses.

Uus juhtkond. Näiteks 2019/2020. õppeaastal oleme olnud kahes koolis toeks juhtkonnaliikmete vahetumisega kaasnevast seisakust ülesaamisel ja uue töörütmi loomisel. Supervisiooni eesmärk on sellisel juhul aidata juhtkonna liikmetel uuesti juhtkonnana toimima saada ning teadvustada endale, kuidas muutunud juhtkond toetab kogu kooli toimetulekut. Juhtkonna tasandil mõisteti, et muutusi saab läbi viia vaid siis, kui töötajad on valmis kaasava juhtimisega kaasa tulema.

Ühes koolis on juhtkonna vahetusega kaasnevatest probleemidest praeguseks edukalt üle saadud, aga tegemist oli ka rohkem kui aasta kestnud protsessiga, mis hõlmas kuut grupikohtumist kõigi juhtkonna liikmete osalusel. Lisaks toimusid individuaalsed supervisioonid juhtkonna liikmetega, kes seda soovisid.

Teises koolis ei ole see protsess praeguseks veel lõpule jõudnud, kuid esimesed tulemused on juba näha nii koolis kui kogukonnas.

Uued ja taas alustavad õpetajad. Juhtkonna supervisioonile järgnes õpetajate kaasamine. 2020/2021. õppeaastal hakkasid nendes koolides tegutsema supervisiooni- ja kovisioonigrupp, kuhu kuulusid esimest või teist aastat töötavad ning tööle tagasi pöörduvad õpetajad. Aasta lõppedes oli neist saanud vahva seltskond – oma võimekusest ning arengukohtadest teadlikud õpetajad. Lisaväärtusena oli kolleegide vahel tekkinud tugev õlatunne. Esimese aasta kokkuvõttes kinnitati soovi ka järgmisel õppeaastal koos käia ja peeti väga oluliseks, et rohkem kolleege supervisioonis osaleks.

Klassijuhatajate, tugispetsialistide jt kaasamine. 2022/2023. õppeaastal jätkas juba kolm supervisioonigruppi: (taas) alustavad klassijuhatajad, tugispetsialistid ning esimesi aastaid koolis töötavad õpetajad. Kuna osa liitunuid teadis super- ja kovisioonidest vähe, siis küsiti, mis kohustusi supervisioonigrupis osalemine kaasa toob, kui kaua see aega võtab, mis sellest kasu on jmt. Ometi usaldati nii ennast kui kolleege ja tõdeti peagi, et supervisioonile ja kovisioonile kulunud aeg on sedavõrd võimestav – seda ka neil kordadel, mil tegelesime väga keeruliste juhtumitega –, et puududa ei raatsitud ning õppeaasta lõppedes sooviti jällegi rohkem kolleege osalemas näha.

Mida supervisioon õpetab?

Vaatame artikli algul mainitud Jõgeva Põhikooli, Tartu Descartes’i Kooli ja Võnnu Keskkooli kogemuste põhjal, mida nad supervisioonis osaledes uut õppisid. Välja toodi järgmisi märksõnu.

Enesekindlus. Kuigi endasse vaadata tundub esialgu keeruline, kasvas supervisioonides osalenud õpetajate teadlikkus endast ja oma mõjust koolis oluliselt. Kurtmise ja õpetajate toas negatiivsete hinnangute jagamise asemel hakati oma tööemotsioone teadvustama ning nende põhjusi välja selgitama. Lisaks hakati oma kogemusi julgemalt kolleegidega jagama, tunti suuremat ühtekuuluvustunnet ega unustatud ka huumorimeelt.

Vastutus. Teine muutus puudutab autonoomsust ja vastutuse võtmist. Kui varem oodati tööprobleemide puhul lahendusi juhtidelt, taheti valmis vastuseid ning tihtilugu neid ka saadi, mis võis jätta mulje, et kõik toimib, nagu peab (loe: nagu juht soovib), siis nüüd ollakse harjunud otsima pigem reflekteerimise ja endasse vaatamise võimalust, jagatud on nii otsustamine kui vastutus.

Võimusuhted. Paljudes koolides on raskusi kovisiooni käivitamisega, sest see võtab palju aega ja vahel ei õnnestugi. Põhjused on erinevad, kuid kõige tüüpilisem neist on usalduslike suhete puudumine. Siin toob edu neutraalsete usalduslike suhete loomise oskus ning kolleegide võimusuhete teadlik analüüs. Näiteks „liiga sõbralik“ kovisioonigrupi juht ei ole hea, sest nii võib muutuda asjalik arutelu kergesti jututoaks. Kolleegid peavad olema siiski valmis tunnustama üht enda hulgast arutelude juhina. Seepärast võiks alustuseks kutsuda kovisioonigrupile juhi väljastpoolt kooli, et natuke kaugem inimene käivitaks grupi ning aitaks grupiliikmetel kovisiooni meetodeid omaks võtta.

Õppejuht-superviisor. Tal on raske hoida lahus kahte rolli. Õppejuhina oodatakse temalt sageli „ära otsustamist“ või selget nõuannet. Superviisorina peab ta aga looma grupis usalduslikud suhted, ilma et ta õppejuhina kedagi mõjutaks. Õppejuht peab nägema nende kahe rolli ühisosa ja usalduslikke suhteid toetama. Superviisorina peaks õppejuht jagama oma koolitöö kogemusi ka lihtsalt niisama, ilma et õpetajad neid nõuande või nõudmisena võtaks.

Omatarkus. Superviisor aitab koolijuhil ja õpetajatel vaadata koolielu rutiini ning enesestmõistetavaks muutunud suhteid kõrvalt. Tema eesmärk on äratada kooliinimeste omatarkus. Superviisor jälgib tähelepanelikult koolis toimuvat ja esitab oma tähelepanekutest tulenevaid küsimusi, mitte ei anna kolleegidele nõu. Just küsimused aitavad kolleegide omatarkust välja tuua. Asjatundlikult rakendatuna võivad asjalikud küsimused viia selguse, taipamise ja paigalseisu ületamiseni.

Miks supervisioon ei levi?

Järgnevalt toome välja mõned põhjused, miks on supervisioon jõudnud vaid vähestesse haridusasutustesse. Ennekõike on tegemist ekslike arusaamadega supervisioonist.

Peetakse koolituseks. Kuna supervisioonil puudub sisutäpne eestikeelne vaste, siis kiputakse seda segi ajama koolituse ja mentorlusega, mõnikord ka kolleegile südamelt ärarääkimisega. See ei ole nii. Superviisor ei jaga teadmisi, ei paku valmis lahendusi, ei anna nõu ega kurda kaasa (vt ka Pärn, 2022). Sertifitseeritud superviisor ei ole inimene tänavalt, vaid 2,5-aastase superviisori väljaõppe^[1] läbinu, kellel on eelnev kõrgharidus, tänu millele ta oskab kooli aidata ilma otseselt nõu andmata.

Kardetakse õpetamist. Veel onkitsaskohaks hirm, et superviisor asub õpetama, kuidas kool peaks toimima. Sertifitseeritud superviisor kindlasti ei õpeta, kuidas õpetajad ja kooli juhtkond oma tööd peaksid tegema. Küll aga loob ta aegruumi ja partnerlussuhte, kus õpetajatel ja koolijuhtidel on võimalik oma õpetamis- ja juhtimistegevusi kõrvalt vaadata ja arengukohti avastada, samuti tööalastesse suhte- ja tegevusmustritesse süveneda ning neid analüüsida. Superviisor aitab märgata tugevusi ning avastada viise veel teadlikumaks õpetamis- või juhtimistööks.

Nähakse lisakoormusena. Mõneski koolis on kardetud, et supervisioon ja kovisioon võtavad palju aega.Tegelikult on vastupidi.Igapäevase õpetamistegevuse üle mõtlemiseks kulutavad koolijuht ja õpetaja pahatihti puhke- ja ka uneaega. Seevastu supervisioon võimaldab teha seda tööajal koolis, kusjuures analüüs on struktureeritud ja eesmärgipärane ning toob kasu kõigile. Supervisioon on oma ametialase tegevuse, sh arusaamade, hoiakute, mõtlemise korrastamine, hügieen. Nii nagu hoiame korras oma füüsist, on vaja korras hoida ka vaimu.

Peetakse kriisilahenduseks. Veel takistab supervisiooni levikut see, et seda peetakse kriisiaja murelahendajaks. Tegelikult tuleb superviisor kaasata just siis, kui kõik toimib, sest just siis on risk „seisva vee“ ja “kodupimeduse” tekkeks kõige suurem. Superviisor aitab juhtidel ja töötajatel leida nende ühisel tarkusel ja kogemusel põhinevaid viise keeruliste olukordade ennetamiseks ja ületamiseks. Omatarkuse äratamine ongi supervisiooni ülesanne.

Kiirustatakse. Lõpuks on kitsaskohaks ühe- ja kahepäevase, meelelahutusele ja/või põnevate meetodite rakendamisele suunatud ühekordse projektipõhise „supervisiooni“ järgne pettumus, sest ime argipäevas ei kesta. Sellised lühikesed sündmused võivad küll tutvustada meetodeid, võimaldada tutvuda superviisoriga jmt, kuid tegelikud muutused eeldavad pikemat koostööprotsessi, regulaarseid kohtumisi poole aasta kuni aasta jooksul (vt ka Põder ja Merkuljeva, 2023).

Kuidas supervisioon koolis tööle saada?

Avaldatud artiklites tõdetakse, et supervisiooni on vaja kõigile koolitöötajatele regulaarselt (vt nt Juurak, 2020 ja 2022; Kaziu, 2023; Soidla, 2021; Pärn, 2022). Kuidas seda saavutada, ületades eelkirjeldatud kitsaskohti?

Superviisori kaasamist võiks koolijuht kaaluda järgmistel juhtudel:

• uue juhi/juhtkonna liikme kergemaks kohanemiseks organisatsioonis;
• alustavate ja tagasipöörduvate töötajate toetamiseks;
• organisatsiooni süsteemi kaardistamisel, organogrammi ja orgenogrammi koostamisel ja mõju analüüsimisel;
• töötajate karjääriteekonna kavandamisel, mh organisatsioonist väljumise ettevalmistamisel;
• väärtusarutelude läbiviimisel, väärtustel põhineva juhtimis- ja töökultuuri kujundamisel;
• muudatuste läbiviimisel ja organisatsioonikultuuri kujundamisel;
• kovisioonigruppide käivitamisel;
• arengu- ja koostööpäevade läbiviimisel;
• arenguvestluste kavandamisel ning analüüsimisel;
• töögruppide tegevuse eesmärgistamisel;
• tunnustavaks hindamiseks igapäevatöö kitsaskohtade neutraalseks analüüsimiseks.

Soovitav lugeda

Juurak, R. Supervisioon igasse kooli! Õpetajate Leht, 22.05.2020.

Juurak, R. Supervisioon aitab muredest üle saada. Õpetajate Leht, 25.02.2022.

Kaziu, A. Millist kasu on meie lasteaed saanud supervisioonist? Õpetajate Leht, 21.04.2023.

Pärn, A. Teadlikkus + Tervis = Tulemuslikkus. Õpetajate Leht, 29.04.2022.

Põder K, Merkuljeva T. The effects of external supervision on social workers’ engagement and perceived self-efficacy: A quasi-experimental study. Int. J. Train. Dev. 2021;0:1–23.

Soidla, E. Kuidas õpetaja läbipõlemist ära hoida? Õpetajate Leht, 15.01.2021.

^[1] Eestis korraldab superviisorite väljaõpet International Supervision and Coaching Institute Tallinnas. Vt täpsemalt https://www.isci.ee/.