Üks väga vajalik raamat – ilma loosungite, targutuste ja muu ajatäiteta

31. okt. 2023 Katrin Kalamees-Ruubel kasvatusteaduste doktor, kirjandusõpetaja - Kommenteeri artiklit

Tiiu Puigi raamatus on palju sellist, millele vist kuigi sageli ei mõelda, aga peaks mõtlema, et mõista lapse keeleliste oskuste arengu või ka selle pidurdumise põhjusi.

Hiljuti ilmus kogenud logopeedilt, hinnatud koolitajalt ja õppevara koostajalt Tiiu Puigilt raamat „Kuula emakeelt“. Autor on koostanud selle „kõigile, kes tegelevad laste õpetamisega“, ent oluliste kasutajatena esile tõstnud klassiõpetajaid, lastevanemaid, logopeede ja eripedagooge. 

Raamat teeb palju rõõmu ja täidab suure tühimiku sellises kirjavaras, mis asjatundlikult toetaks lasteaias koolivalmiduse kujundamist ja annaks nõu emakeeleoskuse arendamise või keeleliste vajakajäämiste korrigeerimise tarbeks esimeses kooliastmes. Et tegemist on originaalteosega, mitte mõne projekti tõlkelise promoraamatuga, tähendab seda, et autor on lähtunud eesti koolikultuurist ning õpetamiskogemustest, mitte väidetavalt kõigile sobivatest laenatud „headest praktikatest“.

Rahulik raamat

Tiiu Puigi raamatu üks väärtusi on süsteemsus. See, millest kõneldakse, on kirja pandud heas eesti keeles, lakooniliselt ning teadja kindlusega, et raamatu kasutajal oleks võimalik autori sõnumit mõista. Olgu see siis kompaktne ülevaade lapse arengust, koolivalmidus kõigi oma aspektidega, suuline või kirjalik kõne, didaktikaprintsiibid, häälikanalüüs, lugemis- või kirjutamisoskuse kujunemine.

„Kuula emakeelt“ on rahulik raamat, mis on praegusel ajal pigem luksus. Selles ei hüüta loosungeid ega targutata. Väidetakse hoopis, et millegagi ei saa kiirustada ja midagi ei saa tegemata jätta, sest „lapse oskus ennast juhtida kujuneb pikkamööda, et areneks välja eneseregulatsioon“. Ei kõnelda lapsekesksusest kui mingist uudisasjast – kõik, mis raamatus kirjas, lähtubki ju lapsest, tema vajadustest ning suutlikkusest. Ja seda öeldakse täiskasvanule – et ta märkaks, mida laps vajab, et ta oskaks talle eeskujuks olla ja teha õigeid asju õiges järjekorras.

Autor rõhutab, et üleminekul lasteaiast kooli on kõige tähtsam, et laps valdaks emakeelset kõnet kui olulisimat lugema ja kirjutama õppimise eeldust. Et laps ei tea (veel) seda, mida teab õpetaja, ongi viimane „lapse suurim toetaja tema tunnetusprotsesside arengus“. Mõelgem, kas see, mida nn koolikatsetel nõutakse (loe, kirjuta, arvuta), ja see, milleks lapsi kodus drillitakse (sama), pole lapse edaspidist arengut silmas pidades tarbetu ülehüpe arengu normaalsest kulust, ka didaktika olulisima printsiibi – jõukohasuse – eiramine. 

Tiiu Puigi raamatus on palju sellist, millele vist eriti sageli ei mõelda, aga peaks, et mõista lapse keeleliste oskuste arengu või ka selle pidurdumise põhjusi. „Mida rikkam on lapsele suunatud keel, suhtluskontaktide rohkus ja kultuuriline kontekst, seda suurem on mõju lapse kõne ja keele arengule.“ Kui aga laps jäetakse multifilmide või nutiseadmete kasvatada, jääb tema suuline kõne kängu. Seetõttu ei kujune ka aju eri osade täpset koostööd nõudva kirjaliku kõne omandamiseks piisavat alust. 

Mida autor rõhutab?

Palju kõneldakse, et lapse põhitegevus on mäng ja et koolis heidetakse mänguline tegevus justkui kõrvale ning algab ränkraske ning stressi tekitav tuim töö. Kõnealuses raamatus rahustatakse needki muretsejad maha. Jah, kooliminek on lapse elus suur muutus, sest „lapseeas domineerivast mängulisest keskkonnast minnakse üle valdavalt vaimsele tegevusele, kuigi esimeses kooliastmes on õppetöös kasutusel veel palju mängulisi elemente.“ 

Mida autor rõhutab, on iga tegevuse eesmärgistamise vajadus. Õpetaja „peab teadvustama oma tegevuse eesmärgi, milliste oskuste kujunemisele mäng on suunatud“. Et lasteaia mänguajast on koolis saanud õppeaeg, on eesmärgistamine vajalik juba seetõttu, et õppeprotsessis kujuneksid lapsele jõukohane, rabelemise ja tormamiseta rütm ning rutiin, mis loovad kindlustunde ning võimaldavad ka edukas olla. Mänguline element ei kao asjatundja õpetaja tunnist ju kuskile. (Vt kas või õppemäng häälikanalüüsioskuste omandamiseks, lk 46.)

Raamatust leiab nõuandeid ka selle kohta, millises vanuses ja kuidas õpetada lapsi häälikupikkusi eristama – häälikanalüüsi käsitlev materjal on põhjalik, ent mõistmist toetavalt selgelt struktureeritud. Kuulamist alustatakse lühikesest ja ülipikast häälikust, kus häälikupikkused eristuvad kõige selgemini. Seejärel võrreldakse juba lühikest, pikka ja ülipikka häälikut. 

Järgmine samm on hääliku ning tähe seose kui lugemise ja kirjutamise aluse mõistmine. Kui õpilane teab, et häälikul on kolm pikkust ja neist sõltub sõna tähendus, ja mõistab, et hääliku märkimiseks kirjas on kaks võimalust – üks või kaks tähte –, saabki ta edasi liikuda lugemise ja kirjutamise juurde. Need „on vaimsed toimingud, mis koosnevad reast operatsioonidest“. Lühidalt: lugemisel muudetakse nähtav kuuldavaks, kirjutamisel aga vastupidi – kuuldav nähtavaks.

Tiiu Puik on oma raamatusse paigutanud õppemängudele lisaks ka terve hulga harjutusi ning etteütlusi. Mitte ajatäiteks, vaid mõtestatud tegevustena, ikka toetama lapse emakeeleoskuse arengut. Lugeja jaoks on need kasutusvalmid või oma õpilastele kiiresti kohandatavad.

Aitäh autorile usaldusväärse ja targa käsiraamatu eest!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!