Üleminekuharidus
Sõnapaar „kaasav haridus“ tähistab meil üleminekut – liikumist Nõukogude ajast tsiviliseeritud maailma. See üleminek sai alguse 1990. aastatel ja lähtub põhimõttest, et kõik inimesed on väärtuslikud, ja seega on ka kõik lapsed väärt olema õppijad.
Nõukogude võimu ajal meil puudega inimesi justkui ei olnudki, kõige vähem oli neid näha koolis, sest erivajadusega lapsed olid paljudel juhtudel avalikkuse eest peidus, näiteks erikoolis. Muidugi ei saanud nii jätkata ja nii jõutigi kaasava hariduse ideeni.
Mulle läks 1990. aastatel väga südamesse ühe liikumispuudega ratastoolis noormehe ettekanne. Ta ütles, et isegi mõiste „kaasav haridus“ ei sobi talle, sest ta ei soovi olla kaasatud, vaid tahab olla klassis ja meeskonnas oma inimene, võrdväärne teistega, klassi meie osa, ja seda samasuguse inimesena nagu kõik teised.
Et tänapäevalgi leidub inimesi, kes on selle „sotsiaalse eksperimendi“ vastu, nagu nad ütlevad, näitab, kui kaugel me oleme mõttest, et kõik lapsed on väärtuslikud ja väärt koolis käimist.
Tõsi, kaasavat haridust rakendada pole lihtne, selleks tuleb õppida psühholoogiat ja uurida, kuidas tulla klassis toime kõigi lastega, kuidas neid lapsi tundma õppida, nende vajadusi välja selgitada, et neid õigesti juhendada. Kahjuks püütakse mõnel pool selle asemel tekitada eraldi n-ö normaalsete ja teiste laste seltskondi. Nii saab jääda oma mugavustsooni, sest õpetajatel pole vaja oma suhtumist muuta, koolil pole vaja arendada välja tugimeeskondi, rahastajal pole vaja eraldada lisaraha heal tasemel tugispetsialistide väljaõppeks. Nii polegi vaja keskenduda nüüdisaegse süsteemi tulemuslikule toimimisele.
Kõik meie lapsed on väärtuslikud ja peaksid loomulikult olema koolis koos ning saama endale vajalikku haridust. Koos elatakse ju töömaailmas ja mujal ning sellega peab arvestama.
Kaasava hariduse edukus sõltub väga palju koolide juhtkondadest ja hariduspoliitikutest, sest õpetajatel ja lastevanematel pole selleks piisavalt teadmisi, jõuvarusid ega ressurssi. Aga kindlasti ei maksa loota, et see asi keeratakse tagasi ja saab mugavustsoonis jätkata.
Arutelu selle üle, kas meil on või ei ole kaasavat haridust vaja, on häbiväärne meie väikses riigis, kus elab ainult poolteist miljonit inimest ja lapsi on nii vähe. Praeguses kaoses maailmas on erivajadustega lapsi aina rohkem ja seega suureneb ka vajadus kõiki lapsi aidata. Kui me kaasava hariduse olulisust ei mõista, siis pole meil tulevikku.
Mina vaidlen vastu.
Autistlikud,kõnetud, käitumishäiretega lapsed. Tavalasteaia sobitusrühmas Need lapsed peaksid ikkagi olema keskustes, kus on nende jaoks olema kogu tugipersonal. Miks peavad teised lapsed iga päev olema ühe kiljuva ja maas karjuva autistlikud lapse meelevallas? Miks teised väikesed lapsed peavaf iga päev olema sellise erilise lapse etteaimamatu käitumise ohvrid ja seda kõike pealt nägema. Ei pea! Ja kuna tänapäeval pole ka enam eriti igale erivajaduse le tugiisikut sappa panna, siis pole see pikemas perspektiivis ka riigile rahaliselt jätkusuutlik. Töötud tädid, kes ei tea autismi olemusest tuhkagi.
Laste erivajaduste PÕHJUSED on siiski erinevad…
Kui tegemist patoloogiaga VAIMSES vallas, siis vajalik kindlasti ERALDI õpetamine ja tegevused (koos meditsiinilise abiga).
Tänapäeval suureneb aga VAIMSE arengupeetusega laste osa (välja arenemata kõneni) või hüperaktiivsus, mille põhjus eelkõige lihtne kasvatamatus, sest vanemad on ideoloogiliste “ilukõnedega” segadusse aetud.Lapse areng pärast sündi kulgegu läbi teatud PROTSESSIDE (MITTE rõõmsalt vaid PUTRU SÜÜES). Kui aga ARENGU kriitilised perioodid on möödas, siis pole koolis sellise lapsega enam midagi võimalik teha. Koosõpetamine viiks alla normlaste arengu hetkel.
Pealtnägija, Teil on õigus – inimesed üldse, ka lapsed on arengus erinevad. ARENGU huvides tuleb neile ka vastav keskkond valida-luua. ARENGUPSÜHHOLOOGIA on need probleemid ammu selgeks teinud.
Kunagi ei läheks sellise vana moraalitseja juurde. Olen niiii, pettunud, kui selline ongi spetsialisti arusaam: uus olukord, ära ole mugav, saa hakkama! Kuidas?! Kui kaua jõuan koos lapsega üle oma varju hüpata??
Olen 40 a staažiga matem ja füüsika õpetaja, läbinud mitmeid koolitusi ja kursusi , k.a. ka Teie poolt läbi viidud koolitusi, kuid arvan endiselt, et kaasava hariduse meetod pole tõhus, vaid enamasti takistab seatud eesmärkide saavutamist. Probleem pole mitte idees endas, vaid selles, et reaalselt see kaasamine ei toimi. Olen andnud tunde nii üldklassides kui kasvatusraskustega õpilaste klassis. Tegelikult peab õpetaja toime tulema kõikvõimalike õpilaste kooslustega üksinda, sest tugiisikuid ja abiõpetajaid ei ole piisavalt. Väidan, et see on võimatu või äärmisel juhul ebaefektiivne. Kahju on nendest lastest, keda ma ei jõua vajalikul määral ainealaselt arendada ja toetada, kuna kogu energia kulub nendele kaasavatele. See on ebaõiglane tavaõpilaste suhtes. Jah, on muidugi erandeid ning ka päevad/tunnid pole vennad, kuid üldises plaanis minu kogemused kinnitavad, et tavaklassis ja eriklassis eraldi õpetades on tulemused paremad ja ka kõigil närvilisust vähem.
Erikoole ilmselt tagasi ei tule ja vist pole vajagi, kuid eriklassid on vajalikud. Nii nagu on matemaatikas suurtes koolides tasemeklassid, nii peaksid olema erineva tasemega käitumisklassid või kuidas neid nimetame.