Väärt ja väärikad õppejõud said elutööpreemia

7. oktoobril Vanemuise kontserdimajas toimunud aasta õpetaja galal pälvisid elutööpreemia kolm õppejõudu-emeriitprofessorit: Marju Lauristin, David Vseviov ja Rein Taagepera. Nende tegevuse mõju on ulatunud ülikoolide loengusaalist kaugemale.

Marju Lauristin

Elutööpreemia esimest laureaati teab laiem avalikkus ennekõike poliitikast, sest ta on olnud Riigikogu liige, minister ja Europarlamendi saadik. Väljastpoolt vaadates tundub, et Marju Lauristin on tegelnud elu jooksul miljoni asjaga, ise peab ta end kutsumuselt aga ennekõike õpetajaks. Oma elu on ta pühendanud haridusele ning sotsiaalteaduste uurimisele ja õpetamisele Tartu Ülikoolis, kus ta on jaganud poole sajandi jooksul teadmisi tuhandetele tudengitele. 

„Haridus on meie elus põhiline, millel meie olemine püsib,“ märkis Marjustin (nõnda kutsuvad teda paljud kolleegid ja tudengid) auhinnatseremoonial. „Kui oleksin noorem, läheksin praegu ise kooli õpetajaks, õpetaksin hea meelega Narva õpilastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust. See on praegu meie hariduselus suur väljakutse.“ 

Loenguruumis tudengitega dialoogi pidamast leiame Marju Lauristini senini. Noortega suheldes peab ta ka ennast õppijaks: „Õppimine on see, kui hakkad nägema asju teistmoodi. Mina õpin noortelt nägema asju nii, nagu nemad neid näevad. See on äraütlemata tore.“

Õpetamine teeb talle rõõmu, õpetajal ei teki kunagi elu mõttekuse küsimust, sest õpetaja elu on alati mõttekas, ütleb ta. Jutud sellest, kui hirmus raske ja kurnav õpetajatöö on, ei pea tema hinnangul paika. „Pole paremat ja õnnelikumat tööd kui õpetajatöö,“ rõhutab Lauristin, kes läks ise kooli kuueaastaselt ja peab õpetaja võrdkujuks Juhan Peeglit. 

Aeg-ajalt räägitakse õpetajageenist, mis ühel on ja teisel puudub, aga geeniteadlaste sõnul sellist geeni siiski ei eksisteeri. Marju Lauristini sõnul on õpetajageen tervel eesti rahval, sest selleta meie rahvast lihtsalt ei oleks, rääkimata meie riigist. Rahvaks saime me kooli kaudu. Ja haridusel ja õpetajatööl seisab tema sõnul ka Eesti tulevik. 

Lauristini sõnul toimub meie ühiskonnas praegu palju suuri muutusi, millega peab õpetaja hakkama saama, ja õpetaja on see, kes suudab aidata ka teistel nendega hakkama saada. Need on eestikeelsele haridusele üleminek ja tehisaru võidukäik. Ta tunnistab, et nii koolid kui kodud on eestikeelsele haridusele üleminekuga seoses keerulises olukorras ja paljudel lastevanematel on selle muutuse ees hirm. Aga see on meie ühine rõõm, kui meie lapsed saavad õppida koolis koos eesti keeles, need on kõik meie Eesti lapsed. „See keel on selle maa keel!“ parafraseeris ta Kristjan Jaak Petersoni. 

Tehisaruga seoses rääkis Lauristin eesti rahva vajadusest olla targem kui inglise emakeelega tehisaru, keda meie ei ole saanud õpetada. Selle olemasolu toob õpetajatöösse võimalusi, aitab vähendada tüütuid töid, aga tõstab hariduse juures senisest olulisemaks vaimsed väärtused ja mõtlemisvõime, inimliku sisu.

David Vseviov

„Lapsepõlves paelus mind saksofon, imeline pill. Tahtsin saada pillimängijaks,“ rääkis David Vseviov gala tarbeks salvestatud videoklipis. Kuid temast sai hoopis ajaloolane, kelle raadiosaated müstilisest Venemaast on pannud helisema tuhandete südamed ja tekitanud neis huvi minevikusündmuste vastu. Nii võibki öelda, et David Vseviov on olnud kogu eesti rahva õpetaja.

„Ka mina ise üllatusin, kui sain teada, et saateid on järelekuulatud üle seitsme miljoni korra,“ rääkis Vseviov gala järel antud lühiintervjuus Õpetajate Lehele. „Veelgi enam on mind üllatanud, et kuulajate seas on teismelised, kelle puhul isegi ei oota, et see ajajärk võiks neile huvi pakkuda.“

On olnud ka väga naljakaid kogemusi, kui möödajooksja järsku peatub ja ütleb kõrvaklappidele osutades: „Kuidas te saate siin olla, kui olete hoopis seal?“

DavidVseviov tunnistab, et talle endaleei meeldinud koolis käia. 

„Põhjus on mõistetav – lõpetasin vene kooli, Tallinna 6. keskkooli. Tagantjärele mõeldes saan aru, et meil oli väga palju õpetajaid, kes polnud õpetajad kutsumusest, vaid seepärast, et nende abikaasa oli ohvitserina läkitatud teenistusse Tallinna ja oli vaja töökohta. Aga oli ka õpetajaid, kes on heas võtmes meelde jäänud. Kõik ei olnud mustvalge.“

Vähem teatakse seda, et enam kui 35 aastat on David Vseviov õpetanud ajalugu Eesti Kunstiakadeemia tudengitele. Pikast ajast on meenutada nii mõndagi. Õppejõule on saadetud isegi telegramm: eksamile tulla ei saa, armusin. Vseviovi sõnul võibki ta seda pidada oma elutööks, kui tudengil said väärtushinnangud paika ja ta eelistas armastust eksamile. 

Gala lõpulugu oli Jarek Kasari „Minu inimesed“. Kes on teie jaoks läbi aastate olnud oma inimesed?

David Vseviov: „Need on mõistvad, sõbralikud inimesed. Minu jaoks pole tähtis välimus, alati mitte ka käitumine, vaid määravad on mõtted. Kui ma ei näe inimese mõtetes kurjust, soovi teha midagi kiuslikku, põhjustada kellelegi vaeva, siis ta ongi minu inimene.“

Rein Taagepera

Tartus sündinud ja väliseestlasena üles kasvanud Rein Taagepera on interdistsiplinaarse hariduse musternäide. Ta on Kanadas õppinud füüsikat, USA-s Delaware’is filosoofiat ja Californias rahvusvahelisi suhteid. Kogutud teadmisi on ta rakendanud politoloogias ja töötanud välja meetodi, mille abil käsitletakse valimissüsteeme.

Rein Taagepera on löönud kaasa ka taasiseseisvunud Eesti poliitikas, kuid kõige suurema panuse andnud siiski teadusse. Tema juhtimisel rajati 1990-ndate alguses Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond, mille esimene dekaan ta oli. 90-aastane Taagepera tegutseb praegugi ülikooli emeriitprofessorina.

Oma elu ja tegevust kahe maailmajao vahel jagav Taagepera veedab talved Californias, kust saatis vastused ka Õpetajate Lehe küsimustele.

Olete õppinud eri riikides ja näinud erinevaid haridussüsteeme. Kes on olnud teie suurimad õpetajad?

Rein Taagepera:„Eesti süsteemis Maria ja Juhan Tork, kes õpetasid mulle eesti keelt ja maailma ajalugu põgenikelaagris Saksamaal, kus õpikuid polnud. Prantsuse süsteemis verinoor füüsik Flèche, kes andis mulle esimesena aimu, et kõik mõõtmised tulevad veaga ja enamik katseid läheb rappa. Ja kirjanduse õpetaja Couderc, kes rõhutas, et kirjandusteosena on vaja tunda piiblit (mida riiklik õppekava vältis), kuna muidu ei saa aru arvukaist viidetest kirjanduses ja kõnekeeleski. Oma mälestuste raamatus mainin kaheksat õpetajat Eesti koolidest Tartus ja põgenikelaagris ning teist kaheksat prantsuse koolidest Marrakechis.“

Kas on mõni tarkus, mis on teid kogu elu mantrana saatnud?

„Olla oma peaga mõtlev üksikisik osana ühiskonnast, kus on kasulik hoolida teistest.“ 

Mida soovite Eesti haridusele?

„Oskust pakkuda õpilasele vähem vastuseid ja rohkem küsimusi ja viise neid lahendada. Nii nagu Mare Taagepera 11 aasta eest kirjutas: „Kõige raskem on õpilase suunamine, kuni ta ise vastuseni jõuab.““