Vähemusena Narvas ja „Seitse surmapattu“

Alustasin käesoleval sügisel tööd Narva Eesti Riigigümnaasiumis ja võtan endaga Narva kaasa ka vaimse tervise sarja, millest said eelmisel õppeaastal osa paljud Eesti koolid. 

Kuna minult on Narva kohta palju küsitud, siis annan kõigepealt väikse ülevaate keelekandja elama asumisest idapiirile. Muide, „keelekandja“ on kohalik termin eestlase kohta. Narvas olen ma muidugi vähemuse esindaja, ja seda oma kodumaal! Algul oli tunne, nagu oleksin mingi haruldase mineviku hõimu liige. Viisakusest püüavad kohalikud sinuga sama keelt purssida, aga tundub, et see keel on millegipärast unustatud – vähemalt kasutusel ta enam pole. 

Esimesel õhtul oli masendav kogemus, kui kesklinna restorani ettekandja isegi menüüs kirjas olevast sõnast „kirsimahl“ aru ei saanud. Aga edaspidi on läinud aina paremaks – või olen ise ära harjunud. Järgmine kogemus totaalsest mittemõistmisest oli Bolti taksos, kus igati armas neiu vaatas mind lausa hirmunult, kui ütlesin eesti keeles, et käin Rugodivis ära ja tulen kohe tagasi. Samas olen juba mitmendat korda hämmeldusega tõdenud, et taksojuht keerab raadio eesti kanalile, kui mina sisse astudes tere ütlen. Boltiga, jah, saab sõidetud, sest vahemaid näitab telefon jalgsi liikumiseks ikka 34 minutit ühes suunas ja 42 teises suunas. Kui mind üksvahe mingi viirus kimbutas ja kergesti väsisin, puhkasin teel koolist üürikorterisse maja ees istuvate mammide asustatud pinkidel. Ütled tere, vastuseks noogutatakse, verbaalset vastust ei tule. Aga kord kuulsin, kuidas nad arutasid, et näe, meist noorem, aga jaksu ei ole. Et nemad omal ajal küll …

Üürikorterid on ka tore teema. Üks koolile lähedal asuv korter oli küll soodne ja ruumikas, aga nelja korruse peale oleks selles püstakus elanud vaid meie kolleegiga ja üks esimese korruse naine. Põhjus selgus trepil liikudes. Ilmselt ei käi naise kass ja koer õues ja selle tagajärjel oli lõhn trepikojas lausa väljakannatamatu. Tundub, et sel põhjusel on teised sealsed asukad endale uue elukoha leidnud. 

Lõunasöögi juurde toodi tööriistad

Harjumatult karmid on turvameetmed. Meie Peetri platsi ääres asuvas korteris on neid kokku viis (üks rauast lukk välisuksel, kolm kahel massiivsel korteriuksel ja veel korteri signalisatsioon). Arvan, et see on tuliste üheksakümnendate jäänuk, sest praegu tundub linn küll igati turvaline olevat. 

Toidukohtadest on minu lemmikuteks kujunenud üürikodu ligidal olev Maius ja ühe Kreenholmi maja keldris tegutsev Kaare kohvik. Juhuslikult kannavad need sulaselgeid eestikeelseid nimesid muidu valdavalt inglise-vene keelel balansseerivate à la Ponchik House või Bublik Cafe asemel. Maiuses saab kaks käiku igati maitsvat kodust toitu kätte hinnaga 3.80 ja Kaare kohvikus on kümneeurone orsoto kukeseentega lausa maitseelamus. 

Keeltega on üldiselt nii, et eestlased räägivad vigast vene keelt ja venelased veel vigasemat eesti keelt. Narvas on silte, mis panevad muigama, näiteks „Hoolikalt!“ tavapärase „Ettevaatust!“ asemel – tõlge sõnast Осторожно!. Varisemisohus maja seinal kohtab seda silti igal sammul. Ja täna lubati mulle lõunasöögi juurde tuua tööriistad. Aga südantsoojendav ikka. Eestlaste kooskäimise koht Iiri pubi, kus alati maakeeli suhelda sai, pandi kinni ja sellest on tuliselt kahju. 

Omaette dimensiooni lisab areaalile sõda. Festivalil Station Narva kohtasin ärksaid vene noori, kes on endi sõnul Putinlandist põgenenud. Ei, nad ei taha siia jääda – Narvat kasutavad nad vaheplatvormina, et siin oma inglise keele oskust täiendada ja läänemaailma ärimudeleid omandada ning siis edasi maailma suunduda. 

Kallistus õpetajate päevaks

Meie Eesti Riigigümnaasiumi õpilastest on 90% vene emakeelega, kuid nad on aktiivsed ja õpihimulised. Igavesti vaprad tegelased, kes on ise või vanemate soovitusel valinud eestikeelse hariduse. Ja nende südamlikkus on täiesti tavatu kogemus. Näiteks tõi täiesti võõra näoga gümnasist mulle õpetajate päeva puhul šokolaaditahvli ja kallistas ka. Nii et emotsioonidest siin juba puudu ei tule! 

Seitse surmapattu  

Kuid õpetajatöö ei ole Narvas minu ainus missioon, sest ma võtan sinna kaasa vaimse tervise sarja, mille tänavune teema on „Seitse surmapattu psühholoogias ja kunstiklassikas“. On aeg rääkida vaimsest tervisest ka Narva noortega. Surmapatt kõlab võib-olla natuke hirmutavalt, kuid sari viiakse läbi kontsert-mõtterännakuna, kus saab kuulda muusikapalu ja asjalikke arutelusid ning vaadata iga patu juurde sobivat maali. Esinevad sellised tuntud nimed nagu psühhoanalüütik Ruta Juzulenaite, sopran Helen Lokuta ja pianist Kadri-Ann Sumera. Arutelude kõnejuht on jurist ja kodanikuühiskonna aktivist Steven Hristo Evestus. 

Seitsme surmapatu idee tuli Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsilt, kuhu ka Ruta Juzulenaite kuulub. Esmapilgul tundus, et need on üsna lihtsad patud: ahnus (avaritia), iha (luxuria), aplus (gula), viha (ira), kadedus (invidia), laiskus (acedia) ning uhkus (superbia). Kava kokkupanemine kujunes aga päris suureks väljakutseks, sest iga patu juurde oli vaja leida kate nii maalikunstist kui muusikast. 

Kava vormus muusikute ettepanekutest ja lõpuks leiti iga patu juurde üldtuntud muusikanäide. Kõige äärmuslikum lugu on vast Sally laul Kanderi muusikalist „Cabaret“, aga huvitavad on ka Debussy „Claire du Lune“, Weill/Brechti „Ballade of the Easy Life“ „Kolmekrossiooperist“ ja Prokofjevi „Montecchi ja Capuletti“ klaveriversioon balletist „Romeo ja Julia“. Igaüks võib mõistatada, mis patu juurde milline teos käib.       

Tänavune vaimse tervise sari erineb eelmisest. Siis käisime vahel koolides ning improteater Ruutu 10 näitlejad panid õpilased rollidesse ning nii arutati tervise teemade üle eri rolle täites. 

Tänavu me koolidesse ei lähe, vaid ootame õpilasi kontserdisaalidesse. Erandiks on Tallinn, kus õpilased kogunevad juba homme, 18. oktoobril MUBA-sse.
Aga eks MUBA on ka omaette kultuuritempliks kujunenud. 

Esimene kontsert-mõtterännak toimus 15. oktoobril Paides, kus kuulajateks ja kaasamõtlejateks olid Ukraina sõjapõgenikud. Kui Paidesse jõudsime, küsiti, kas üritus on tasuta ainult ukrainlastele või kõigile. Vastasime, et kelleltki ukse peal isikutunnistust ei küsita, ja nii oligi kontsert kõigile tasuta. 

Station Narva

Hea vastuvõtt vaimse tervise sarja eelmisel hooajal andis meile julgust laieneda ja nii jõuame sel hooajal esmakordselt ka Paidesse ning, nagu juba algul mainisin, ka Narva. Paides oli mõtte algataja hiljuti ametipostilt lahkuma sunnitud Martha-Beryl Grauberg. Narva aga jõuab seitse surmapattu seetõttu, et mind kutsuti uude Eesti Riigigümnaasiumi muusikat, identiteeti ja kultuuripilti õpetama. Neisse linnadesse jõuab ka sarja näitus vaimsete probleemidega inimeste töödest ja lugudest. 

Tänapäeva elu on muutunud väga mobiilseks. Mina näiteks sõidan pidevalt Tallinna, Tartu ja Narva vahet. Tallinnas on mul MUBA-s üks saateklassi tund ning sellest sügisest õppeaine „Identiteet ja ettevõtlus“. Tartus annan kultuurikorralduse magistrantidele loenguid-seminare. Narvas õpetan muusikat, identiteeti ja kultuuripilti. Rongisõitu on nii palju, et sõidu ajal magamine on mul juba selge, aga tegelikult on täitsa tore ärgata rongis sõnade „Station Narva!“ peale.

Psühholoogia- ja kunstihuvilised!

Ootame teid vaimse tervise sarja „Seitse surmapattu psühholoogias ja kunstiklassikas“ üritustele, mis toimuvad järgmistel kuupäevadel:

• 18. oktoobril Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas,
• 19. oktoobril Pärnu Kontserdimajas,
• 21. novembril Paide Muusika- ja Teatrimajas, 
• 22. novembril Viljandi Jaani kirikus, 
• 23. novembril Narva Rugodivi saalis,
• 24. novembril Tartus Tubina saalis.

Päevased kontserdid on õpetajatele tasuta.

Vaata ka videot

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Vähemusena Narvas ja „Seitse surmapattu“”

1. Kai Põld ütleb:

   30. okt. 2023, 09:12

   Eriline inimene on eesti keeles teise tähendusväljaga kui vene keeles.