Virtuaalreaalsuse võlumaailm ei ole suurele osale koolidest veel kättesaadav

17. okt. 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - Kommenteeri artiklit
Tallinna Toomkooli õpilased OÜ BlueRay virtuaalsel ajarännakul 1939. ja 1944. aastasse Harju tänaval. Foto: Tuulike Kivestu-Rotella

Juba 2016. aastal avaldas ERR-i veebiportaal artikli „Virtuaalreaalsus koputab kooli uksele“. Praegu, 2023. aastal tuleb tõdeda, et virtuaalreaalsust (ingl Virtual Reality, lühend VR) koolides massiliselt siiski veel ei kasutata. Eesti umbes viiesajast üldhariduskoolist on Futuclassi juhi Kristen Tamme hinnangul VR-seadmed vaid umbes viiekümnel. 

1993. aastal õppisin füüsikatunnis päikesesüsteemi. Tutvusin sellega õpikus oleva kirjelduse järgi: Maa ümbermõõt on 40 075 km, Päikese ümbermõõt 4 379 000 km. Illustratsiooniks oli tikutoosist väiksem, madala resolutsiooni ja nigela trükikvaliteediga pilt. Nii palju ma muidugi aru sain, et Päike on Maast ikka tunduvalt pirakam taevakeha. Veerand sajandit hiljem, kui oma lapsele sama teema omandamisel abiks olin, avastasin Youtube’ist juba hulganisti toredaid animatsioone ning neid vaadates hoomasin esimest korda, kui suur või väike planeet Maa võrreldes teiste päikesesesüsteemi taevakehadega on. Külastades AHHAA keskuse planetaariumi, kahetsesin kibedalt, et sealseid võimalusi juba minu kooliajal ei olnud. Ilmselt oleksin nii mõndagi märksa paremini selgeks saanud. 

Teatavasti jõuab 90% informatsioonist ajju visuaalsena, seepärast on visuaaliga õppimine märkimisväärselt efektiivsem. Ka näitavad uuringud, et teadmised jäävad 75% paremini meelde, kui õppida kogemise kaudu. Tekib õigustatud küsimus, miks VR-i kasutuselevõtt Eesti koolides ometi nii kaua aega võtab.

VR-i kasutamine aitab tõhusamalt õppida ja õpetada

VR on arvuti loodud kolmemõõtmeline keskkond, mis pakub õpilasele päriselulist kogemust.

VR aitab simuleerida olukordi või sündmusi, mida oleks reaalsuses väga kulukas, tihtipeale isegi võimatu lavastada. Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste toob välja, et VR võimaldab õpitavat keskkonda visualiseerida ning aitab seetõttu saavutada paremaid tulemusi näiteks keerukate objektide ja (abstraktsete) protsesside või olukordade tundmaõppimisel. „Kuna õppimisse on haaratud mitu meelt, on keeruliselt hoomatavaid objekte võimalik kujutada realistlikena. Samuti võimaldab VR näha liiga väikesel (nt molekulid) või suurel (nt päikesesüsteem) skaalal objekte ja protsesse tajutavates mõõtmetes. Ka liiga kiiresti (nt mitmed keemilised reaktsioonid) või liiga aeglaselt (nt evolutsioon) toimuvaid protsesse saab tänu VR-ile näha õppimiseks sobival ajaskaalal ja neid peatada, et mingile ajahetkele rohkem tähelepanu pöörata. VR-seadmete abil saab külastada kaugeid paiku, raskesti ligipääsetavaid ajaloolisi keskkondi (nt veealust maailma, piiratud ligipääsuga hooneid, võõraid maid, ohtlikke piirkondi, antiiklinnu), uurida keskkonda, mis oma mõõtmete poolest ei ole ligipääsetav (nt rännata kosmoses või organismide ja rakkude sisemuses nende ehitust ja talitlust uurida). Kolmemõõtmeliste objektide kasutus arendab ruumilise mõtlemise oskust. Erinevalt arvutiekraanile kuvatud kolmemõõtmelisest pildist on võimalik liikuda ümber objekti ja minna selle sisse, näiteks saab uurida töötavat südant või mingit muud keerulist objekti ja sellega seotud protsesse,“ selgitab Pedaste. 

Et VR-i kasutamine aitab tõhusamalt õppida ja õpetada, on kogenud kõik õpetajad, kellega selle artikli valmimise käigus rääkisin.

Järveküla Kooli loodusainete õpetaja Kaija Seepteri sõnul on õppimine ja õpetamine VR-i kasutades lõbus ja mänguline. „Õpilased saavad virtuaalses keskkonnas ise avastada ja katsetada. Neil on võimalik teha vigu ilma reaalsete tagajärgedeta. Iga õpilane saab liikuda oma tempos ning kõik on korraga tegevuses ja kaasatud,“ toob ta välja VR-i head küljed. Ta on kasutanud VR-i näiteks füüsikatundides, käsitledes elektriõpetuse teemasid, nagu vooluringi kokkupanemine ning pinge, takistuse ja voolutugevuse arvutamine, ja loodusõpetuse tundides, kus õpilased tutvusid aatomi ehitusega ning tasakaalustasid reaktsioonivõrrandeid. Lisaks on ta juhendanud keskkonnateemalisi töötube, kohtudes Aafrika elevantide ja orangutanidega, ning seigelnud õpilastega astronaudina kosmoselaevas. 

Tootsi Lasteaia-Põhikooli klassiõpetaja ja inglise keele õpetaja Tiia Balent tunneb rõõmu,et tänu VR-seadmetele saab ta õpilastega soovi korral nii New Yorki kui Londonisse minna. „Laps näeb asju, mida ta reaalses maailmas ei pruugi kunagi näha,“ toob ta välja ja lisab, et eeltööd on õpetajal siiski palju: tuleb eraldada terad sõkaldest, kuna saada olevad õppematerjalid on väga erineva kvaliteediga. Koolil on lausa kahed VR-seadmed, nii Futuclassi kui ClassVR-i omad. Viimase puhul kiidab ta rakendust, mis aitab lastel mõista, kuidas tekivad öö ja päev ning mil moel aastaajad: „Ma ei ole kunagi varem näinud, et lapsed nii hästi mõistaksid, mismoodi ikkagi maakera telg kaldu on ja kuidas see põhjustab aastaaegade vaheldumist,“ kiidab ta ja lisab: „Üks asi on lugeda või kuulata, mida õpetaja räägib, ning võib-olla läheb see jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga kui sa asju ikka isiklikult koged, jääb palju paremini meelde.“ 

Pärnu Vanalinna Põhikooli haridustehnoloogi ja informaatikaõpetaja Diana Veskimäe sõnul on nende koolis populaarsed Futuclassi keemiarakendused. „Tore on vaadata, kui lapsed VR-prillidega keemiat õpivad ja keegi omaette kommenteerib, et aa, nüüd lõpuks sain aru, kuidas see tasakaalustamine käib, rõõmustab ta ja leiab samas, et õppima ja õpetama ei peaks ainult VR-i kasutades: „Vaja on ka seda, et võtad paberi ja pastaka ning tasakaalustad reaktsioonivõrrandit paberil. Aga VR toetab ja aitab näha asju teistmoodi.“ 

Ka Vändra Gümnaasiumis kasutatakse aktiivselt Futuclassi keemia ja füüsika õpimooduleid. Loodusõpetuse, füüsika- ja keemiaõpetaja Merit Eieri sõnul on paljude laste jaoks nimetatud ained paras raketiteadus ning nende puhul on väga palju sellist, mida peab suutma ette kujutada: „Aatomeid ja molekule ei saa ju õpilastele kätte anda, aga VR-is on tehtud asjad nii näitlikuks, et see aitab asjast aru saada.“ Muidugi tehakse ka traditsioonilisi katseid ning lahendatakse töövihikust ülesandeid. VR-i kasutab ta õppetöö rikastamiseks. Ka tema on märganud, et VR-seadmete abil õppiv laps hakkab iseendaga rääkima: „Ahah, ma saan selle siit! Oh, õige!“ 

Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja ja Tallinna Ülikooli keemiadidaktik Katrin Soika kasutab Futuclassi loodud eestikeelset õppevara, sest see vastab riiklikule õppekavale. „Seal on teemad, mida õpilane peab niikuinii omandama,“ selgitab ta. Ta kasutab VR-i võimalusi näiteks olümpiaadiks valmistuvate õpilastega, kes peavad asju ette õppima. „Kui me tunnis ei ole jõudnud reaktsioonivõrrandite tasakaalustamiseni, saavad nad prillid ja õpivad selle teema ise mängu kaudu selgeks,“ selgitab ta. Ta peab oluliseks leida võimalusi, kuidas VR-i tundides kasutada: „Näiteks moodustan õpilastest rühmad, valmistan ette töölehed ja siis ühel lapsel rühmast on prillid ning teised proovivad üheskoos tasakaalustada võrrandeid või otsida vastuseid mingitele küsimustele. See on selline põnev moodus saada õpilased kirjeldama midagi, mida üks kogeb ja teised näevad paberil. Teise võimalusena saab teha klassi õpipesad. Ühes on VR-prillid, teises tööleht ja kolmandas sooritatakse mingi katse. Lapsed liiguvad mööda õpipesasid ja kogevad roteeruvalt eri moel õppimist.“ Lisaks pakub ta neile, kes tunnis teemast aru ei saanud, võimalust tulla pärast tunde mängima ja harjutama. Muidugi, kui on selline teema, millele on rakendus olemas. 

Valga Põhikooli loodusõpetuse ja bioloogiaõpetaja Tiivi Rüütel on kasutanud VR-i näiteks Läänemere teema õppimisel: „Eesti Loodusmuuseumil on väga tore videoklipp, mis aitab aru saada, kuidas see meri on tekkinud,“ tutvustab ta. Samuti on ta kasutanud VR-i loodusõpetuses aine ehituse selgitamisel. Tema sõnul saavad õpilased tänu sellele teemast hästi aru. „VR toob lähemale atomaarse ja molekulaarse maailma ehk asjad, mida sa silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa, ja teeb õppimise lõbusamaks.“ Ehkki ta ei pea end inimeseks, kes kaalumata uute asjade järele haarab, vaid tahab neid enne katsetada, tõdeb ta, et digimaailmaga tuleb sammu pidada, pole teist teed. 

Haapsalu Kutsehariduskeskuse ja Futuclassi koostöös on valminud virtuaalne õppemäng mööbli paigaldamisest. Kooli kutseõpetaja Aare Mehiste sõnul on mööbli paigaldamine tisleritöö oluline osa, kuid koolis on seda keeruline õpetada. Nüüd saavad õppurid kasutada virtuaalset treeningrakendust korpusmööbli paigaldamise harjutamiseks. Aare Mehiste arvab, et VR-õppemäng aitab luua ettekujutuse, kui töömahukas on mööbli paigaldamine, milline on tööde järjekord ning missuguseid tööriistu ja tarvikuid vaja läheb. 

VR võimaldab rännata ajas

Kui seni on maailmas virtuaalreaalsust kasutatud eelkõige loodusteaduste õpetamisel, siis üha enam saavad tähelepanu ka humanitaar- ja sotsiaalteadused.

Näiteks pakub BlueRay võimalusi virtuaalseteks ajahüpeteks Tartus, Toilas ja Tallinnas. Viimases saab külastada Harju tänavat nii 1939. kui ka 1944. aastal märtsipommitamise ajal. 

Pelgulinna Riigigümnaasiumi sotsiaalainete maailmahariduse ja demokraatia juhtõpetaja Diana Begic unistab, et oleks rohkem selliseid programme, kus õpilased saavad kõndida kohtades, mida pärismaailmas enam võimalik külastada ei ole. Ta käis virtuaalsel ajarännakul koos kolleegidega ning pani tähele, et ka täiskasvanutele mõjus see väga emotsionaalselt ning suunas mingitele asjadele mõtlema. „Sotsiaalainetes on väga oluline seoseid luua ning end mingitesse olukordadesse asetada.“ 

Tallinna Toomkooli 5.–9. klassi õppejuht ja õpetaja Heiki Haljasorg on rännanud oma õpilastega ajas nii Toilas kui Tallinnas Harju tänaval ning peab samuti saadud kogemust väärtuslikuks. Tema sõnul on Eesti oma kultuuriloo tundmaõppimine ja isamaaline kasvatus väga oluline. 

BlueRay kaasasutaja Egle Rääski sõnul tasub ajaloo õppimisel rakendada VR-i juba seetõttu, et see annab ajaloole värvid, muudab ajaloo ruumiliseks ning tekitab kohaloleku tunde. 

Vaid vähesed õpetajad kasutavad õppetöös VR-i

Tõsiasjal, et VR-i kasutatakse regulaarselt vaid vähestes koolides, on mitmeid põhjusi – peakomplektide hinnast kuni kättevõtmiseni välja. Margus Pedaste nimetab ühena peamistest takistustest seadmete puudumist. Lisaks aga ka ajakulu, sisu ebapiisavust või mittesobivust, kehva internetiühendust ning VR-i mittesobivust osale õpilastest. 

Ka õpetajad ise peavad peamiseks takistuseks seadmete suurt soetuskulu, mistõttu pole VR-prillid enamikule neist veel kättesaadavad. Maive Kontsi 2022. aastal kaitstud magistritöös tehtud uuringu tulemusena selgus, et peamiselt lükkavad õpetajad VR-i kasutuselevõttu edasi põhjusel, et seadmeid ei jätku kõikidele õpilastele. Ei taheta tekitada endale lisatööd mitme tunni ettevalmistamisega. Takistusena nähakse ka seadmete ettevalmistamiseks, mahavõtmiseks, laadimiseks ning haldamiseks kuluvat aega. Lisaks tuntakse uute tehnoloogiliste lahenduste kasutamisel ebakindlust.

Et iga uue õppevahendi rakendamine nõuab õpetajalt lisatööd ja pingutust, leiab ka Merit Eier. „Õpetaja peab tegema kõigepealt iseendale asja selgeks, et ta saaks minna sellega õpilaste ette,“ ütleb ta ning lisab, et julgustab kolleege VR-i proovima. 

VR-is ei ole mõistlik teha seda, mida sa päriselus teha saad

Üldiselt on õpetajad ja arendajad arvamusel, et VR-i tuleks kasutada täiendava vahendina ning selliste asjade juures, mida õpilased pärismaailmas kogeda ei saa. Näiteks on VR suureks abiks aatomi ja molekuli uurimisel ja võimaldab hüpata ajas minevikku, kohtadesse, mida enam olemas ei ole. 

Ka Diana Begic leiab, et ehkki virtuaalmaailmas toimetamine on põnev ja paneb silma särama, võiks seda võimalust kasutada just selliste asjade uurimiseks, mida on päriselt võimatu näha ja kogeda. „Näiteks keemias ja füüsikas molekule ja aatomeid õppida või 1944. aastal Tallinnas Harju tänaval viibida – sul ei olegi võimalik seda muud moodi kogeda. Lihtsalt lilli värvida algklassides on küll üliäge, aga kas sellel on mõtet?“

VR-prillide soetamisel tasub mõelda nende funktsionaalsusele

Egle Rääsk paneb koolidele südamele, et kuna tehnoloogia vananeb kiiresti, tuleks juba prille soetades mõelda, et need leiaks rakendust võimalikult paljudes õppeainetes, selmet seista enamiku aega riiulis. Tuleb olla teadlik, et turul on suletud platvormiga VR-prille, milles saab kasutada ainult tarnija oma sisu. Soovitav on valida VR- prillid, kuhu saab ise vastavalt vajadusele rakendusi lisada. Muidugi määrab hind selle, kuivõrd on võimalik haaratust ja kohalolu tekitada ning milline on seadmete jõudlus sisu mängida. „Me peame kõigepealt ära otsustama, mida teha tahame, mis funktsionaalsusi vaja on, kes seda tegema hakkab, ja alles siis saab hakata riistvara hankima,“ võtab ta teema kokku.  

VR ei sobi kõikidele lastele

Tiia Balentil on kogemus, kus lapsele mõjus VR-i pakutav kogemus hirmutavana: „Vaatasime inglise keelega seoses rakendust nimega Notes of Blindness, mis kirjeldas, kuidas tajub maailma pime inimene. Ühe 7. klassi lapse jaoks oli see niivõrd hirmutav, et ta hakkas lausa nutma ja tegi tookord hoopis muud tööd.“ Tema sõnul peab õpetajal olema alati midagi tagavaraks puhuks, kui laps end mingil põhjusel kehvasti tunneb, et temagi saaks ikkagi tunnis osaleda. 

Diana Veskimägi sõnul on väga oluline, et lapsed kohandaksid VR-prillid enne kasutamist endale sobivaks: „Lapsed ei kipu silmavahet reguleerima. Silmavahe ja prillide kõrgus peas peab aga olema väga täpselt õige, et pilt oleks selge ja terav. Kui õpilased ei oska või ei viitsi seda reguleerida, on pilt moonutatud, fookusest väljas ja see tekitab halva enesetunde. Pea hakkab ringi käima ja süda läheb pahaks. Kellele prillid mingil põhjusel ei sobi, teevad tunnis midagi muud.“

Egle Rääsk on oma magistritöös uurinud muuhulgas küberiiveldust: „Teaduskirjanduse põhjal on see kaasasündinud. Kellel on muidu ka tundlikud retseptorid ja kel bussis lugedes või laevas halb hakkab, sellel avaldub halb enesetunne ka VR-i kasutades. Nagu ka päriselus, on VR-is väga suur erinevus, kas sõidad Ameerika mägedel, jalutad ajaloolises keskkonnas või lahendad matemaatikas murdude ülesannet. Osaliselt on võimalik seda ohjata ja treenida, aga täiesti ära kaotada mitte.“ 

Tulevased õpetajad saavad VR-i abil harjutada lastevanematega suhtlemist

Tartu Ülikooli ja BlueRay koostöö tulemusel on jõudnud VR ka õpetajakoolitusse. Õpetajaid ette valmistades saab nüüd treenida, kuidas suhelda eri tüüpi lastevanematega, ning mängida läbi suhtlussituatsioone. VR aitab unustada ümbritseva ning elada situatsiooni ning rolli sisse. Häälemodulatsioon võimaldab osalejatel jääda anomüümseteks. „Muidu peaksid üliõpilased harjutama auditooriumi ees, aga kuna suur osa eestlastest on oma olemuselt kinnised, lähevad nad krampi. VR-rakendus aitab õpetajaks õppijal katsetada suhtlemist paljude eri tüüpi lastevanematega ja kogeda nende reaktsiooni. Kui konflikt sind siis elus laupkokkupõrkena tabab, tead, kuidas käituda. Sa ei saa ju päriselus kogu aeg lastevanematega tülli minna, et oma suhtlemisoskust treenida,“ selgitab Egle Rääsk. Selline virtuaalne rollimäng võimaldab ka naistel meesteks kehastuda ja vastupidi, samuti tunda ennast teise nahavärviga inimese nahas. See on kogemus, mida päriselus ei saa. 

Eesti koolidele loodud eestikeelset sisu ei ole piisavalt

Vestlustest õpetajatega tuli välja, et enim tuntakse puudust Eesti õppekavadele loodud kvaliteetsest eestikeelsest sisust. 

Tiia Balenti arvates ongi üks oluline põhjus, miks paljud tema kooli õpetajad ei taha VR-prille kasutusele võtta, et suur osa rakendustest on ingliskeelne. „Õpetajad, kes ei tunne end ingliskeelses maailmas väga kindlalt, natuke ehk pelgavad,“ arvab ta ja toob positiivsena välja Futuclassi eestikeelsed keemia- ja füüsikarakendused, samuti on eestikeelseid materjale ClassVR-il. Siiski pole seda kaugeltki piisavalt. „Tallinna Ülikooli juurde on tehtud lausa eraldi õpperühm VR-sisu loomiseks, vast tegeletakse sellega järjest rohkem,“ loodab ta. 

Ajaloolase ja BlueRay VR-i ajaloorännakute sisulooja Mairo Rääski arvates peaks Eesti lastele mõeldes loodud õppesisu olema palju rohkem. „Mitte keegi teine meie eest seda tööd ära ei tee ja neid materjale looma ei hakka. Me loome need ise või jätame loomata ja jäämegi 1920. ja 1930. aastate kooliuuenduse tasemele, nagu ajalooõpetuses paljugi on jäänud,“ rõhutab ta. Koolis töötavalt õpetajalt on palju eeldada, et ta kõige muu kõrvalt suudaks ise ka õppematerjale luua, haarates sinna värskeimaid teoreetilisi alusteadmisi ning ehitades nendele praktilisi õpiülesandeid, arvab ta. Mairo Rääski arvates võiksid ja peaksid õpetajate aineühendused uute tehnoloogiate rakendamisel olema proaktiivsed ja mitte lähtuma ainult sellest, mis on juba valmis, vaid andma ka oma soove arendajatele edasi. Ta lisab, et suur asi oleks, kui õpetajad hakkaksid mõtlema, mida on vaja visualiseerida, aga selleks on neil endal vaja VR-i kogemust. 

Ka õpetajad tõid välja, et konkreetselt õppekavaga seotud äppe peaks olema palju rohkem ning VR-tuge vajavad kõik õppeained. „Õpetajaid reguleerib ju riiklik õppekava – mida me peame õpetama ja kuhu mingi kindla kooliastme lõpuks jõudma,“ selgitab Merit Eier ja lisab: „Keemia- ja füüsikamoodulite juures meeldibki mulle kõige rohkem, et need ongi konkreetselt asjad, mida me peame õppima, mitte lihtsalt midagi lahedat.“ 

Mairo Rääski arvates peaks fundamentaalne baasmaterjal olema eesti keeles ja digitaalselt kättesaadav ning selleni jõudmine olgu HTM-i üks eesmärkidest. 

„Ei ole võimalik, et hakkame neid VR-maailmu looma vasakule ja paremale ja see kõik on nii tohutult lihtne,“ ütleb ta ja selgitab, et esiteks on arendajal vaja väga head referentsmaterjali, et oleks olemas tõenduspõhisus. Teiseks on vaja mõelda konkreetselt eesmärgile, olulisusele ja kasutatavusele. Mis on Eesti ajaloo vaates kümme kõige olulisemat teemat, mis väärivad VR-i? Ei ole mõtet näiteks Pika Hermanni torni või keskaegset linnust virtuaalselt taasluua, sest need on meil olemas. Ka tehnilisest suutlikkusest peab lähtuma. Inimeste eeldus ja ootus tehnikale ja tehnoloogiale on alati suurem, kui tehnoloogia parajasti pakkuda suudab, ja siis on pettumus kiire tulema. Virtuaalne reaalsus ei pea ega saagi asendada päriselu. Inimese silm on täiuslikkuseni arenenud. See, kuidas ta haarab ja talletab oma meeltega informatsiooni just siin ja praegu, on täiesti ekstraordinaarne. Seda ei hakka tehnoloogia kunagi, või vähemalt kümne inimpõlve jooksul, asendama, räägitagu mida tahes. Elada tuleb ikkagi pärismaailmas.“ 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!