FOOKUSES. Milleks mulle ametiühing?
Paluti arvata. Igas ajalehes on arvamustoimetus, aga puudub teadmiste toimetus. Eks arvan siis minagi. Ajaleht ja lugeja saavad intriigi, mina hulgaliselt moodsas keeles öelduna heitereid (ingliskeelsest sõnast hater), aga kuna ma ei ole poliitik ega popstaar, puudub mul vajadus olla populaarne. Võin endale lubada olla vihatud ja ebapopulaarne. Arvamusi on palju.
Kui ametiühingu ja sotsialistide jaoks on üldjuhul olemas ainult kaks arvamust – nende arvamus ja vale arvamus –, siis las mina esindan seda valet arvamust.
Ametiühingute teema on igipõline ja veidi tüütu. Samas huvitav. Kahjuks polnud mul aega süveneda põhjalikult Euroopa riikide õpetajate ametiühingute toimimise loogikasse, mistõttu ei ole välja pakkuda ka head toimivat alternatiivi. Ma ei tea, kas kusagil üldse toimib mõni mittesotsialistlikele alustele üles ehitatud „Nõuan rohkem raha ja vähem tööd“ loosungita ametiühing või mitte.
Võib-olla see ongi ametiühingu eksistentsi ainus mõte. Sel juhul on asi muidugi selge. Sinisilmsena loodan siiski, et ametiühingul on ühiskonnas laiem roll ja sellest tulenevalt ka vastutus. Aga sellest ma paar nädalat tagasi siinsamas veidi juba kirjutasin. (Rene Leiner, „Jätkem jonn ja jätkem viha“, ÕpL, 24.10)
Õpetaja professionaalse arengu vedur või pidur
Ühe reljeefse näite välismaalt võib siiski tuua. Kui Islandi õpetajate ametiühing, kes mõistagi seisab ka palkade ja töötingimuste eest, kirjeldab oma aluspõhimõtetes väga selgelt enda vastutust õpetaja professionaalse kvaliteedi, hariduse paradigmaatiliste suundumuste ja tõenduspõhiste uuenduste eestvedamise, õpetajate sellealase koolitamise ja õppetöö kvaliteedi tagamise eest, siis Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) põhikirjast ja alusdokumentidest otsi sellesuunalisi lauseid tikutulega taga ja jääd ikka pimedusse.
Islandil saab iga ametiühingu liikmest õpetaja poole oma aastasest liikmemaksust (võin eksida, aga mõni aasta tagasi oli nende aastamaks umbes 4000 eurot ehk sisuliselt ühe kuu palk, mis ostujõult küll kõvasti väiksem kui Eestis) kasutada pedagoogiliseks täiendkoolituseks, mille ühing kinni maksab. EHL aga läheneb eestlasele kohaselt murekeskselt (me ju aina muretseme) ja tagas eelmisel aastal oma liikmetele hoopis õnnetusjuhtumikindlustuse.
Koolitatakse aga peamiselt EHL-i palgalisi töötajaid, volikogu liikmeid ja usaldusisikuid ning koolituste peamine rõhk on juba põhikirja järgi töö- ja sotsiaalseid õigusi ja huve puudutavatel koolitustel. Kvaliteedi mõistet ei esine EHL-i põhikirjas üldse ja arengukavas seondub see peamiselt kommunikatsiooni ja kuvandiga. Professionaalsust mainitakse vaid korra ja seda EHL-i
usaldusisikute professionaalsuse võtmes. Haridusteaduse ja professionaalse arenguga seotud mõisteid ja eesmärke aga üldsegi mitte. Arendada soovitakse üksnes EHL-i ennast. Valguskiir on õpetaja karjäärimudelis kaasarääkimise soov, kuid see on juba eraldi jututeema.
Eks ametiühing ongi paljuski maailmavaateline küsimus. Praeguseks oma aja küll ära elanud, kuid selles kontekstis lihtsale parem-vasak-teljele asetuv skeem, kus paremal on need, kes soovivad enda eest pigem ise seista, ise toime tulla ja rohkem vabadusi saada, ning vasakul need, kes soovivad, et nende eest seisaks keegi teine (nt riik või ametiühing), olles valmis selleks loovutama nii raha kui vabadusi. Ma ei pea ühtesid teistest paremateks ega halvemateks, aga põhimõtteline veelahe siin on.
Huvitav oleks näha uuringut või analüüsi selle kohta, millised on Eestis õpetajate ametiühingusse (mitte)kuulumise tegelikud põhjused. Üks neist on kindlasti see, et ühingusse kuulumine vähendab (liikmemaks), mitte ei suurenda (kõik saavad ikka sama palka) sinu sissetulekut.
Teame ju, et meie kaunil maal ei kuulu ametiühingusse kaugeltki mitte kõik 27 029 Eesti õpetajat (allikas:
https://www.haridussilm.ee/ee/tasemeharidus/haridustootajad/opetajad). Seejuures pole siia hulka arvestatud ligi 6000 huvikooliõpetajat, keda EHL oma arengukava järgi samuti esindab. Ametlikel andmetel kuulub EHL-i 24% (tegevliikmeid veel vähem) õpetajatest ja viimase majandusaasta aruande kohaselt oli liikmete aastane juurdekasv vaid napp 205 inimest, sellele eelneval kahel aastal aga suisa olematu, jäädes 60–70 inimese kanti.
Märgiline on seegi, et vaid 10% liikmeskonnast on alla 35-aastased ehk need, kes tuleviku Eesti kooli kujundavad. Teine märk, mis silma torkab, on tõsiasi, et Eesti hariduse veduriks peetav Tartumaa on koos Pärnu- ja Ida-Virumaaga kõige väiksema esindatusega – sealsetest õpetajatest kuulub EHL-i
napp 12%. Kui toimetaksin mõnes erakonnas peasekretärina, laseksin ma liikmehõive eest vastutaja päevapealt lahti või astuksin ise tagasi, aga küllap ametiühingus on asjad teisiti.
Süüdi on alati keegi teine
EHL-i avalikus kuvandis torkab liikmeskonna mainimise puhul silma kummaline asjaolu. Avalikes esinemistes ja artiklites/pressiteadetes ei nimeta EHL kunagi (vähemalt mina pole seda kohanud), mitu liiget neil on, rääkimata protsentidest, vaid seda infot tuleb otsida majandusaasta aruannetest.
Seega on mingi piinlikkuse moment sellega siiski ka ametiühingul endal. Või on keegi neid nõustavatest spin-doctor’itest seda taktikat avalikus meedias esinemisel soovitanud.
Äkki on selleks Janek Mäggi, kes näib olevat oma seisukohti õpetajate esindusorgani kohta mõne aasta jooksul umbes 180 kraadi muutnud, nagu hiljuti lugeda võis (Janek Mäggi: inimestele tuleb maksta nii vähe palka kui võimalik, siis toimib hästi nii riik kui firma, EPL; 23.09).
Igatahes kasutatakse konkreetsete numbrite asemel, mis võiksid minu hinnangul palju paremini mõjuda, hoopis väljendeid stiilis „EHL on Eesti suurim õpetajaid esindav või koondav organisatsioon“.
Üks kummaline ja sotsidele omane käitumis- ja mõttejoon on EHL-il veel: süüdi on alati keegi teine, nende puhul siis valitsus ja poliitikud, keda on paslik lavalt täiesti kontekstiväliselt siunata isegi Eesti õpetajate suurimal ja kõige pidulikumal üritusel – aasta õpetaja galal.
Imestan sedagi, et väljapoole paistev rahulolematus on n-ö pidev protsess. Siis aga tekib mul hoopis küsimus, kas ametiühing on endale kehvad liidrid valinud ja need tuleks välja vahetada, kui nad pole suutnud tsunfti eest piisavalt hästi seista ja soovitud eesmärke saavutada. On siin küsimus läbirääkimisoskustes, liidrite võimekuses, isikuomadustes? Neid küsimusi aga keegi millegipärast ei esita. Mina neid vastuseid ei tea. Mina ühtegi ametiühingusse ei kuulu ega hakka ka tulevikus kuuluma. See ei ole lihtsalt minu maailmavaatega kooskõlas. Inimene peab ise suutma iseenda eest seista.
Eraettevõtjana samas situatsioonis olles vaataksin oma läbirääkijatele otsa: kas oleks mõistlik nad äkki välja vahetada, kui nad tulemust ei tooda. Ametiühingu liikmed vist sellist mõttekonstrukti – äkki tuleb liidu juhatus välja vahetada, kui tulemustega ollakse pidevalt rahulolematu – läbi ei lase. Naljakas ja kurb samal ajal. Aga kuna eestlaste kirik on teater, siis selline kahe poolega mask passib siiagi hästi.
Lõpetuseks aga midagi eriti intrigeerivat ja ebapopulaarset, mis iga poliitiku või õpetajatelegi tooteid ja teenuseid pakkuva ettevõtja suust kuulduna ehk kunagi avalikkuse ette ei jõua, kuid nii ei mõtle ainult mina.
Mul oleks tõesti häbi rääkida või isegi mõelda streikimisest, kui minu palk oleks käesoleval aastal ligi 25% tõusnud, sisuliselt minu naaberhoovis on käimas verine ja paljude inimkannatustega sõda ja ma töötaksin lastega. Jah, palk mitte ainult ei võiks, vaid suisa peab olema heal õpetajal oluliselt suurem, kui see on praegu, aga koht, aeg ja viis seda nõuda on minu jaoks täiesti ebasobivad.
Ja mõistagi ei pea tõusma palga alammäär. Headuse võitu uskudes usun minagi, et tõenäoliselt ei lase ka kõige veendunum sotsialist läbi mõtet, et kõik 27 000 õpetajat väärivad samaväärset palka. Suurenema peab võimalus palkasid tegelike töötulemuste järgi – sh mitte eelnevate teenete ehk staaži eest – veelgi enam diferentseerida. Sotsialismis olen ma juba elanud ja tagasi sinna ei soovi.
Loe ka:
Maigi Varusk – Miks ma ei kuulu ametiühingusse?
Ja mis me nüüd siis sellest artiklist teada saime? Seda, et Rene Leinerile ei meeldi ametiühingud. Arvestades kirjatüki ilmutamise ajastust, mõjub see eriti tellitud ja kohatuna. Tegelikult päris piinlik lugemine ühe kooli arendusjuhilt.
Mulle tegelikult meeldib, et Õpetajate Leht avaldab igasuguseid arvamusi. See näitab, et sõnavabadus on au sees. Mis siis, et ka antud artikkel on – ja see on nüüd jälle minu arvamus – sisuliselt täiesti absurdne!
Võiks eeldada, et ühe kooli arendusjuht on kursis ametiühingute ajaloo ja rolliga. Ametiühingud on kõikides arenenud Euroopa riikides au sees ja täidavad olulist ühiskondlikku rolli. Möönan, et EHL-i haare ja roll võiks olla suurem, aga hetkel peab ta eelkõige täitma ametiühingu algset rolli, ja see on oma valdkonna töötajate õiguste ja heaolu eest seismine.
Nagu Katri Kuusik ise kommenteerib, tundub artikkel nagu tellitud olevat. Retoorika meenutab küll pigem valitsuse esindajat kui kolleegi meie, õpetajate seast.