Keeleõpetaja murelikud rehkendused

Sügis on juba talveks üle minemas ja esimene kooliveerandki „tehtud“. Millegipärast on nüüd kõik kangesti rehkendama hakanud. Poliitikud rehkendavad riigieelarvet, kus kulud ikka suuremad kui tulud, seepärast uued maksudki tulekul.

Ka meie taadiga rehkendame nüüd täpsemalt, aga erinevalt poliitikutest ei saa meie kulud tuludest suuremaks minna, seega peavad asjad tasakaalus olema. Vanasti öeldi, et suu tuleb seada sekki mööda. Sekk on mugandus saksa sõnast Sack (eesti keeles kott). Võtta ja kasutada sai seda, mis kotis oli. 

Vaatame üsna rahulolevalt, mis meil keldris on: seened, moosid, juurviljad, õunad ja muu söögikraam. Jätkub meile ja linna lastelegi viia. Kui lehest lugeda, et Hussari ekspertide nõupidamise päev lauluväljakul maksis 6272 (Delfi andmetel 6300) eurot, on arvutuse tulemus üheksa Eesti keskmist pensioni. Valitsus pidas nõu muidugi nooblimalt – 17 000 euro eest kaunis mõisahotellis. Kuna mõlemad kokkusaamised lõppesid tulemusteta, siis kulutatud raha vist tulu ei toonud. Küll tahaks korraldajatele öelda, et saaks ju mõistlikumalt.

Kohv, suupisted ja šampus 

Igikestev on jutt õpetajate palga ümber. Arvutatakse nii- ja teistpidi. Kui lubatud palgatõus on 1,7%, peab kõigepealt ütlema, et haridusministeeriumi naljad on õige lahjad, sest tõe pähe niisugust arvu ju võtta ei saa. Taat küsis, kas peaks seda protsenti gümnaasiumi kitsast või laiast matemaatikakursusest lähtudes arvutama, aga ei teinud kumbki lähenemine palganumbrit suuremaks. 

Mul käis külas kooli õppealajuhataja Maie, kes mulle taas mõned lapsed abiõppele pakkus. Ta rääkis, et üks noor kolleeg käinud hiljuti Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi 30 aasta juubelil, kus pakutud 300 osalejale kolm korda kohvi koos suupistetega, üks kord korralikku lõunat ja lõpus olnud veel vastuvõtt vahuveini ja eriti maitsvate pipstükkidega. Huvitav, kas Narva maantee õppeasutuse õhustik neelab nii hullult energiat, et inimesed ei pane mõnda tundi vähemaga vastu? Kena, kui oldi päevaga rahul, aga ega konverentsi sisust muud rääkida polnud, kui et uuendus on hea ja vajalik ning et vana, 200 aastat kestnud koolisüsteem tuleb maha lõhkuda. 

Uuest õpikäsitusest enam juttu polnud, aga tehisarust küll, see ju moodsam „jutupunkt“ ning igal kõneüritusel kohustuslik. Mõtlesin endamisi, mis see konverents maksma läks. Ja kui ülikoolidel rahaga kangesti kitsas on, tuleks odavam ja tõhusam pigem mõni asjalik õppejõud tööle võtta. Kas tõesti polnud kasvatusteaduste instituudil oma ümmargusele sünnipäevale mingit sisu anda, mis kinnitaks selle üksuse vajalikkust eelkõige õpetajakoolituseks?

Raha igale poole

Veel üks näide suurest rehkendamisest on kooliskäimise kohustus 18. eluaastani. Kui minna kooli 7-aastaselt, siis põhikool saab läbi 16-aastaselt. Õpe gümnaasiumis kestab kolm aastat, seega on lõpetaja tavaliselt 19, kuigi alati on neid, kes varem kooli lähevad ja varem ka lõpetavad.

Kutseharidus pärast põhikooli tähendab muidugi erialast olenevalt eri pikkusega õpet ja kui praegu on kutsekoolis õppija keskmine vanus 30 aasta ringis, siis ka see rehkendus ei klapi.

Vändra Gümnaasiumi direktor küsis ajalehes, mida teha HEV-noortega: „Neil, kelle võimekus lõpeb seitsmenda klassiga, on sealtmaalt edasi võimalik ainult ametit õppida, aga see õpe on ainult aasta ja natuke peale ning siis nad ei ole veel ju täisealised.“ Ning mida see kõik maksab? Kas see raha on asjalikult kulutatud või taas tuulde lennutatud? Mida siis vaja on, kas erialal toime tulevat tööinimest või midagi muud? 

Uus sõnagi kasutuses – „sariõppijad“. Kas siis peaks neile takistusi tegema, kes elukestvat õpet tõsiselt võtavad? Arusaadavalt peaksid kõik midagi õppinud inimesed omandatut ka oma töökohal kasutama, eriti kui riik õpet rahastanud on. Aga meediast ei leia, kui palju need sariõppijad maksma on läinud.

Lugesin suure üllatusega, et logopeediks-eripedagoogiks saab kolme aastaga ja meditsiiniõpinguteta. Õpetajaks või sedasorti spetsialistiks saamisel peaks põhikoolitus ikka viis aastat kestma. Praegused magistriõpingudki toimuvad vaid nädalavahetustel ja enamasti õpivad seal juba koolis töötavad inimesed, kes siis õpetavadki lapsi sageli ilma õpetajale vajaliku ettevalmistuseta. Jääb vaid loota, et pärast paberi saamist õpetavad nad lapsi ehk paremini.

Lugesin sedagi, et HTM otsis riigikoolide pidamise eksperti ja riigigümnaasiumide rajamise koordinaatorit. Neid on 21 tükki juba tehtud ja nüüd on siis vaja koordineerida? Koolivõrgu korrastamise siht on ju ammu näha: seda kutsutakse poliitikas retsentraliseerimiseks. Või nõrkes ekspert suure töökoorma all? Küsin jälle: kas selle koordinaatori/eksperdi/spetsialisti vmt palk ei võiks minna mõnele aine- ja metoodikatundjale, kes oma valdkonna õpetajat ka tegelikult nõustada oskaks? 

Minister Võrklaev ütleb küll, et anname raha igale poole, aga vist oleks targem ikka enne mõelda, mis olulisem ja mis vähem tähtis. Kui mõtlemine muidugi tööülesannete hulka kuulub.

Eesti keele maine mõõtmine 

ERR-i portaalis ehmatas lugu „EKI soovib ligi 30 000 euro eest mõõta eesti keele mainet“. Eesti Keele Instituudi direktor küsis raha eesti keele maine mõõdiku kontseptsiooni väljatöötamiseks, aga nimetas, et mõõdiku (ju mõtles mingit valmistoodet) maksumus olevat 29 900 eurot. Kontseptsioon ei ole mõõdik, ju küsitakse siis mõõtmise jaoks raha juurde.

Kui eesti keele (!) instituudi juht soovib hakata mõõtma (meetri või kiloga?) põhiseadusega sätestatud riigikeele, eestlaste emakeele mainet, on midagi väga paigast ära. Kelle teenistuses niisugune tegevus on? Umbkeelsete taksojuhtide, toidukullerite ja kassapidajate? Neid see ei huvita. Muu maailma ees uhkeldamiseks? Seegi on pigem soovmõtlemine ja kas ongi, millega uhkeldada? 

Endise eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning tavalise eestlasena küsin küll, mis mainet silmas peetakse. Emakeel on kõigile see esimene ja kõige olulisem, milles oskame end ka kõige täpsemini väljendada. Eesti keel on OMA ja ILUS, seda pole vaja mingite mõõdikute alla viia. Ja miks on tarvis konsulteerida mainekujundusekspertide või SALK-iga? Need pole ju seotud ei keeleõpetuse, keeleuuenduse ega ka keelenormide sätestamisega. 

Lugesin loo veel kord üle, püüdes mõista instituudi juhi keelekasutust: „Maine mõõdik peaks olema … mõjumõõdik, millega mõõta … mõju.“ Kui mainekas on eesti keel EKI juhi enda jaoks, kui ta seda niisugusel moel pruugib? Juba aastaid tagasi oli ta seisukohal, et kui tehakse vigu, tuleb muuta reegleid (vt Postimees, 2009). 

Seni olen EKI poole austusega üles vaadanud, mäletan eelmise direktori korraldatud üritusi, kuhu emakeeleõpetajail oli alati põhjust minna. Eesti keele maine peab kõrge olema Eestis, mitte välisriikides. Eesti keele ja kultuuri leviala ehk kodu ongi meie Eesti. Ja maine tähendab eelkõige teadmist, et Eesti on väike ja tegus riik, kus on andekaid inimesi. Ehk siis ei heiskaks meie suured sõbrad Texases ISU GP-etapil pronksmedalivõitja Petrõkina auks Jaapani lippu. Oleks ikka Eesti trikoloori näha tahtnud …

Ei taha enam jahmuda ega vihastada

Rehkendada ju võib, kui lugemisest või ristsõnadest tüdimus peale tuleb, aga sel sügisel on meel eriti haige ja süda murelik. Ikka meie elamise-olemise, keelekasutuse, vohava valetamise ja muu ebakõlbelise pärast. Mis on meie riigist ja rahvast saanud? Suvel oli küll laulupidu, millest rõõmu tundsime, tütrepoeg Juku käis ka ja rääkis, et võiks teinekordki minna. Meilgi oli hea meel, et Juku vähemalt sellest asjast järjekordselt õigesti aru on saanud. 

Aga palju teeb siiski muret. Mõnigi mõistlik ettevõtmine nullitakse ära lihtsalt rumalusest või kadedusest (pole vist õiged ettepanekute esitajad!). Paneme töötava kooli kõrvale uue kasti püsti (üldjuhul moodsa ja musta!), teeme uue konkursi ja tõmbame õpetajad suurema palgaga ära. Või noolitakse kenasti remonditud koolimaja teiste omanike ja muude tegeluste tarbeks. Nüüd tuli ju seegi välja, et kõik Ida-Virusse tormanud õpetajad ei hakkagi kõrget palka saama, sest ei vasta nõuetele. Kes ei oska keelt, kel pole magistrikraadi, aga samas peavad oma eesti keele oskust tõestama need, kes ise eestlased ja sealsetes koolides ammu tööl … Jälle läks rehkendus viltu.

Ja lõpetuseks – muidugi võtan ma Maie pakutud kolm-neli õpilast oma koju „abikooli“ juurde. Hea tunne, kui saan millegagi veel aidata. Mul juba on nn eraõpilasi, sh kaks ukraina last, sest oskan ka vene keelt ja saan neile üht-teist seletada. Koolil ju oma logopeedi pole, minu juures käivad need, kellel lugemise-kirjutamisega raskusi. Õpetan neid kolme häälikupikkust kuulma ja logopeedi vajadus on juba mitmel ära langenud. Noor õpetaja koolis imestab, kuidas mina karud tantsima panen. Eks ma ikka tea, kuidas õpetada eesti keelt nii, et lapsed aru saama hakkavad, kuidas on õige midagi öelda või kirja panna. 

Tuleb siiski tunnistada, et tegelikkus on üks – ja seda näeme kõik, milline ta on, aga rääkida saab temast väga mitmel moel. Kutsutakse muidugi üles ikka ja aina positiivne olema, aga siis peaks olema midagi, mis rõõmustaks. Ei taha enam jahmuda, häbeneda ega vihastada päevauudiste ja aina kasvavate hindade peale, tahaks elu ilma isehakanud ülbitsevate „kangelasteta“, kes ütlevad meeleheitlikult oma soojast kohast kinni hoides nagu Kohvilähker tuntud filmis „Suvitajad“: „Ma ei tule alla, te võite mind matta koos majaga!“ Eesti riik sedasorti lähkrite peal ei püsi, olgu need siis mehed, naised või midagi muud. Vaja on mõelda hoopis tõsisematele asjadele ja targalt midagi päriselt teha, mitte lõputult ja häälekalt rääkida, mis kellelgi plaanis. Eesti haridusse on vaja juhte, kes tunnevad nii pedagoogikat kui matemaatikat ja kes ikka rehkendavad enne, mida ja mis hinna eest tasub ette võtta. Ja et oskaksid enne otsustamist ka võimalikele tagajärgedele mõelda, mis nii või teisiti maksumaksja kaela tulevad.