Kodutööd võtavad paljudelt õpilastelt pea kogu vaba aja

21. nov. 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - 20 kommentaari
Foto: Tuulike Kivestu-Rotella

On neljapäeva õhtu. Lapsevanem sätib end diivanile pleedi alla „Ringvaadet“ vaatama, laps aga avab telefonis Stuudiumi ning loeb.

  • Matemaatika: tv ül 51 ja 56. Kes ei jõudnud, lõpetab tunnitöö: õp ül 141, 143, 154 (1), 148 ja 149.
  • Inglise keel: For the test: WB p 3 ex 2, p 4–5 ex 3–4, p 6 ex 5 (the phrases SB p 12 ex 8); practice the tenses https://www.perfect-english-grammar.com/past-simple-p and https://www.tolearnenglish.com/exercises/exercise-eng…-2p.
  • Geograafia: vasta küsimustele vihikusse õ lk 17 kaardi põhjal.
  • Vene keel: lõpetada tunnitööd: õp lk 10, helesinisel taustal, kõik fraasid kirjuta enda vihikusse ümber + tõlgi + õpi pähe, tuleb kirjalik teadmiste kontroll.
  • Inglise keel: kontrolltöö. Test: the present simple, the past simple and continous, translation (the phrases), writing about your summer. 

Eelnev ei ole väljamõeldis. Inglise keele kontrolltööd puudutava info on õpetaja sisestanud seitse, teiste ainete kodutööd 1–2 päeva varem. Soorituseks kulub, sõltuvalt lapsest, umbes kaks tundi või isegi rohkem. Selliselt sisustatud õhtud ei ole paraku haruldus. 

Põhikooli 3. astme või gümnaasiumiõpilase näidispäevakava võiks mõtlema panna küll. Kell 7 äratus, kell 8 tundide algus, kl 15–16 koolipäeva lõpp, heal juhul väike söögi- ja/või puhkepaus, huvitegevus, kl 19 või 20 kodutööde tegemine, 21 või 22 magamaminek. 

Kuidas tundub? Minu kõrvus kõlab „Nukitsamehe“ filmist tuttav Ita Everi nõiahääl: „Puhata ja mängida!? Puhata ja mängida?!“ 

Kodutöödele kuluvat aega ei ole võimalik seadusega sätestada

On ilmselge, et kodutööde tegemiseks kuluvat aega ei ole kuidagi võimalik kindlaks määrata ega ette kirjutada. See sõltub mitmest tegurist, muuhulgas iga õpilase töötempost ning iseseisva töö ja õpioskustest. On leitud, et kiiremini ja aeglasemalt õppivate õpilaste õppimiseks kuluv aeg võib erineda lausa 3–6 korda, kui äärmuslikud 5% väga võimekaid ja vähevõimekaid välja arvata.   

Riigi kehtestatud tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele sätestavad, et päevas võib teha ühe kontrolltöö, mille toimumisest antakse teada vähemalt viis õppepäeva ette. Nädalas tohib teha kuni kolm kontrolltööd, mida ei planeerita esmaspäevale ja reedele, samuti õppepäeva esimesele ning viimasele õppetunnile, v.a juhul, kui õppeaine on tunniplaanis esmaspäeval ja reedel või ainult ühel neist päevadest või esimese või viimase tunnina. Samuti ei anta koduseid ülesandeid pühadejärgseks ja õppeveerandi esimeseks päevaks. Pikas ja põhjalikus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses käsitleb õpikoormuse teemat vaid üks lause: „Õpet kavandades ja ellu viies arvestatakse, et õpilase õppekoormus oleks ea- ja jõukohane, võimaldades talle aega puhkuseks ja huvitegevuseks.“

ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt peab laps saama piisavalt puhata, et teda ei kimbutaks üleväsimusest tekkivad haigused, ning piisav puhkeaeg ei tähenda ainult uneaega – lapsele peab jääma kooli, õppimise ja kodutööde kõrvalt aega oma huvide ja hobidega tegelda ning lõõgastuda. Eraldi on välja toodud, et õpetajad peavad koduse õppetöö ja nende tähtaegade andmisel nõudest kinni pidama. Oluline on arvestada lapse koormustaluvusega ning jätta talle piisavalt vaba aega, mida ta saaks sisustada oma äranägemise järgi. Aga kui palju on piisav?

Õpilaste liiga suurest koormusest on räägitud aastaid ning Eestis on juba mitmeid koole, kus kodutööde osa on viidud miinimumini ning kogu õppetöö proovitakse teha ära koolis. Samas on ka hulganisti koole, kus sellele teemale erilist tähelepanu ei pöörata ning sõltub konkreetsest õpetajast, kas ta vaevub vaatama ja arvestama, milline on õpilaste kodutööde maht ka teistes õppeainetes.

Lastevanemate sõnul on kodutööde hulk liiga suur

Nii nagu koolid ja õpetajad, on ka lapsed väga erinevad. Leidub selliseid, kellel läheb õppimine ladusalt, kellele jääb tunnis õpitu hästi meelde ning kes teevad oma ülesanded ära iseseisvalt ja kiiresti. Samas on palju neid, kes vaevlevad kodutööde kallal kuni magamaminekuni välja. Paljudes peredes õpivad vanemad koos lastega õhtust õhtusse ning teinekord annavad ka alla, tehes nii lapsele kui endale halastades kodutöö ise ära. 

Ühe ema sõnul on tema 6. klassis õppivale lapsele õppimine lihtne ning kodutöödeks kulub keskmiselt tund päevas, v.a kontrolltöödeks ettevalmistamine või näiteks muusikatunniks pikkade laulude päheõppimine. Probleeme on esinenud vaid siis, kui õpetaja lisab kodutööd e-kooli liiga hilja, laps aga on pärast tunde huviringis ega saa seetõttu oma õppimist planeerida. Samas tema 10. klassis õppival lapsel, kellele õppimine samuti probleeme ei valmista, kulub kodutöödele 4–5 tundi päevas ning pärast pisikest pausi koolitundide järel õpib ta tihti kuni kella kaheksani õhtul. Temal ei jää piisavalt aega puhata ega huvidega tegelda. Tihti jääb ühele õhtule mitmeks tunnikontrolliks valmistumine, lisaks pikad kirjalikud tööd. Heade hinnete hoidmiseks tuleb kodus kõvasti vaeva näha. Laps on viinud sisse süsteemi, kus ta õpib reede õhtul kõik esmaspäevaks ära, et tagada endale nädalas kaks vaba päeva puhkamiseks ja hobidega tegelemiseks. 

Teise ema sõnul jäetakse tema lastele kodus liiga palju õppida. „Näiteks oli minu 3. klassis õppival lapsel eelmiseks esmaspäevaks 11 kodutööd. 11! 3. klassis!“ on ta nördinud. Keskmiselt kulub iga päev kodutöödeks 1,5 tundi, õpitakse vanematega koos. 

Kolmanda ema arvates jääb osal õpetajatel vajaka oskusest kodutöödeks kuluvat aega arvestada. Ehkki tema laste koolis on kokku lepitud, et kodutöid pigem ei jäeta, ei arvestata sageli sellega, kui kaua mingi ülesanne, näiteks arvustuse kirjutamine aega võtab. Lisaks on tihti tööjuhend ning hindamiskriteeriumid puudulikud või pole neid üldse. „Ma ei imesta, kui lapsel on blokk ees ja ta lihtsalt ei hakka seda tegema. Ja siis need tegemata asjad kuhjuvad ja on kuklas stressiks,“ leiab ta. Tema arvates võiks kodutööna õppida näiteks võõrkeele sõnu, aga kõik muud õppeained peaksid mahtuma koolipäeva sisse. „Mida tähendab kodutöö? Niigi on koolipäev pikk ja siis õhtul veel üks ports otsa. Laste päev koolis on väga intensiivne, vahetunnis kõnnivad nad oma asjadega järgmisse klassi, peavad end läbi närima mürast ja möllust, leidma energiat, et keskenduda ja meelde jätta. Iga päev on umbes seitse ainet,“ kirjeldab ta ja leiab, et tegelikult nõuab see lihtsalt kokkulepet, et õppimine toimub koolis. „Lapsed ütlevad, et kõik on mõttetu. Aga miks nad nii ütlevad? Nad ei saa tihti aru, mida ja miks nad õpivad. Proovitakse küll aineid lõimida, aga tegelikkuses toimub ikka üks suur hekseldamine ühest ainest teise,“ lisab ta.

Ühele vanaemale sügisvaheajaks külla tulnud 5. klassi laps pidi vaheajale järgnevaks esmaspäevaks tegema kirjanduses PowerPointi esitluse, palju oli õppida ka loodusõpetuses, muusikas ning matemaatikas. „Kõik pidi olema reede õhtuks õpetajatele saadetud.“

7. klassis õppiva lapse ema tunnistab, et mõnikord, kui laps tuleb trennist ja on näha, et ta tõesti enam ei jaksa, on nad saatnud ta magama ning kodutöö on sellel õhtul tegemata jäänud. Õppida jäetakse ka nädalavahetuseks, ja mitte vähe. See aga tähendab, et puhkepäevi on lapsel vaid üks ja mõnikord ei ole sedagi, sest kui ees on ootamas suur kontrolltöö, õpitakse ka laupäeviti. Õppida jäetakse ka koolivaheajale järgnevaks esmaspäevaks. „Laps peaks ju ka saama vahepeal aja täiesti maha võtta,“ on vanem kurb. „Mõnikord tuleme mehega töölt koju ja vaatame üksteisele otsa, et mis meil täna siis õppida on. Teinekord on tunne, et me muud ei teegi,“ ohkab ta. Trennipäevadel saab laps hakata õppima kõige varem kl 19.30, sest trenni läheb ta otse koolist. „Koju jõudes läheb ta pesema ja tahab süüa. Ja siis me istume ja õpime …“ Ta toob välja viimaste aastate suure mure laste ülekaalulisuse pärast: „Kui surume neile veel kodutöid, pärsime nende liikumisaktiivsust veelgi. Üks tuttav laps näiteks võetaksegi tantsutrennist ära, sest ta ei jõua õhtuti õppida. Mis see aga laste vaimse tervisega teeb? Sport ja liikumine toetab ju ajutegevust.“

11. klassis õppiva hea õppeedukusega lapse ema leiab samuti, et kodutöödeks kulub tema tütrel liiga palju aega. Koolipäevad lõppevad kell 16, õppimiseks kulub 2–3 tundi õhtu jooksul. Küsimusele, kas lapsel jääb piisavalt aega sõpradega kohtuda ja huvialadega tegelda, vastab ta kindlalt: „Ei! Tulemus on see, et mingeid huviringe enam ei ole, sest ta lihtsalt ei jõua. Kui sul on ikka kella 15 või 16-ni kool ja koju jõudes pead veel 2–3 tundi õppima, siis on seda palju jah.“ Tema sõnul on gümnaasiumiastmes olukord siiski pisut paranenud, aga põhikoolis ei olnud tema lapse klassis võimalik koolipäeva jooksul normaalselt tööd teha, kuna mitmed probleemsed klassikaaslased seda lihtsalt ei võimaldanud. Õpetajad ei tulnud olukorraga toime ega suutnud distsipliini tagada. „Siis jäeti ikka väga palju kodus teha ja laps õppis igal õhtul kuni 23-ni,“ ütleb ta ja lisab, et selles koolis jäetakse õppida ka koolivaheajaks. Kui tahta ka sõpradega aega veeta, pilli mängida, sporti teha, siis selleks aega ei jää või tehakse seda une arvelt. Nemad lasevad mehega lapsel n-ö vabalt võtta, aga klassis on hulgaliselt noori, kes on orienteeritud viite saamisele ja õpivad öösiti kella kolme-neljani. „Kindlasti saab sealt koolist rohkem teadmisi ja tugevama üldkultuurilise tausta, aga mis hinnaga see tuleb?“ 

Vaid üks vanem, kellega selle artikli valmimise käigus rääkisin, ei olnud rahul, et tema 5. klassis õppivale lapsele jäetakse kodus liiga vähe õppida. Kuna laps ei osale huviringides ja tal pole ka sõpru, kellega väljaspool kooli suhelda, on tal liiga palju sisustamata aega. Lisaks leiab ema, et kodutööde tegemine aitaks lapsel arendada iseseisva töö oskusi. 

Kõikide küsitletud lastevanemate lapsed õpivad eri koolides üle Eesti. 

Õpilased ei saa sageli aru, miks nad üht või teist kodutööd tegema peavad

6. klassis õppival viielisel poisil kulub kodutööde tegemiseks keskmiselt pool tundi. Samas peab ta kodutööde tegemist tüütuks. „Need on tavaliselt igavad ja/või liiga pikad,“ selgitab ta ja lisab: „Mõnedest kodutöödest ma väga hästi aru ei saa, näiteks kui peab vihikusse küsimustele vastama ja vastused omakorda pähe õppima. Tavaliselt ei ole ma eriti motiveeritud kodutöid tegema, sest tahaksin selle asemel pigem puhata. Olen kuulnud, et Soomes ja Rootsis ei anta peaaegu üldse kodutöid, seal õpitakse rohkem mängude kaudu ja lisaks on seal lühemad koolipäevad. Soomes-Rootsis ei tehta roboteid, vaid hoopis inimesi.“ Õnneks ei võta kodutööd temalt nii palju aega, et ta ei saaks sõpradega koos olla või huvialadega tegeleda. 

Et tihtilugu ei saada aru, miks üht või teist ülesannet tegema peab, toovad välja ka teised õpilased, kellega artikli valmimise jooksul suhtlesin. „Õpetajad võiksid vahepeal vaadata, et nad ei jätaks kogu õppimist ühele ja samale päevale,“ soovib lisaks üks 9. klassis õppiv tüdruk. 

Tunnis tuleks olla efektiivsem

Põhikooli matemaatikaõpetaja Tuuli Ojasalu sõnul jätab ta õpilastele kodus õppida harva ja vähe: „Ainult siis, kui midagi jääb pooleli, lõpetatakse kodus, eraldi küll mitte,“ selgitab ta ja lisab: „Minu arvates ei peaks õpilased tegema kodus teist koolipäeva veel otsa. Meil on nii palju pimedat aega, nad tulevad trennidest ja huviringidest päris hilja, vaba aeg on väga limiteeritud. Kui nad kas või korraks asjad välja võtavad ning teevad lõpuni selle, mida tunnis alustasid, siis on ka see juba meenutamine. Väikene kodutöö on hea, aga mahukas kindlasti mitte.“ Küsimusele, mida ta arvab, kas õpilaste õppetulemused langeksid, kui kodutöid ei oleks, arvab ta, et oluliselt mitte, lihtsalt tunnis peaks efektiivsem olema. 

Kodutööd peavad olema mõtestatud 

Peetri Lasteaed-Põhikooli õppejuht Katrin Piiriselg leiab, et oleks muidugi tore, kui kõik saaks koolis tehtud, kuid laste õppimise tempo erineb. „Kui mul on klassis 24 last, on selge see, et osa on väga kiired ja osa väga aeglased. Aeglastele jääb paraku kodus ülesandeid lõpetada.“ Samas leiab ta, et kõiki tunnis alustatud ülesandeid ei peagi lõpetama ja õpetaja peab tegema mingi valiku. 

Kõige olulisemaks peab Katrin Piiriselg, et kodutööd oleksid eesmärgipärased. Peetri koolis on lepitud kokku, et kodutöid tuleb järgmises tunnis kindlasti kontrollida. Kontrollimine ei ole pelk ülevaatus, et asi on tehtud, vaid tehtu tuleb sisuliselt läbi arutada ning veenduda, et õpilased on materjalist aru saanud ja selle omandanud. „Kui tean õpetajana juba ette, et ei jõua seda teha, siis ma ei annagi kodutööd,“ on ta kindlal seisukohal ja leiab, et varasemaga võrreldes peaks kodutööde maht olema praegu miinimumini kahanenud, sest õpilased käivad õhtuti trennides ja muud tegevust on palju juurde tulnud. Ta ei pea õigeks, et laps peab veel kl 21 matemaatikaülesandeid lahendama. Samas tunnistab ta, et põhikooliosas kipub ikka teinekord olema, et kodutöid jäetakse rohkem, kui neid olla võiks, ning et õpetajad peaksid need asjad omavahel veel rohkem läbi rääkima.

Katrin Piiriselg toob välja, et kodutööd on võimalik ka individualiseerida. „Kõik ei pea alati ühte ja sama kodutööd tegema,“ leiab ta ja selgitab „Võib-olla on ühel vaja korrutustabel pähe õppida, aga mõne võimekama õpilase kodutöö võib olla hoopis pikaajaline projekt, mis talle pinget pakub.“  

Kodutööd võimaldavad vanematel oma algklassides õppivate lastega tegeleda

Sel sügisel taas 1. klassiga alustanud Helen Pullinen näeb kodutöödes võimalust toetada lapse ja vanema omavahelist suhtlemist. Tema arvates on kodutööd algklassilapse vanemale hea võimalus oma lapsega tegelda, lisaks on üks ühele õpe oluliselt tulemuslikum. „Ma isegi eeldan, et vanem oma lapsega teinekord kodutöid teeb, nii ta näeb, mida ja kuidas tema laps oskab. Siis ei teki ka seda, et kõik on justkui õpetaja õlul. Lapsevanem õpib oma last paremini tundma ning saab aru tema võimekusest,“ selgitab ta. Ta ei arva, et kodus õppimist peab olema kogu aeg ja palju, ning kindlasti arutab ta kõik kodus tehtu hiljem klassis põhjalikult läbi: „Laps räägib, millal ja kuidas ta ülesande lahendas. Kas ta vajas abi, kelle käest ta seda sai ja kui palju tal aega kulus.“ Kodutööd jättes mõtleb õpetaja alati, mis on selle suurem eesmärk, ja proovib aru saada, kui palju ülesanne tegelikult aega võtab. „Soovin, et õpilane harjuks mõtlema, et väljaspool kooli õppida on okei. Koroona ajal tuvastasimegi ju probleemi, et laps ei olnud harjunud midagi kodus tegema ja arvas, et ainult kool on õppimise koht. Tegelikult õpid sa ju terve elu, ükskõik, kus oled. Ei tahaks, et lapsele seostuks õppimine ainult koolimajaga.“ Tihti jätab ta kodutööks loovülesandeid: „Näiteks vabariigi aastapäeval oli teema „Eesti“ ja laps sai ise otsustada, mida teeb. Mõni heegeldas, mõni luges, keegi tegi koogi. Ma julgen õpetajana lasta lahti kontrollist ja anda õpilasele kodutöö tegemisel ka valikuvabaduse. Aga teatud asjad on muidugi sellised, mida tuleb harjutada.“ Tema arvates võiks algklassides kuluda kodutöö tegemiseks 15 minutit kuni pool tundi.

Õppimist ja ajaplaneerimist tuleb õpetada

Paljud lastevanemad tunnistavad, et nende laps ei hakka õhtuti kodutöödega tegelema enne, kui tal seda teha kästakse. Ilmselgelt jääb lastel puudu efektiivsetest ajaplaneerimis- ja õpioskustest. Ka Tallinna Prantsuse Lütseumi direktorile Peter Pedakule tundub, et kodutööde tegemisel on väga palju õppimise illusiooni ja ebatõhusat ajakasutust. „Kui uuendasime kooli õppekava, püüdsime igasse ainekavasse lisada õpioskuste edendamise osa. Mõtlesime, kuidas iga õpetaja saaks suunata õpilasi tõhusamaid õpimeetodeid kasutama. On õpilasi, kes seda teevad, aga ka neid, kes loevad mingit teksti seitse korda ja siis üritavad seda kuidagi pähe õppida. Aga sellest ju kasu ei ole!“ 

Peter Pedaku arvates on õppimise õpetamine uus ja väga oluline teema. Ta leiab, et neil, kes kaasa töötavad ja kasutavad aega otstarbekalt, on vaja kodus vähem pingutada. „Õpilastel, kellel on head hinded ning kes jõuavad paljude asjadega tegelda, ei ole eriline ajuehitus, nad on omandanud hoopis mingid töövõtted, mis teevad nende elu lihtsamaks,“ lisab ta. Kodutööde kohta arvab Peeter Pedak, et kui nende mahtu vähendada, et täidetaks vabanenud aega mõistliku sisuga, vaid selle hõlmaks pigem kaheldava sisuga meelelahutus. „Viimase paarikümne aasta jooksul on inimeste vaba aja veetmise harjumused ja võimalused ju oluliselt muutunud. Juurde on tekkinud kõikehõlmav virtuaalmaailm, milles inimesed veedavad oma aja ja kus nad on pidevalt kättesaadavad. See on see, mis kurnab psüühikat. Tunneme seda ju kõik omal nahal. Ja siis on küsimus, kas kool peaks selle jaoks vabastama veel rohkem aega. Ma arvan, et pigem mitte,“ leiab ta. Ta meenutab oma ema soovitust: „Ära ahmi endale rohkem, kui suudad teha! Sa ei pea igale poole minema, sa ei pea kõigega tegelema. Mõtle ette! Noorel inimesel endal pole ju kogemust, et hinnata, kui palju miski asi aega võtab. On tahtmine kõike katsetada: hobisid, huviringe, muid üritusi. Tihtipeale on need ka arendavad ja kasulikud, aga kus tuleb piir ette, seda peab peres arutama.“ 

Kokkuvõtteks

Päris kodutöödeta ei saa ega peagi. Kodus õppimine võimaldab muuhulgas korrata tunnis õpitut, harjutada ja valmistuda uue materjali õppimiseks. Kodutööd aitavad ühtlustada õpilaste taset, võimaldades tunnis aeglasemalt edasi jõudnud õpilasel teistele järele jõuda. Samuti arendab kodutööde tegemine iseseisva õppimise oskust. Oluline on, et kodutöid jäetaks mõõdukalt ning need oleksid eesmärgipärased. Õpetajad võiksid püüda kalkuleerida, kui palju nende jäetavad kodutööd reaalselt aega võtavad, ja seda just aeglasemate õpilaste põhjal. 


20 kommentaari teemale “Kodutööd võtavad paljudelt õpilastelt pea kogu vaba aja”

  1. Ülle Reidolf ütleb:

    Ja kui sul on kodus puudega ja erivajadusega laps,kes käib peale koolipäeva teenust saamas ja jõuab koju kella viieks,siis andke andeks,õppemaht kodutöödest on ikka üli suur.Laps osades ainetes ik peal,aga ta ei jõua vaimselt omandada,sest ta on väsinud,kui koju jõuab.

  2. Silja ütleb:

    Olen seda meelt, et alustama peaks ainekavade ülevaatamisest ning vastavalt sellele ka süsteemsema õppematerjali loomisest. Kas on vaja selgeks õpetada kogu maailma tarkus või piisab põhilisest ning selle kinnistamisest? Hea, kui ka tööraamatud oleks sellised, et nt 2 lk ühe õppeaine kohta: 1 lk tunnis käsitlemiseks, pool lk kiirematele lisaülesanneteks ja ülejäänud pool lk kodutööks. Ja see pool lk ei tähenda seda, et palju ülesandeid väikselt kokku pressitud, vaid pigem kordamiseks, kas õpilane on asja tuumast aru saanud.
    Käiakse ju igasugu projektide raames teistest riikidest ideid saamas, aga ikka kolistame oma ämbris edasi, kus õpilane peab igas aines olema oma ala proff.

  3. Lapsevanem ütleb:

    Lapse koormuse osas tuleks lähtuda maksimaalselt täiskasvanu koormusest. Täiskasvanu teeb üldjuhul E-R 8 tundi tööd ja siis tuleb koju ega tegele enam tööasjadega. Teismelisel lapsel on päevas 7-8 koolitundi ja koju tulles veel kodune õppimine lisaks. Ning nädalavahetused kuluvad suuremateks kontrolltöödeks õppimise peale, pluss esseed ja rühmatööd ja referaadid.

    Sellest, et laps ei või haigeks jääda õppetöös mahajäämise ohu tõttu, on juba räägitud. Kuid samuti kipuvad kooli tugipersonali töötajad last just koolitundidest ära kutsuma.

    Näiteks koolipsühholoog hakkas last pidevalt tunnist ära kutsuma, kuna laps oli talle kunagi küsimise peale kurtnud, et ei jaksa õppida. Pärast koolipsühholoogi juures istumist oli laps tunnist puudumise tõttu aga õppetöös veelgi rohkem maha jäänud. Kui koolipsühholoog järjekordselt tuli teda keset koolitundi enda juurde kutsuma, püüdis laps seda selgitada, aga psühholoog ei kuulanud ja nõudis ikkagi last enda juurde.

    Tagajärjeks, et laps sai kontrolltöös kahe ja see mõjus ta vaimsele seisundile halvasti, tekkis hirm ja ärevus, et ta ei saa hakkama ega saa ka tundides osaleda. Pärast koolipäeva lõppu koolipsühholoogile lastega kohtuda aga ei sobinud, ta tööpäev lõppes kl 14. Sama mure on ka mitmete teiste tugipersonali esindajatega.

    Seega võiks ka kool omalt poolt aidata vältida laste keset koolipäeva tundidest puudumist.

  4. Lapsevanem ütleb:

    Väga kahju on seda kõike lugeda ning tõdeda, et see ongi igapäev, ka meie kodus. Õppemaht on üüratu -loovtööd, kontrolltööd, arvestused ja ikka nii, et tunnikontrolli nime all on materjal leheküljest nt 117-149. Esmaspäeval oli nt suur kontrolltöö matemaatikas ja mitte kedagi ei hüvita, et esmaspäeval ei tohiks kontrolltööd olla. Matemaatika on ka teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval aga ikka läks kogu nädalavahetus õppimisele. Ja me õpime koos oma 7kl lapsega, seega ei saa ka öelda, et laps “teeskleb” õppimist ja on tegelikult nutiseadmes, me tõesti õpime. Millal laps puhkab? Miks me räägime, et meie lapsed ei liigu? Meie laps ei käi enam teist aastat trennides, sest lihtsalt koduste tööde maht on nii suur, et puhata ei jõua. Pole ju ka võimalik, et laps õpiks kohe peale kooli, sest trenne kell 19 alates ei pakuta, nii olekski jäänud õppimine alates kella 20 õhtul, sest kuhugi peab ju mahtuma ka söögiaeg. Laps pole suuteline õppima kella 20-23. Pole mõtet imestada, miks meil on lastel toitumishäired, ülepinged, stress ja koolikiusamine – see kõik tuleneb sellest. Meie haridusteadlased istuvad mõnusates tööruumides ja mõtlevad ainekavu välja ja iga järgmine püüab põhjendada oma annet ning tuupides sinna mahtu juurde ja juurde aga see ei tee meie lapsi targemaks. Ja siis õpetajad ütlevad, et koolis on tempo peal, sest muidu ei jõua ainekava omandada. Üsna tavaline on, et kontrolltööks on olnud tööleht, kus on lünktekst ja kui lapse ei märgi sinna täpset definitsiooni nagu õpikus, siis õpetaja loeb vastuse valeks või kui laps kirjutab oma sõnadega, siis loetakse valeks, sest see ei vasta sõna-sõnalt õpikule. Tähtis on ju see, et laps saab aru, mitte ei õpi tuimalt pähe, mis tal on järgmine nädal juba meelest läinud. Lastega ei käida õueõppes, kus teinekord õpiks rohkem – loodusõpetus, bioloogia, füüsika, keemia -kõik on ained, mida saaks õppida katsetades ja uurides aga me õpime ainult tekste sõna-sõnalt pähe, millest pole mingit kasu kui teemast aru ei saada. Isegi matemaatikas loetakse ülesanne valeks kui laps on jõudnud õige tulemuseni oma teed pidi.
    Minu meelest võiks koolipäev olla kasvõi kella 17 ja siis tuleks laps käed taskus koju ja ei mingit õppimist- puhkus ja trenn. Meie lapsed veavad aga veel 5kg kotti seljas koju, et kodus õppida. Kurb, väga kurb ja iga õpetaja peab just oma ainet kõige tähtsamaks. Nii me toodame roboteid aga kala hakkab mädanema peast ja kõigepealt tuleb teha väga suur ümberkorraldus õppekavades. Jumaldasin ETV saadet “Kõige targem kool”, selline peaks meie kool olema aga kahjuks toodame katkiseid tulevasi täiskasvanuid.

  5. lapsevanem ütleb:

    Minu laps õpib 8.klassis ja õpime enamus asju kodus koos, sest iseseisev õppimine on viinud olukordadeni, et laps ei mõista, mida ta loeb, ning tulemuseks on negatiivne hinne või märkus. Mul on kahju lapsest, kes peab hakkama kahel päeval nädalas kell 19.45 õppima, sest peale kooli sõidab ta kohe trenni (trenne me veel ei ole ära jätnud, aga äkki oleme ka varsti selle olukorraga silmitsi) ja koju tagasi jõuab alles kell 19.00. Ilmselgelt soovib laps peale trenni süüa ja pesemas käia. Oleme abikaasaga erinevad ained ära jaganud ja nii meie õhtud mööduvad – õppides, mitte perega mõnusat aega ühise õhtusöögi laua ääres veetes. Oleme endale ka paaril korral nädalas appi palganud eraõpetaja. Õppimine toimub meie peres ka laupäeval ja pühapäeval, kuna peame lapsele väga palju pikemaid tekste lühemaks ja mõistetavaks tegema või siis on matemaatikas nädala alguses kontrolltöö. Nii ma siis loen enne nt ajaloo peatükid läbi ja panen kirja olulisemad märksõnad, millelel tuginedes hakkan lapsele peatükki ümber jutustama. Aga ühest korrast ei piisa. Kui teame, et kontrolltöö on kolmapäeval, siis alustame õppimisega laupäeval ja teistel õhtutel kordame ka seda lisaks teistele kodustele töödele.
    Jah, ka minu kooliajal anti koduseid töid. Kahjuks ei mäleta ma enam kas see oli mahuliselt sama suur. Ent siinkohal tuleb mõista, et ajad ja võimalused on muutunud. Mina elasin metsade vahel, polnud mul võimalust trennides käia, ega sõpradega aega veeta. Täna on lastel teised võimalused ja seda peab toetama, et lapsed saaksid tegeleda huvialadega, sõpradega suhelda ja oma perega koos olla. Suured mahud kodutööde puhul ei tekita mitte ainult lastes stressi, ärevust ja väsimust, vaid kui tegemist on lapsega, kes vajab tavapärasest rohkem vanemate toetust, siis koormab see tohutult ka lapsevanemaid, sest ka meie oleme õhtul väsinud.
    Nii kurb kui see ka ei ole, siis me loeme abikaasaga kuid suvevaheaja alguse ootuses ja naudime reede õhtuid, sest see on ainus õhtu, kui me ei õpi. Õnneks on meil ainult üks laps …

  6. Õpetaja ja ema ütleb:

    Õpetaja ja emana toetan Lapsevanema kommentaari – me ei tohi oma õpilasi kodutöödega “ära tappa”. Kui kodutöö eesmärk on õpilases kohusetunde, õppimisoskuste kujundamien, ajaplaneerimise oskused, õpitu kinnistamine jms, mis kõik on kahtlemata väga vajalikud oskused, siis ei ole kuidagi õigustatud see, et me võtame oma lastelt ära aja puhkamiseks, sõpradega veetmiseks (sh ka perega), hobidega tegelemiseks. Siin oleks ju kooli tasemel väga lihtne nö silma peal hoida. Nt II kooliastmes võiks arvestada nii, et kui õpilasel on koolis 6. tundi, siis sel päeval tohiks koduseid töid olla max 1 tunni jagu. Siin on aga see probleem, et õpetajad planeerivad sageli kodutööd valesti (ei tea kas teadlikult või mitte). Nt stuudiumis saab õpetaja ära märkida aja, mis kodutööle kulub. Kui õpetaja on märkinud, et tema antud ülesanne võtab aega 15 min, aga tegelikkuses kulub sellele 1 tund ja 15 min, siis on midagi ülesande püstituses väga viltu.

  7. Mina ütleb:

    Ma ei kujuta ette, mismoodi mu ath laps koolis hakkama saab. Nemad ju ei suuda keskenduda. Minul õppimisega probleeme polnud, aga mõttetu tuupimine on elu aeg närvidele käinud. Midagi on tõesti viga Eesti haridussüsteemis, mis lapsi lihtsalt kurnab. Mitmed vanemad räägivad sama juttu. Ja see mõttetu raamatute lugemine meeletus koguses… Enne kohustuslikku kirjandust lugesin meeletult palju, ka ilukirjandust, hiljem ei tahtnud raamatuid nähagi…

  8. Karmen Koppel ütleb:

    Kui millestki räägitakse aastaid(!!), aga muutust ei teki, siis kas räägitakse vähe, valel moel või kurtidele kõrvadele. Ka lisaksin ma, et kodutööde mahu kõrval on viimane aeg luubi alla võtta teema: haige laps ja kontrolltööde järgi tegemise kohustus. Ja jutt, et lastel on kuni 3 kontrolltööd nädalas, ei päde. Seda saad eriti hästi mõistma, kui laps jääb haigeks või tuleb mõnel muul põhjusel koolist puududa. Tõsi, kõik hindelised tööd ei kanna kontrolltöö nime. Aga kuuluvad järgitegemisele sarnaselt kontrolltöödega.

  9. Lapsevanem ATH lapsele ütleb:

    Nii palju tuttavaid muresid! Meie 4 klassi lapsel on ATH aga igati normaalne ja nutikas laps, kuid vajab kodutöödel kõrval olemist ja tähelepanu juhtimist. Väsimuspisarad peaaegu igaõhtused, sest kurnarus suur ja ülesandeid palju. Vanemana peab siis lohutama, innustama, motiveerima aga ahastus ja orjapidaja tunne tekib endal ka. On tavaline, et kodutööde tegemine kestab 22ni või isegi 23ni. Lapsel siis silmad juba pahupidi. Sageli ärkame kell 6 ja teeme veel viimased tööd ja kordamised hommikul enne kooli. Ja see on alles 4. klass. Paraku tähendab see ka seda, et mingitest huviringidest või trennist ei ole meie peres juttugi ja kõigil seetõttu ülekaal kimbutamas. Lapse tööpäev sisuliselt 6- 22ni, väikese pausiga peale kooli. Ja küüniline on öelda, et see on seotud õpioskuste või ajaplaneermisega, kui erinevate kodutööde kogus on lihtsalt sedavõrd suur. Tavalise lapse jaoks, ja eriti ka erivajadustega või loomupäraselt aeglasema lapse jaoks peaks kodutööde hulk samuti olema jõukohane, jättes piisava puhkeaja. Mitte ainult oivikutele, kes tunnis kõik ära jõudsid teha või omandavad kõike lennult. Kodutööd võiks olla absoluutselt miinimum ja seotud nt mõneks suuremaks kontrolltööks kordamisega või loovtööga. Laste vaimne ja füüsiline tervis on tõsise löögi all! Lapime seda edaspidi terve nende eluaja.

  10. Liina ütleb:

    Täiesti nõus ja pildid artikli juures on tabavad. Kui meie pere 3. laps keskkooli lõpetas, siis hingasin emana kergendatult, et niipea kedagi kooli ei pea saatma. 🙂 Kool kurnab ära nii lapsed kui ka lapsevanemad ja tulemuseks on see, et keegi ei taha minna isegi õpetajaks – õpetajaga / kooliga seostuvad väsimus, kurnatus, kiusamine, tüdimus.

    Õpetajaskond võiks mõelda, et nad ise ongi ju elav reklaam oma ametile, ja kui õpetaja amet pole popp, siis peaks õpetajaskond ja süsteem omale näkku vaatama. Mida nad “toodavad”.

    Koostöö õpetajate endi vahel koolis on minu meelest olematu – igaüks neist arvab, et nagu ainult tema õppeaine eksisteeriks, pole harv on päevas on 3 kontrolltööd jne. Koduste tööde maht on ebanormaalselt suur. Seda pole üldse vaja.

    Lisaks koolile on lastel ju trennid – (tipp)sport, pilliõpe, instrumendi harjutamiseks peab ka aega / ajumahtu jääma, õed ja vennad, vanavanemad, ülesanded kodus.

    Väga hea algatus on ka Helge Kool, eesti Hingetu kool peaks muutuma kiiremalt Helgeks kooliks. 🙂 Jõudu kõigile sellel teel!

  11. Ema ütleb:

    Minu 9.klassis käiv laps peab pea iga päev kaasas kandma umbes 7 kg koolikotti (kaalusin ära, sest kurtis et nii raske ja selg valutab selle tassimisest). Iga koolipäev algab meie kodus lastel 6.30. Hommikusöök ja kui eelmisel õhtul ei ole jõudnud siis ka juba enne kooli minekut mingiks tunniks õppimine. Koolipäev algab kell 8.40 terve päev koolis kuulamist, erinevates ainetundides püüdmist mõista ja meelde jätta. Ühest tunnist teise rühkimist, et jälle kuulata ja oskusi omandada, lihvida. Ma ei kadestab teda ja mul on igal õhtul temast kahju, sest ta soovib hästi õppida ja häid hindeid saada.Kuigi olen juba ammu öelnud, et need viied ei ole kõige olulisemad.
    Peale kooli on kohe trenn, millest jõutakse koju ca 17.30. Hea seegi kui elad kohas, et kõik on jalutuskäigu kaugusel. Koju jõudes variseb tavaliselt korra ta voodisse, et end koguda. Siis vajab süüa, et edasi jaksata olla. Õnneks ütleb ise et peab puhkama. No ca pooltundi, sest rohkemaks üldiselt aega ei jätku, vahel harva tund. Ja algab uus nn kooliõhtu, et kõik koolitööd ja kontrolltööd õpitud jõuaks. Ja kuna ta peab puhkama siis peale kella 21 ma õppida enam ei luba. Vahel teeb seda viimase minutini ja ütleb, et ärata kell 6, sest pesema läheb alles hommikul.
    On juhtunud ka seda, et jääb kogemata voodile visates magama ja teades, et on vaja õppida pean teda äratama.
    Ei kadesta. Üldse ei kadesta.
    Ja miks on ärevus ja kooli ei tahaks minna. Miks vajavad nii paljud õpilased psühholoogi ja nõustajate abi? Miks ei taheta isegi haigena koju jääda? Sest kõik on vaja jälle järgi õppida ja teha. Oma osa andis iseseisev õppimine koroonas ajal, kui kontaktõpet ei olnud ja kõike ei suudetudki omandada. Kohutav. See süsteem on vana.

  12. Kati ütleb:

    Lihtsalt süda lõhkeb sees neid kommentaare lugedes. Minu lapsed käisid põhikoolis 25 a tagasi ja mitte midagi ei ole muutunud! Vaat et on hullemakski läinud. Tuleb meelde see 25 a tagune jõuetuse, kurnatuse ja ebaõigluse tunne. See kõik jääb ju ka lapsi terveks eluks saatma ja mõjutama. Umbes kolmandik lastest langeb põhikoolist välja! Kolmandik on sünniga kuldaju kaasa saanud ja kolmandik siis vaevleb oma tervise ja rõõmu arvelt. Ehk siis ligi 70% õpilastest (ja nende vanemad) tunnevad ennast kooli pärast halvasti!!! Hoopis õpilased koos vanematega peaksid streikima hakkama!

  13. Arvamus ütleb:

    Õpilasel võiks olla õpetajast sõbranna või sõber, kes oskab keeli ja matemaatikat, siis on koolis käimine nagu lillepidu….õppida, õppida, õppida…õppima peab nagu hull….

  14. Kolme ema ütleb:

    Mul on kolm last koolis käinud, kaks esimest lõpetasid keskkooli pea 20 aastat tagasi ja said edasi ülikooli, viimane lõpetab põhikooli. Tema puhul muretsen, kas ta üldse keskkooligi saab, nii raske on õppetöö. Sellest ajast on palju muutunud, kodutöid on palju rohkem. Õnneks on minu lapsel kool, kus kodutöid antakse pigem vähem kui rohkem, muidu ei tea, mis saaks. Tal on kahes aines tasuline abiõpetaja, muidu ei vea välja. Olen pidevalt abistamas õppimisel, kui vaja, teeme koos või vahel teen midagi ka tema eest ära. Teen ka kokkuvõtteid olulisemast infost enne kontrolltöid, kuna õpikud on sellised, et ebaoluline ja oluline on ebapropotsionaalselt läbisegi ja ta ei suuda seda eristada. Nii et jah, läbin uuesti põhikooli ja valmistun koos temaga eksamiteks. Eraldi mure on puudutud päevadega – nagu keegi eelpool mainis, kohe jäävad võlad sisse ja neid järgi teha on väga keeruline – kuna iseseisvalt uut osa omandada on ka raske. Haige töötaja saab rahus paraneda, aga haige laps peab palavikule vaatamata ise pusima uue osa ja kodutööde kallal ja siis leidma aega võlad õiendada. Ma tõesti ei mäleta, et mu enda või esimeste laste kooli ajal nii karm see oli.

  15. Lapsevanem ütleb:

    Laps 7. klassis, on probleeme. Õpikud on nagu algklassilastele mõeldud entsüklopeediad- pildike siin, teine seal, igaühe juures mõni lause. Huvitavad faktid jne. Laps ei saa arugi, mida ta sealt õppima peab. Kontrolltöö jaoks valmistuda on niimoodi väga keeruline.
    Eraldi teema on hindamine, trimestri jooksul ainult 2 hinnet ?!? Ja siis laps muretseb, kumma järgi ta tunnistusele hinde saab. Enda kooliajast küll ei mäleta sellist asja, et juba üks ebaõnnestunud tunnikontroll rikuks veerandihinde totaalselt ära.

  16. Serks ütleb:

    Isssand jummel, kui palju virisemisi!
    Kellel laps “puupea”, kellel kooliväline tegevus segab õppimist,
    raske kott jne jne.Tehke ka ettepanekuid kooli halduskogus vms.

    Koolitund on õppimiseks, õpitava asjalikuks lahti seletamiseks-selgekstegemiseks- õpitava arusaamiseks. Punkt!
    Kes õpilastest ei saanud aru peavad kohe peale tunde jääma eriklassi, kus õpetaja seletab veel ja veel korra asja lahti.
    On nõme teha iga päev mitmeid kontrolltöid, kui saaks neid optimeerida.
    Stuudiumisse pandavad koduülesanded on enamuses õpetajate koormuse surumine lapse ja tema vanemate peale.

    Koolides on meil nüüd kooli psühholoogid, eripedagoogid, sotspedagoogid, arendusjuhid, erivajadustele pedagoogid jne jne, kes kõik on selleks et õpilasi aidata.

    Kooliväline aeg on enesearenduseks (füüsiline tegevus, huviringid jne.)
    Kui õppeväline tegevus hakkab segama õppetööd tuleb seda piirata.Punkt.

    Kui paljud teie lapsed teevad hommikuvõimlemist?
    Läheb tund või paar kuni laps koolis ÄRKAB!
    Seni on ta nagu zombi!
    Aga 10..15 minutit kerget võimlemist, näopesu, külmaveega kehakarastus, regulaarne hommikusöök annab päevale rütmi, hea enestunde, erksuse jne.

  17. He ütleb:

    Ei nimetaks seda virisemiseks.
    Enamasti on siin kurb tõdemus funktsionaalse kirjaoskuse puudumisest. Laps loeb, aga ei saa aru.
    Ei saa aru, sest lugemus on väike ja sellegi juures pole harjutatud aru saama. Kohustuslik kirjandus ja selle puhul esitatavad tüütud küsimused ning vajadus ümber jutustada just selleks ongi.
    Et aru saaks.
    Et oskaks olulist ja vähemolulist eristada.
    Kui tekstist aru ei saa, siis mõjub see kõigis ainetes ja muutub ajaga aina suuremaks probleemiks.
    Mõni lapsevanem on aidata tahtes teinud karuteene, õppides ise lapse asemel ja jättes lapsele passiivse vastuvõtja-tuupija rolli. Hinded pingutad välja, aga arengut ei ole.
    Pea 100 aasta eest ilmunud Kampmaa Eesti kirjanduse õpik oli metoodiliselt väga hea. Iga lõigu kõrval toodi välja kõige olulisem, nii et laps õppis korraga nii kirjandust kui olulise eristamist. Praegugi on vähemalt mõned õpikud samal põhimõttel üles ehitatud.
    Aga ka siis peab loetust aru saama.

  18. Jelena ütleb:

    Palun tehke tunde rohkem! Las nad õppivad koolis 7-8 tundi, aga koju jõudes puhkavad ja veedavad aega pere ja sõpradega, tegelevad oma asjadega. Ma töötan 8-10 tundi päevas ja pean veel lapsega kodutöid tegema 2-3 tundi! Mõnikord mul ei ole üldse selleks energiat ja väsimuse tõttu kodutöö jääb tegemata. Ma tunnen, et kui see olukord jätkub, ma muutun ükskõikseks oma lapse hinnete suhtes.

  19. Theodore ütleb:

    Mina olen 9. klassi õpilane. Jõuan koju keskmiselt kella 16.00-ks, sest pean koolist koju tavaliselt kõndima. Igal esmaspäeval lähen ma 16. 30 harjutama eksami jaoks matemaatikat ja pean esmapäevaks ja teisipäevaks kõik asjad ära õppima. Väga sageli on esmaspäevaks jäetud kontrolltöid, tunnikontrolle ja muud sellist. Õpin iga päev umbes 4-5 tundi ja mul ei ole huvide jaoks aega. Isegi nädalavahetusel õpin ma lihtsalt järgmise nädala jaoks. Tihti jäetakse ka vaehaegadeks õppida. Näiteks on meil pärast jõuluvaheaega kohe esmaspäeval keemias töö. See on täiesti brutaalne kui palju meie koolis õppima peab ja tundub, et see probleem on kõigis Eesti koolides kanda kinnitamas.

  20. Erki Vaikre ütleb:

    Auväärsed kaaskannatajad,

    Siin on pikalt arutletud nii kirjutises kui peegeldustes sellele, et mida teha, et raske määratleda, kust alustada jne jne.

    Hakatuseks on vaja kõrvaldada vastuolu Töölepingu seaduse ning Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vahel. Nimelt ütleb Töölepingu seadus, et lapse enim võimalikuks töökoormuseks on:
    1) 7–12-aastasel 15 tundi nädalas
    2) 13–14-aastasel või vanemal (kuni täiseani) kuni 35 tundi nädalas”;
    3) Lisaks keelab sama seadus igasuguse ületunnitöö (Ületunnitöö on igasugune täiendav töö eelpool antud piirangute täitumisel, seal hulgas puhkepäevadel ja puhkuse ajal).

    Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et lapsi võib kurnata aga järgmiselt:
    1) 7-12-aastaseid (1-5.klass) 20-28 tundi nädalas;
    2) 13-14-aastaseid (6-9.klass) 30-32 tundi nädalas;
    3) Ületunni(õppe)töö, töö on keelatud vaid 1.klassis, (õppe)töö puhkepäevadel ja töötamine puhkuse ajal (vaheajad) on täiesti reguleerimata ehk lubatud.
    (Gümnaasiumiosa töökoormus on reguleeritud juba kursuste mahtude järgi väga määratlematult – õppija tervist kaitsvad piirid puuduvad üleüldse!)

    Ehk siis – me kõik nõustume, et õppimine on vaimne töö ja paljudele mitte põrmugi kergete killast. Kui raha teenimise eesmärgil võib näiteks 11.aastane laps teha nädalas 15 tundi tööd, siis tasu saamata on ta sunnitud end sama moodi koormama 28 tundi nädalas (Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus).
    Raha teenida ei või ta mitte mingil juhul rohkem kui need 15 tundi nädalas, sest see võib kahjustada tema tervist. Ilma rahata rasket vaimset tööd teha sundasendis siseruumes kunstvalguses ülerahvastatud töökeskkonnas peab ta tegema kaks korda kauem ning lisaks on lubatud “orjastajal teda rõhuda” ka õhtuti, puhkepäevadel ja puhkuste ajal nii palju kuii süda lustib. Mis tõstab töökoormust laias laastus veel umbes 50% ehk umbes sinna 40-50 tunni juurde nädalas.

    Niisiis, lahendus on Töölepinguseaduses olevad piirangud rakendada ka Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Tulemusena on vaja muidugi üle vaadata kogu meie hariduselu ning kautada tarbetu ehk teisisõnu – asendada molekulaartasandit tundvad täiesti eluks sobimatud enesetapule suunatud depressandid elulilsi oskusi omandavate ja näiteks puude liike tundvate õnnelike lastega. Üksiti pole siis enam ka KiVa-t vaja kui õpiterror lõpeb.

    Meie edule suunatud ühiskonna edukate juhtide rahvusvahelist kiitust nuruvat vaimsust arvestades tehakse aga hoopis vasdtupidi ja tõstetakse Töölepinguseaduses laste töökoormuse piire mitmekordselt ja kõik jääb endist viisi ning tuleb aina juurde õpetajaid kes siiralt keelduvad joomast Brasiilia kohvi kuna see on toodetud osaliselt lapstööjõu poolt, kes peab (värskes õhus looduses) töötama iga päev 6-8 tundi.
    Põhimõttelise muutuse saab tuua väid ülemaaline, kõiki kooliastmeid kaasav õpilaste streik.

    Erki Vaikre
    Lapsevanem ja õpetaja

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!