Kõik on hästi

Just sellist pealkirja kannab kunstinäitus, mida Tallinna huvikeskuse Kullo lastegaleriis veel kuu lõpuni näha saab. Galerii on tegutsenud Tallinna vanalinnas Kuninga tänaval asuvas 14. sajandist pärit keskaegses majas juba 40 aastat. Selle aja jooksul on toimunud 942 näitust, peamiselt laste töödest. Seekordsel näitusel saab aga näha lapsi juhendavate õpetajate loodud kunsti. Kokku osaleb näitusel 62 kunstiõpetajat, kelle eri tehnikates tehtud tööd täidavad vana maja kõiki ruume, keldrist kuni pööninguni.

Riin Pallon on Rapla Vesiroosi Koolis kunstiõpetaja teist aastat, varem on ta juhendanud huviringe. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe maalikunsti erialal ning seejärel kunstiõpetaja magistriõpingud Tallinna Ülikoolis, kuulub maalikunstnike liitu ja osaleb näitustel. Praegu näiteks on tal suur näitus Rapla Gümnaasiumis, kus ta käib gümnasistidele kaasaegse kunsti valikainet õpetamas.

Et kunsti tegemiseks aega leida, tuleb tema sõnul tööelu, pereelu ja kunstniku ambitsioonide vahel pidevalt tasakaalu otsida.  

Kullo galeriis saab näha Riin Palloni maali „Peajalgsed“. Ta ütleb, et mõtles seda maali tehes ühelt poolt lastele, kes mingis arenguetapis joonistavadki ainult peajalgseid. Teisalt viitab teos tänapäeva kiirele elule, mil kõik muudkui rabelevad ja kuhugi tormavad, jõudmata asju läbi tunnetada ja mõelda.

„Annan tunde 4.–9. klassini ja mulle meeldib õpetada n-ö kihiliselt,“ räägib õpetaja. „Õppekava annab ette teemad ja ülesanded, mille peale saabki neid kihte ehitama hakata. Püüan alati leida mingeid seoseid kunstiajalooga ja praeguse eluga, et õpitu ei jääks eraldiseisvaks asjaks. Õpetajana saab anda õpilastele teadmised ja tehnika ehk aidata laduda põhja, samas jätan neile ka loomingulist vabadust ning ülemise osa ehitavad nad ise. Mulle endale on kõige südamelähedasem maalikunst, aga tundides teeme ka kõike muud – installatsioonidest, graafikast, keraamikast kuni lumeskulptuurideni välja.“ 

Näitusi peab õpetaja väga oluliseks. „Isegi kui mõni õpilane on alguses vastu, et tema töö välja pannakse, vaatab ta seda näitusel hoopis teise pilguga. Minu endaga on samuti – ateljees maalida ja oma maali näitusel näha on kaks eri asja. Näituste mõte ongi kunsti väärtustada, esile tõsta ja öelda, et kunst on oluline.

Riin Pallonile meeldib oma õpilastega näitustel käia, varsti minnakse kultuuriranitsa toel Tallinnasse Fotografiskasse ja arhitektuurimuuseumisse. „Ma juba väga ootan seda, sest näitusel õpitakse kunsti vaatama. Tähtis on, et õpilane julgeb teost tõlgendada ja oma arvamust avaldada, kaasa mõelda ning küsida, mis on teose sisu ja miks kunstnik just sellise tehnika valis.“

Tema ise teadis juba varakult, et valib kunsti suuna. „Kui on huvi ja tahtmist, jõuab inimene lõpuks õigesse kohta ja tegeleb sellega, mis on talle südamelähedane. Ka praegu tunde ette valmistades avastan alatasa midagi uut või satun mingist asjast vaimustusse. Kunst on minu jaoks oluline ja mulle meeldib seda ka õpetada.“

Kristiina Jakimenko on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias maali eriala ja seejärel kunstiõpetaja magistriõppe Tallinna Ülikoolis. Õpetajana on ta töötanud kuus aastat – muuhulgas õpetanud keraamikat ja klaasikunsti. Praegu on ta kunstiõpetaja Tallinna Heleni Koolis. 

„Mulle meeldivad mitmesugused kunstialad ja kunst ongi minu maailm – õpetan koolis, tegelen ise loominguga, osalen näitustel ja käin näitustel,“ räägib ta. Kullo galeriis on tal väljas kaks tööd, üks maal ja üks segatehnikas teos „Enne ärkamist muinasjutu metsas“.

Tallinna Heleni Koolis õpetab Kristiina Jakimenko kõne- ja kuulmispuudega lapsi. Tema sõnul on nii kõne- kui ka kuulmispuudega õpilaste puhul väga tähtis tunnis õpitut visualiseerida. „Ma ei anna neile lugeda pikki keerulisi tekste, vaid kasutan abivahendina tahvlit, kuhu ma joonistan, panen kirja märksõnu, mõisteid ja kunstnike nimesid. Palju kasutan ka näitmaterjali. Ühe värvusõpetuse töö jaoks tegin kõik algusest lõpuni ise läbi, pildistasin etapid üles, tegin neist omakorda slaidid ja kirjutasin selgitused juurde,“ räägib õpetaja.

Kuulmispuudega laste tunnis on talle abiks viipekeele tõlk, kellelt ta on juba ka ise mõned viipekeelsed väljendid selgeks õppinud.

Õpetaja sõnul võivad kunstiõpetuse tunnil olla erinevad eesmärgid: on see siis fantaasia, mõtlemise ja loovuse arendamine, mingi tehnika või töövõtte õppimine või kunstitegemise protsess ise, mille käigus õpilane saab värve paberile pannes oma emotsioone väljendada.

„Mind rõõmustab, kui klassile mingi ülesanne väga meeldib ja lapsed töötavad innukalt kaasa. Samuti on mul hea meel, kui mõni õpilane, kes alguses ei taha kaasa teha või kellel välja ei tule, alla ei anna ja lõpuks toreda töö teeb.“ 

Pille Pilliroog on töötanud nii lasteaia- kui ka kunstiõpetajana. Praegu on ta klassiõpetaja Tallinna Mustamäe Gümnaasiumis ning annab oma põhitööle lisaks tehnoloogia tunde. Õpetajana juhindub ta oma vanematelt saadud õpetussõnadest: kui midagi teed, tee hästi ning kõike tuleb teha rõõmuga, sest seda on töö tulemusest näha. 

Põhikooli lõpetas ta Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumis, tolleaegses 46. Keskkoolis, kus käis kunstiklassis. Viimased kolm põhikooliaastat lisaks laste kunstikoolis. Joonistamise, joonestamise ja tütarlaste käsitöö õpetaja diplomi aga sai Tallinna Ülikoolist. „Mul on praeguseni meeles igasuvised maalilaagrid looduskaunites kohtades üle Eesti, samuti laste kunstikooli aegsed maalipäevad vanalinnas ja vabaõhumuuseumis,“ meenutab Pille Pilliroog.

Näitusel olev õlimaal „Pegasus“ valmis Sally Stuudios kunstiõpetajatele mõeldud kursusel käies. „Hobused on terve elu olnud minu suured lemmikud, olen ka ratsutamisega tegelenud,“ räägib õpetaja. „See töö sõna otseses mõttes voolas lõuendile, ilma igasuguste raskuste ja valudeta, väga kergelt. Kuna see maal kannab minu arvates hästi näituse „Kõik on hästi“ põhisõnumit, valisingi oma tööde hulgast näitusele just selle.

Õpetajatöö kõrvalt meeldib mulle nii maalida kui ka käsitööd teha. Meeldib ka graafikat ja akvarelli, samuti pliiatsi- ja söejoonistusi teha. Jõuludeks saadan igal aastal kõigile sõpradele ja headele tuttavatele isetehtud kaardi, mille valmistamiseks võtan aega. Vahel tikin, mõnikord meisterdan, joonistan või maalin, vastavalt sellele, mis mõte parasjagu tuleb. Eelmisel aastal käisin akvarellmaali tehnikaid õppimas, kursused kestsid sügisest kevadeni, maalisime nädalas korra kaks ja pool tundi. See aitas igapäevasest rutiinist välja tulla. 

Arvan, et igal inimesel peaks olema võimalus aeg-ajalt mingisse teise maailma minna, kunstiõpetajal see võimalus õnneks on. Loominguga või mis tahes muu huvialaga tegelda on ülioluline.“

***

Õpetajad leidsid üksmeelselt, et Kullo galerii korraldatud kunstiõpetajate loomingu näitus on tore mõte, mis võiks saada traditsiooniks. Õpetajate jaoks on oluline aeg-ajalt kokku saada ja üksteisele oma töid näidata, samuti on see eeskujuks nende õpilastele.