KÕRVALPILK ⟩ Margus Pedaste annaks õpetajatele rohkem vabadust

7. nov. 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - 4 Kommentaari

Bioloog ja pedagoogikateadlane Margus Pedaste alustas õpetajatööd juba ülikooli 3. kursusel. Enne täielikku pühendumist teadus- ja arendustööle ülikoolis kogunes tal 15 aastat bioloogia- ja terviseõpetuse õpetaja staaži. 1. detsembrist asub Margus Pedaste juhtima Tartu Ülikooli haridusteaduste instituuti.

Margus Pedaste. Illustratsioon: Kristi Markov

Kas sulle meeldis koolis käia?

Ikka! Kool oli ju koht, kus sai ägedaid asju teha. Seal olid sõbrad. Sõpruskond on kõige olulisem asi, mis ma koolist sain. 2. klassist alates hakkasin käima ka Tartu Loodusmajas. Kui võrdlen kooli ja loodusmaja rolli, siis viimases õppisin palju rohkem. 

Oskasin juba enne kooli lugeda. Lugesin sellist toredat raamatut nagu „Kasvan rõõmuks perele“ tagant ettepoole. Tagumine kaas oli minu jaoks esimene kaas, sest see oli ilusam (naerab). 

Kooli minna oli vahva. Meil oli noor, ilus, tubli ja tore õpetaja. Olime tema esimene klass. Minu esimesed aastad koolis olid sellised … ee … hoopis teistsugused kui järgmised aastad. Kahju, et ei ole säilinud minu õpilaspäevikuid – sain esimese kolme kooliaasta jooksul iga päev märkuse. Tahtsin kogu aeg lobiseda, segasin vahele ja küsisin küsimusi ehk tegin seda, mida õpilane ju ei tohi. Hiljem, kui töötasin õpetajana, käisid mind nii-öelda kontrollid vaatamas ja ütlesid, et Margus, sinu klassis on liiga kehv distsipliin. Minu jaoks oli okei, et inimesed räägivad ja arutavad ning klassis ei ole vaikus. Kui nad kaasa mõtlevad, saavad nad asjadest aru ning lahendavad üheskoos keerulisi ja huvitavaid probleeme. 

Kuidas sa väikese poisina neid märkusi võtsid? 

Ausalt oli häbi. Igale märkusele pidi lapsevanem ju allkirja andma tõestamaks, et on seda lugenud. Ma ei mäleta, kas märkusega kaasnes ka mingi karistus. Tol ajal oli ju sihuke karistusühiskond ja mina sain ikka karistada ka. Sain koolis, sain kodus, võib-olla asja eest. Jah, nii oli. 

Kas oled märkustele ema allkirja võltsinud?

Minu ema on sarnase nimega nagu mina – Marju (naerab). Ma ausalt ei mäleta, kas tegin ema allkirja järele. Küll aga on mul põhikooli lõpust meeles lugu, mis näitab, et kui midagi ikka väga halvasti läks, olid ekstreemsed lahendused olemas. Minu klassikaaslased otsustasid ühel hetkel, et klassipäevik peab Vanemuise tiigi põhja lihtsalt ära kaduma. See oli muidugi väljakutse, sest pärast seda ei olnud meil ju enam hindeid. Pidime kõigis ainetes sisuliselt eksamid tegema, et hinded enne õppeaasta lõppu veel kuidagi kätte saada. 

Eesti koolis on liiga palju konkurentsi ja individuaalsele võimekusele suunatust.

Margus Pedaste

Kas lubasid klassikaaslastel enda pealt maha kirjutada?

Lühike vastus on: jah, loomulikult. Olin kõigi jaoks nagu avatud leht. Käisime ka väga palju koos õppimas, eriti gümnaasiumiosas, aga põhikooli vanemates klassides ka. Sain õpetajatööst tunde kätte, sest meil oli palju neid, kellele üks või teine aine, eelkõige matemaatika, füüsika ja keemia, ei istunud. Mulle olid need aga lihtsad ja õpetasingi neid teistele ka. See meeldis mulle. 

Sellega seoses on mul ka häbi. Gümnaasiumiajal tegi Tartu Ülikool meie koolis ühe eksperimendi. Katsetati, kuidas mitmikvalikuga testid sobivad keemia õppimise toetamiseks. Teste oli neli varianti. Keemia ei läinud meie klassil kõige paremini, seda oskas meie seast vaid üks inimene ja õnneks või õnnetuseks olin see mina. Kui testid välja jagati, siis vaadati, et kõik neli varianti minuni jõuaksid. Tegin need ruttu ära ja saatsin laiali. Suurem osa klassi „keemiatulemustest“ oli see, mida Margus oskas või ei osanud. 

Mis ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?

Mulle meeldis väga kehaline kasvatus ja üldse sportimine. Lisaks loodusmajale käisin ka aktiivselt trennis. Lemmikõppeainet mul otseselt ei olnud. Ilmselt kehalise kasvatuse tunde ootasingi kõige rohkem. 

Vene keele ja ka bioloogiaõpetajad vahetusid meil sageli. Kogu minu bioloogiabaas ei ole üldse koolist, vaid hoopis loodusmajast, ja see viis olümpiaadide, uurimistöö ja ka minu edasiste eluvalikute juurde. Olen väga tänulik oma loodusmaja õpetajale Tiiu Hansenile, kes on õpetajatest mind kõige rohkem mõjutanud, lisaks treener Heiti Annusele.  

Kõige raskem oli minu jaoks vene keel. See oli ainuke aine, kus tundsin, et ei viitsi ega taha. Vastumeelsus algas esimesest klassist, kui õppisin kodus koos emaga: „Kop-kop. – Kto tam? – Ja Margus.“ Ja eta vsjo. 

Laulmine ei olnud minu tugevaim külg. Vanasti muusikaõpetuse tundides peamiselt lauldi. Minu meelest on tore, et praegu on koolides levinud ka pillimäng. Õppisin iseseisvalt klaveril noodi järgi mängima igasuguseid Raimond Valgre laule ja Eesti hümni. Gümnaasiumis, umbes viimases muusikatunnis oli mul võimalus laulda üksi „Edelweissi“ viis miinuse peale. 

Mida pead tagantjärele koolis omandatust kõige olulisemaks?

Arvan, et need on inimeseks olemine, sõpruskonnas panustamine, teiste inimeste märkamine ja nende heaolule pühendumine. Tahtsin olla hea sõber ja kaaslane ning teisi aidata. Minu jaoks oli hästi tähtis kogukond ja kogukonna jaoks olemas olemine. Kool tervikuna ongi mind õpetanud koostööd tegema ja teiste aitamist väärtustama. 

Meil on liialt palju õppeaineid, eriti põhikoolis.

Margus Pedaste

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Minu hinnangul on Eesti koolis liiga palju konkureerimist ja individuaalsele võimekusele suunatust. Mitte vaid koolis, vaid laiemalt kogu Eesti ühiskonnas. Olen seda usku, et nii suuri ja olulisi kui ka väiksemaid ja lihtsamaid probleeme on palju parem, mõnusam ja tulemuslikum lahendada üheskoos. Ometi on meie kool ehitatud üles nii, et suuname inimesi asju üksi tegema. Mulle ei meeldi, et kõik õpilased peavad tegema eksameid, tunnikontrolle, kontrolltöid ja kaitsma doktoritööd üksi. Suuname sellega väärtustama individuaalset hakkamasaamist. 

Võrreldes koolidega mujal maailmas on meie kool oma ainekesksuses killustunud. Meil on liialt palju õppeaineid, eriti põhikoolis. Gümnaasiumi puhul saan aru, seal ongi valikute mitmekesisus ja on okei, kui ainekursused toetavad suurema eesmärgi saavutamist ühes või teises ainevaldkonnas. Põhikoolis ei kõla 21 õppeainet aga mõistlikult. Praeguse hindamise ja kohati ka õppetöö kaudu ei väärtusta me inimese terviklikku, holistilist arengut. Palju rohkem peaks tegema koostööd. Iga inimene võib spetsialiseeruda mingile asjale – üks on ekspert ühes, teine teises valdkonnas –, aga suuremaid probleeme lahendatakse üheskoos.

Mõeldes klasside suurusele ja sellele, et iga uue meetodi rakendamine nõuab palju energiat, siis kuidas jõuaks õpetaja kõiki õpilasi individuaalselt, lähtuvalt nende huvidest ja võimekusest toetada?

Olen paadunud optimist ja usun, et see on võimalik. Loomulikult on iga uue asja selgeks õppimiseks vaja natuke pingutada, aga kui kaua selleks siis aega kuluks? Rohkem on see kinni meie enda hoiakus: kas tahame õppida ehk kas meil on olemas õpipädevus, mis ei ole ju ainult oskus, vaid ka hoiak. 

On asju, mida saab suhteliselt lihtsalt teha nii, et ei peagi midagi väga juurde õppima. Näiteks koostöiselt tegutsemine. Ei ole ju väga keeruline tõsta klass ümber ja panna õpilased omavahel arutlema. Asi on pigem pealehakkamises. 

Ja veel üks mõte: peame saama lahti taagast, et me ei tohi eksida. Ei ole olemas ideaalset inimest, ideaalset õpetajat. Kui hoolime lastest, siis teemegi head tööd. Ja loomulikult peame selle kõrval hoolima ka iseendast, muidu põleme läbi. Kui õpetaja on üle kahekümne aasta koolis töötanud, saavutanud teatud meetodites vilumuse ja proovib nüüd mingit uut meetodit, siis algul ei saavutagi ta väga häid tulemusi ning võib siis iseendale nii-öelda hagu alla anda või pidurit panna. Tegelikult õpime eksides ja vigu tehes tihti palju rohkem, kui ise usume. Samuti peaksime õppima õnnestumistest. Sageli unustame õnnestumised ära ja läheme neist mööda, sest õnnestumine on justkui normaalne. Õnnestumiste kordamine ja võimestamine võimaldab aga samuti edasi minna ja end hästi tunda. 

Kui oleks üks asi, mida sa saaksid Eesti kooli juures muuta, mis see oleks?

Üks mõte oleks anda rohkem vabadust. Vabadus otsustada, mida ja kuidas teha. Õppekavas on suhteliselt detailselt kirjas igasugused asjad, mida ei pruugi üldse vaja olla. Samas pole meie õpetajad vabadusega harjunud ja väga vabalt võib edasi elada seesama, mis enne oli. Nagu igas eluvaldkonnas, on aga ka õpetajate hulgas mitmekesisus väga suur ja seepärast võib muret tunda, kuidas seda vabadust kasutataks. 

On vahva, kui inimestel on laiapõhjalised teadmised, aga me ei saavuta seda kohustusliku õppeprogrammiga, vaid ehitades üles vabadust ja sisemist motivatsiooni. Olen alati imestanud, kuidas inimesed omandavad keele ühe või kahe aastaga. Tulles tagasi vene keele juurde – kui ma õppisin seda 11 aastat ja ikka ei oska, siis on midagi valesti. 

Milline on hea õpetaja? 

Kõige tähtsam on hoolida õpilastest ning pühenduda nii oma õppijatele kui ka iseendale ja oma professionaalsele arengule. 

Küsin nüüd natuke provotseerivalt: kui sul on valida kahe õpetaja vahel, kellest üks on hästi hooliv ja hea, kuid aines nõrk, teine aga aines väga tugev, aga mitte ehk nii tore inimene, siis kumma valiksid?

Valiksin esimese, sest usun, et ainealast tugevust on palju lihtsam arendada kui hoolivust ehk seda, kes sa loomu poolest oled. Samas on ka käitumist ja hoiakuid võimalik kujundada, ja inimeste väärtused muutuvad ka elu jooksul. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Soovin, et nad oleksid pühendunud, paindlikud ning hooliksid oma õpilastest, oma kolleegidest ja ka iseendast.


4 arvamust teemale “KÕRVALPILK ⟩ Margus Pedaste annaks õpetajatele rohkem vabadust”

  1. Kippel, P. ütleb:

    Vabadust oskab arukalt oma töös kasutada vaid professionaal…
    Aga neid jääb (vähemalt koolis) järjest vähemaks. Asjatundmatu on koolis aga kogu õppe-kasvatustöö surm …

  2. Mia ütleb:

    Rohkem vajadust last kiusata?
    Koolis käib mitu last mul. Poistel on kitumis probleemid, jah me tegeleme sellega ja käime psühholoogi juures. Vanem laps tajub seda et õppealajuhataja suhtub temasse karmimalt ja üleolevalt (laps tunneb erinevust, enne oli kõik hästi) Õppealajuhataja annab ka ainetunde.
    Minul on ka halb kogemus, helistasin oma murega, ma sain nähvamist ja väga ebameeldivalt suhtles, nähvas ja tõstis häält.
    Kas õppealajuhatajale on see lubatud, ebameeldivalt suhelda. Õnneks on salvestus sellest vestlusest, kui asi ei parane, pean televisiooni kaasama, et probleemi lahendada.

  3. Taavi Reimets ütleb:

    Kool on koht, kus omandatakse teadmisi ja oskusi. Mitte arvamusi, mis on õige ja mis on vale. Koolis arendatakse laste loomust, mitte ei tambita maha a la “viisi sa ei pea. Palun ära laula” või saab madalama hinde. Laulmine on subjektiivne. Haridus ja võimalus peab olema kõigil. Kui õpetaja tõesti tahab head tulemust ja on valikut, siis on teine asi, kuid jätta teised eemale ei ole õige. Kunagi ei või teada, millal tulevikus võib vaja minna just seda kohta, mille oled kõrvale jätnud.

  4. A.Külaots ütleb:

    Kust neid salvestusi saab?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!