KÕRVALPILK ⟩ Toomas Asseri arvates on heal õpetajal õpilastega aus ja vahetu suhe

28. nov. 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - 2 kommentaari

Arstiteadlane ja Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser käis lapsena viiulitunnis ning osales keskkooli ajal edukalt Vanemuise teatri kirjandusvõistlusel. Siiski oli juba varakult selgemast selge, et sügava bioloogiahuviga noormehest saab arst. 

Toomas Asser. Illustratsioon: Kristi Markov

Kas teile meeldis koolis käia?

Olen kogu aeg õppinud hea tundega. Keegi ei ole mind selleks sundinud ega kohustanud. Õppimine on olnud minu enda valik ja olen seda rõõmuga teinud. Kool on olnud minu jaoks väga oluline. 

Minu vanemad olid arstid ja sellest lähtuvalt liikus meie pere sinna, kus oli arstide praksis. Olen Jõhvis sündinud, kuid kolisime Valka, kui olin eelkoolieas. Minu isa oli kirurg ja ema sisearst. Nad töötasid Valga haiglas ja ma alustasin oma kooliteed Valga Keskkoolis. Käisin seal esimesed kaks aastat. Kahjuks ei ole mul meeles esimene koolipäev, küll aga see, et käisin kohusetundlikult viiulitundides. Samuti on meeles osa õpetajate näod ja nende südamlik suhtumine. Ja see, kuidas kooli ümbruses suusatasime.  

Peagi kolis meie pere Räpinasse ja alates 3. klassist jätkasin oma kooliteed seal. Lõpetasin Räpinas 8. klassi ja liikusin edasi Nõkku. Räpina koolil oli minu elus väga oluline roll. Näiteks olid seal tugevad matemaatikaõpetajad ja kui kellelgi oli matemaatika vastu huvi, siis seda toetati igati. Räpinas kujunesid minu lemmikõppeaineteks matemaatika ja bioloogia. Sellele tuginedes saigi ilmselt tehtud otsus Nõo Keskkooli füüsikaklassi minna. Kui mu haridusteed vaadata, siis kõik, mis oli enne Nõod, on mõneti nagu sissejuhatus. Nõkku minek tähendas mulle iseseisva elu algust. Ehkki füüsikaklass, tegelesime ka muude asjadega: filmi, kino, luuletamisega. Kooli õhkkond oli hea ja vaba. Samuti olid mul seal väga head kambajõmmid. Saime nõokatega omavahel hiljutigi kokku, lõpetamisest on möödas 50 aastat.

Kuna mul oli tugev tõmme bioloogia poole, unistasin, et panen füüsika ja bioloogia kokku ja lähen ülikooli biofüüsikat õppima. Lõpuks jäi siiski peale meditsiin. Et läksin arstiks õppima, ei olnud minu vanemate soovitus ega surve, ehkki mul muidugi oli seda otsust soosiv taust. Klassivennad olevat oma sõnul saanud kogu aeg aru, et olen tulevane arst.  

Millised ained meeldisid? Millised olid rasked?

Reaalained on minu ained ja bioloogia on nendest olnud minu lemmik. Inimene ja närvisüsteem hakkas mulle juba varakult huvi pakkuma. Kahes viimases klassis muutus mu eraldi huviobjektiks aju, otsisin raamatuid ja lugesin selle kohta. 

Vastumeelne oli vene keel, see mulle ei sobinud. Kõne tasemel keele muidugi omandasin, aga tegelikult ei olnud vene keel minu aine. 

Mis on tagantjärele kõige väärtuslikum, mille koolist kaasa saite?

Mind mõjutas väga Nõo koolis valitsenud õhustik ja suhtumine. See oli aus, avatud ja loominguline, mitte rivaalitsev. Suunas vabalt mõtlema ja suhtuma ka seesmiselt oma asjadesse ausalt ja teeskluseta. Õpilasi võeti kui isiksusi. Kui nähti, et sul on mingi huvi, siis toetati seda igakülgselt. 

On väga palju detaile, mis määravad, kuidas sa otsustad või mida teed, aga tervikuna on taustal suhtumine. 

Milline on Eesti kool praegu?

Mul ei ole endal värskeid kogemusi. On aga kuus lapselast, kellest üks ei käi veel koolis, aga nende teiste alusel ma ikka ju natuke näen. 

Jätame praegu palgateema kõrvale. See, mis kumendub läbi, on pigem pingeline vaimne õhustik. Surve all on nii õpilased kui õpetajad. Kus see pingekoht täpselt on, on mul raske öelda. Ilmselt on õpetajad igasuguste kohustustega ülekoormatud ja kujutan ette, et ka õpilaste käitumine pingestab neid rohkem kui varasematel aegadel. See on nähtavasti ka üks põhjustest, miks umbes pooled kooli tööle läinud õpetajad esimese nelja aasta jooksul õpetajatööst loobuvad. Samuti pidev suhtlemine e-koolis, intensiivne dialoog, eeldus, et kui saad e-kirja, tuleb sellele hoobilt vastata … Küsimus ei ole ilmselt ainult palgas ja rahas.

Teame kõik, et meil on kõrged PISA tulemused, ja kõik peaks justkui hea olema. PISA aga ei mõõda kõike ja selles edetabelis võib ka väga kiiresti kukkuda. Ainult selle alusel ei saa öelda, et kõik on hästi. 

Õpilaste vaimne tervis on väga oluline. Liiga palju lapsi on sellega hädas. Ma ei tea täpselt, kus need põhjused on, aga elitaarsuse kultus on Eestis olemas. See tuleb välja gümnaasiumikohtade tagaajamises. Olen ise veendunud, et kui kooli õhustik on hea, pole mingit vahet, kus koolis õpid. Vaimne võimekus on Eestis ühtlane. See, kas käid eliitkoolis, et näita mitte midagi. 

Olen külastanud koole ja kohtunud gümnaasiumiõpilastega, fakt on see, et praegused noored on targad ja tublid. Haridus on praegu palju laiem kui varasematel aegadel. Samas pole kindel, kuivõrd suudavad noored hinnata ja olla kriitilised materjali suhtes, mis nad internetist kätte saavad. On mingil määral paratamatus, et usume seda, mis seal võrgus on. Aga nii võib väga hõlpsasti muutuda ühekülgseks ja tarbida seda, mida sulle ette söödetakse. Oleme ülimalt hõlpsasti manipuleeritavad – sind toidetakse sellega, mida seni küsinud oled. 

Eestis on suur puudus füüsika- ja teiste loodusteaduste õpetajatest. Pole häid õpetajaid, ka tulevikus ei minda neid erialasid ülikooli õppima. Nagu nõiaring. Kuidas sellest välja murda?

No on nõiaring jah! Eriala ei ole atraktiivne, kui õpilaste tagasiside ainetundidele ei ole hea. Praegu tundub, et õpetajate ettevalmistamisel kipuvad võrdluses üldpedagoogilised oskused versus professionaalne erialane kompetentsus domineerima esimesed. See tuleb ikka õige mitmelt poolt välja. Aga kui inimene ei ole oma õpetamises veenev, kui ta tajub ise ka, et õpetatav on temast natuke üle, kui tal ei ole kindlust seda süsteemselt esitada, tekib seesmine konflikt. Ka õpilased saavad aru, kui pedagoog ei ole oma erialas piisavalt pädev. Eriti kui ta seda ei tunnista. 

Peab leidma konsensuse üldpedagoogilise ja erialase ettevalmistuse vahel. Praegu on see ilmselgelt kiivas üldpedagoogilise pädevuse poole. 

Kui oleks üks asi, mida saaksite Eesti kooli juures muuta, mis see oleks?

Innustunud õpetajaid peaks olema veel rohkem. Oleme võtnud kohustuse neid toota. Sõna otseses mõttes toodame. Sadu rohkem kui senimaani. Tahaksin väga uskuda ja loota, et valmistame ülikoolis ette õpetajaid, kelle pedagoogilised ja erialased oskused on omavahel tasakaalus. 

Võiks ka arutada, kui suur osatähtsus peaks olema kontakttunnil ja igasugustel iseseisva töö meetoditel nagu näiteks distantsõpe. Võib-olla võiks gümnaasiumis olla rohkem iseseisvat õppimist. 

Milline on hea õpetaja? 

Üks kõige olulisemaid asju on eetilised tõekspidamised ja nende järgimine. Samuti peab õpetaja olema inimlik. Tal peab olema õpilasega vahetu dialoog ning ta peab õpilase jaoks olemas olema. Kui õpetajal on lapsega aus ja otsene suhe, innustub laps sellest ja ka õpib paremini. Formaalselt on ju õpetajad lausa kohustatud õpilasi individuaalselt juhendama ja neile tagasisidet andma, aga kui palju seda sisuliselt on, ei kujuta ma ette. Lapsed aga tajuvad, kas tagasiside on aus ja õige. Õpetaja isiklik kontakt õpilasega määrab väga palju, kuidas õpilane haridusse ja konkreetsesse erialasse suhtuma hakkab.

Õpetaja peab olema erialaselt kompetentne, kui ta seda pole, on tal väga raske olla usutav ja respekteeritud. 

Milline on teie sõnum õpetajatele? 

Minu suguvõsas on kolm õpetajat ja ma näen, kui pühendunud nad on. Neid ei hoia õpetajatööl palk, vaid seesmised väärtused. Mul on usku, et meie haridus püsib jätkuvalt heal tasemel, ja tahan loota, et kui õpetajaid juurde tuleb, see üldine pingestatud õhustik ka leeveneb. Võtsime sel aastal Tartu Ülikooli vastu 300 uut õpetajaks õppijat. Kindlasti leiame lahenduse ka füüsika- ja teiste loodusteaduste õpetajate nappuse probleemile. Tingimused õpetajatele ju siiski paranevad. 


2 kommentaari teemale “KÕRVALPILK ⟩ Toomas Asseri arvates on heal õpetajal õpilastega aus ja vahetu suhe”

  1. Heiki Kiidli ütleb:

    Tere!
    Haruldaselt hästi sisu mõistev ning õpetlik arusaam õppest!Olen ise kokku 47 aastat juhtinud õpet koolides. Käin teinekord kalastamas Palojärvel ja Suujärvel….mulle väideti, et olete sealt lähedalt pärit.
    P.S. Teie isa opereeris mul songa (ülepingutusest tekkinud rebend) Valgas 1962 ? ja 1970.a.)
    Olen tänulik talle ja imetlen Teid. Arukalt edasi antud eluülesannet edukalt täites!
    Heiki Kiidli

  2. Sirje Vaard ütleb:

    Tere!
    Aitäh, Toomas Asser- ma kirjutan kõigele alla, millest Te kirjutasite. Mina olen Narva II Keskkooli lõpetanud. Mulle meeldis koolis käia ja õppida. Vajasin uusi teadmisi nagu toitu või õhku, lisaks oli kool ka ainuke keskkond (või peaaegu), kus sai eesti keeles rääkida.
    Oli õpetajaid, kes ei andnud oma ainet hästi edasi, olles samas väga targad. Oli sarmikaid, lõbusaid, kes õpetasid hästi, lapsed hoolisid neist. Oli kurje ka, neist ma ei räägi.
    Mulle meeldis ajalugu, aga seda ma ei läinud õppima. Täiesti juhuslikult vaimustus mu vemmalvärsspoeemist kirjandusõpetaja, see andis mulle julguse minna Tartu Ülikkooli eesti filoloogiat õppima………
    Olen olnud õpetaja 38 aastat. Aga viimastel aastatel pole ma enam rõõmus. Ei taha siinkohal pikalt selgitada, aga kogu mu protest seisneb selles, et ma POLE KLIENDITEENINDAJA! Ma olen teinud oma tööd armastuse ja rõõmuga,isegi kõik need aastad ka ebapiisava palga eest. Aga õpetaja väärtust ei tohi alla tõmmata!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!