Marcia C. Linn soovib luua elukestvaid õppijaid

22. nov. 2023 Sven Paulus TÜ haridusteaduste instituudi kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist - Kommenteeri artiklit
Marcia C. Linn. Foto: Sven Paulus

Loodusteadusliku hariduse tuntumaid teadlasi professor Marcia C. Linn pidas novembris Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis avaliku loengu „Õpiprotsessi kujundamine eesmärgiga edendada lõimitud arusaama loodusteadusest ja sotsiaalsest õiglusest“. Millisena näeb teadlane muutusi hariduselus ja mis ootab ees?

Kuidas sai alguse teie huvi teaduse vastu?

Minu isa oli alati väga huvitatud teaduse ja eriti geoloogiliste nähtuste selgitamisest. Ärimehena töötades oli tema hobi ehete valmistamine. Sestap kogus ta kivimeid Arizonas, Californias ning mujalgi. Isa võttis mind retkedele kaasa ja kui kõndisime näiteks mööda kuivanud ojasid, siis selgitas ta maastikul nähtavat. Oli põnev uurida loodusnähtusi kui tõendeid ja mõtiskleda, millele need osutavad.

Kaitsesite 1970. aastal Stanfordis doktorikraadi hariduspsühholoogias. Kuidas on haridus poole sajandiga muutunud?

Toimunud on palju. Juba kraadiõppurina huvitas mind psühhomeetria ja arvan, et see on endiselt väga oluline valdkond, eriti mõeldes psühhomeetriast kui võimalusest mõõta õpilaste edusamme. Tänapäeval kasutan õpilaste käitumise, ideede ja arutluskäikude analüüsimiseks tehisintellekti ja arvutidiagnostikat. Küsimus on endiselt selles, millised on meie tööriistad ja kuidas neid õpilaste kohta pädevate järelduste tegemiseks kasutada.

Millised on hariduses praegu suurimad väljakutsed?

USA suurim probleem on õpilaste sissetulekute ja olude erinevus. Väga keeruline on aidata kõigil õpilastel edu saavutada, sest paljud neist on väga andekad, ent elavad tingimustes, kus neil napib toitu, pole korralikku eluaset ja vanemad töötavad kahel-kolmel kohal. Seega pole neil selliseid võimalusi nagu õpilastel, kelle pere on valmis neid välja aitama ka keset ööd. Peame mõtlema, kuidas laiendada haridusprogramme nii, et iga õpilane kogeks edu ja tegutsemistahet ning tunneks, et ta isiklikud väärtused ning ideed on esindatud. 

Kui näiteks 20 aastat tagasi tuli koolis faktid pähe õppida, siis praegu leiab need veebiotsinguga kerge vaevaga. Teiseks tuleb uusi teadmisi iga päev juurde. Kuidas näete neid muutusi hariduses?

Oleme alati mõistnud, et inimesed peavad esmalt õppima seda, kuidas üldse õppida. Tuleb õppida leidma vajalikku teavet ja probleeme, mida siis hakata ise lahendama. See on haridusele tohutu väljakutse, sest oleks palju lihtsam öelda, et õpilased peavad teadma peast kõiki termodünaamika põhimõtteid. Aga kui õpilastel pole aimugi, kuidas neid põhimõtteid kasutada? Näiteks siis, kui nad metsas ära eksivad ja neil hakkab külm?

Näeme ju pidevalt, kuidas inimesed teevad ebamõistlikke otsuseid, kaitstes end olukorras, kus neil ei ole töötavatest teaduslikest põhimõtetest sügavamat arusaamist. Seega: õpetagem seda, mida saab argielus kasutada! 

Pole halb õppida pähe fakte või asju, mille väärtuse teised on kindlaks teinud. Samas peame üle vaatama, kas need on ka tänapäeva maailmas nii väärtuslikud, kui väidetakse. Ehk on olulisem osata teavet kriitiliselt vastu võtta, sest suur osa sellest võib olla ebatäpne.

Kas ekraani taga veedetud aja pidev pikenemine võib olla ohtlik?

Ma arvan, et mitte, sest meie elus on alati olnud palju segavaid tegureid. Aga ekraanidel toimuv on väga kaasahaarav. Teine asi on see, et haridustehnoloogiad näevad võrreldes äriks suunatud toodetega sageli välja palju kehvemad. Õpilased ei pruugi haridustehnoloogiatele tähelepanu pöörata, sest need tunduvad olevat palju vähem lihvitud kui nende lemmikmängud. 

Samas pakuvad mängud nagu Minecraft intellektuaalseid väljakutseid. Küsimus on, kuidas seda ära kasutada, et motiveerida õpilasi ülesandeid lahendama ja õppima. 

Te olete veebipõhise uurimusliku õppekeskkonna WISE looja. Mis on selle eesmärk?

Tahame arendada elukestvaid õppijaid. Õpilasi, kes suudavad tuvastada probleemi, mis tuleb lahendada, ja mõelda välja, kuidas lahendada probleemi näiteks tehnoloogia abil. Olemasolevad ressursid muudavad selle palju teostatavamaks. Õpilaste arenguks on hea teha plaan, mida võib muuta, kui eelnev ei tööta. Mulle tundub, et me tihti ei kujunda õppimise kogemusi ja võimalusi nõnda, et need valmistaksid õppijaid ette ka tulevikuks. 

Tulevikule mõeldes on viimastel aastatel palju räägitud tehisarust. Kuidas on see juba muutnud hariduses toimuvat ja mis võib veel juhtuda?

See pole ainult hariduses, vaid kõikjal, kus meid ujutatakse üle tehisintellekti kasutavate tööriistade ja sõnumitega. Inimesed katsetavad palju erinevaid tehisaru kasutamise viise ja võime eeldada, et enamik neist katsetest ebaõnnestuvad, nii nagu iga uuenduse puhul. Uuendusi, mis selle päriselt teoks teevad, on väga vähe. Seega olen põnevil!

Samas püüame jätkuvalt mõelda välja parimaid viise, kuidas kasutada tehisintellekti hariduses. Peame mõtlema, kuidas õpetada olukorras, kus õpilased võivad kasutada tehisaru tööriistu, ja aidata neid tõhusamalt kasutada. Lisaks on meil tohutu digitaalne lõhe: mõni õpilane ei pääse AI tööriistadele ligi ega saa neid kasutama õppida, teisel on kodus viis arvutit. Meie kohustus õpetajatena on anda kõigile õpilastele võimekus tekkinud võimalusi kasutada.

Millised on teie lootused tuleviku haridusele?

Usun, et peame arendama võimet valmistada iga õpilast ette elukestvaks õppeks. Seda eriti USA-s, kus inimeste võimalused erinevad suuresti. 

Peame nägema ka seda suurepärast tööd, mida meie õpetajad teevad. Nad kuulavad õpilased ära, on avatud ideedele, tegelevad õpilaste muredega ja toovad sageli oma kogukondadesse juurde palju lootust.


Marcia C. Linn on haridusteaduste professor California ülikoolis Berkeleys. Ta omandas doktorikraadi Lee Cronbachi juhendamisel Stanfordi Ülikoolis ja töötas aasta Genfis Jean Piaget’ töörühmas. Ta on arvukate mõjukate haridusvaldkonna teadusartiklite ja raamatute autor ning veebipõhise uurimusliku õppekeskkonna WISE looja.


Margus Pedaste, TÜ Pedagogicumi juhataja

Mul oli võimalus töötada pool aastat Marcia Linni töörühmas ja meie põnev koostöö jätkub. Mind liigutas tema lähenemise juures fookus sotsiaalsele õiglusele ja õpilaskesksusele. Ameerika Ühendriikides ei märgata sageli veel tänapäevalgi ebaõiglust, mis tuleneb varem palju nähtavamal olnud rassismist. See on viinud inimeste segregatsioonini: mustanahalised peavad veel praegugi elama tervisele ohtlikumas keskkonnas ega saa lubada valgetega võrdset tervisekindlustust, mis omakorda viib näiteks erinevusteni astma levikus. Sama oleme ju tegemas praegu ka Eestis – igaüks ei saa lubada endale tervislikku eluviisi ja elukeskkonda või ka töökoormust. Õpilaskeskse lähenemise juures puudutas mind väga viis, kuidas integreeritakse õpiprotsessi õpilase enda ideed ja jõutakse lokaalsete probleemide lahendamiseni. Nii peaksime kõik mõtlema, et kaotame ära mõiste „väärarusaamad“ ja asendame selle „alternatiivsete ideedega“. See on palju kaasavam ja motiveerivam.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!