Meil ei ole matemaatikaõpetajat, aga tunnid toimuvad
Hiljuti tähistati õpetajate päeva ‒ õpetajatele toodi lilli ja öeldi palju ilusaid sõnu, õpetajad olid tähelepanu keskmes. Tol päeval meenutasin ka mina oma kooliaega ja mind enim mõjutanud õpetajaid Teadlased on paikapidavalt väitnud, et kolm head õpetajat kujundavad/määravad õpilase elu.
Leplik ei tohi aga olla praegu koolielus toimuva suhtes: heade, vilunud õpetajate töölt lahkumise korral ei leita õpetaja vabade ametikohtade täitmiseks kutsega õpetajaid. Kas kool polegi enam õppe- ja kasvatusasutus, kus kujundatakse meie riigile lojaalseid haritud kodanikke? Või tulebki pidada normaalseks olukorda, kus mataõpsi pole, aga tunnid toimuvad?
Õpetaja on tähelepanu keskpunktis igal koolipäeval. Nõudmised õpetajale ja tema tööle on kõrged. Õpetaja töö ei ole kerge, kuid ülesanded, mida õpetajal on tulnud täita viimastel aastatel, on muutnud töö küllaltki kurnavaks. Koolikeskkonda on mõjutanud nii pandeemia kui ka kaasava hariduse rakendamisega tekkinud ebakõlad, aga ka süvenev õpetajate nappus ning Ukraina laste õpetamisega kaasnevad raskused. Nüüd veel lisaks teadmine, et tuleb valmistuda streigiks, sest lubatud 8‒11-protsendist palgatõusu ei tule.
Indrek Tarand on nimetanud õpetajate nappi palgatõusu mõnitamiseks, sõnades et haridussüsteemi päästmiseks on vaja hüppelist palgatõusu. Streigiga annavad õpetajad märku, et ühiskond saab olla tugev ainult hea koolihariduse kaudu, kus võtmetegelane on õpetaja.
Ei tohiks olla nii, et puuduva õpetaja asemel saab tunniandjaks koolitööd proovima tulnud inimene.
Koolijuht on kimbatuses: tunnid küll toimuvad, kuid spetsialisti palkamiseks puudub raha. Aineõpetaja on võimalik leida siis, kui koolipidaja seda soovib ja toetab. Raha paneb rattad käima – see tõde kehtib ka praeguses Eestis ja seda peaksid teadma ka tänased valitsejad. Olen oma töös koolijuhina seda kogenud. Raha pole kuhugi kadunud, haridusminister Tõnis Lukase ajal seda palgatõusuks jätkus.
Koolihariduse kvaliteet ei saa olla kõrgem õpetajate kvaliteedist ja vastupidi. Hariduses on palju pingeid ning üha sagedamini räägitakse õpetaja vaimsest tervisest ja läbipõlemise ohust. Õpetajatele, vastutusrikka ja pingelise töö tegijatele, ei maksta nende töö eest väärilist palka. Õpetajaamet pole populaarne ja õpetajate puudus aina süveneb, eriti reaalainetes. Kevadel saabuski tõehetk: põhikooli matemaatika lõpueksamil põrus paljudes koolides iga teine õpilane.
Ainult koolile pole õige teha nõrga tulemuse eest etteheiteid. Aineõpetaja puudumine koolis on sageli koolist järgmisel juhtimistasandil tegemata töö tagajärg.
Eesti kooli pidas tugevana vastu kogu Nõukogude aja, kuid on hakanud mõranema nüüd, meie riigi iseseisvuse ja koolide iseolemise aja tingimustes.
Mida tuleks muuta, et huvi koolitöö ja õpetajaks olemise vastu suureneks? Hariduse eduloo jätkamine nõuab täit vastutust ja pühendumist meilt kõigilt: valitsuselt, omavalitsuselt, koolilt, aga ka igalt õpilaselt ja õpetajalt.
Õpetaja palk tuleks siduda koolis töötatud aastatega, sest professionaalsus kasvab töökogemuse suurenedes. Tööd alustava õpetaja palk oleks riigi keskmine, pärast 3-aastast tööd 15% üle keskmise, üle15 aasta koolis töötanud õpetajal 40% üle keskmise ‒ see kajastaks õpetaja tööstaaži ja meisterlikkuse kasvu. Diferentseeritud palgad pole midagi uut, see oleks õiglane süsteem.
Koolijuhi amet tuleb siduda koolis töötamise nõudega koolijuhiks saaks valida inimese, kes tunneb valdkonda ja kellel on vähemalt 8–10-aastane koolis töötamise kogemus.
“Õpetaja palk tuleks siduda koolis töötatud aastatega?!” Mõte pole paha. Selleks a ,et see süsteem ka efektiivselt toimiks, peaks olema korralik konkurss õpetajaks õppimisel..