„Õpetaja päevikut“ täidab sel korral Näpi Kooli klassiõpetaja Triin Ploom. Kuidas sai temast õpetaja, mida ta koolis töötamise juures hindab ning mida hariduselus muudaks?

Minu õpetajaks saamise lugu: Esimest korda märkasin huvi lastega tegelemise vastu oma ema töö juures lasteaias külas käies. Seetõttu tundus loomulik õpinguid jätkata Tallinna Ülikoolis alushariduse pedagoogika erialal. Olen töötanud lasteaias nii Eestis kui Norras. Neil aastatel sain kinnitust, et õpetajaamet on see, mida naudin, kuhu saan ja suudan oma energiat panna. Võiks vist öelda, et see on kutsumus. Mind on alati köitnud inimestega kontaktis olemine, areng ja uute teadmiste omandamine. Koolis õpetajana on seda kõike võimalik kogeda.

Pärast emaks saamist hakkasin aina enam tundma huvi eripedagoogika vastu ning minus kasvas soov töötada just keeruliste lastega. Töötan praegu Lääne-Virumaal Näpi Koolis klassiõpetajana. Meie kool on tõhustatud ja erituge vajavate õpilaste põhikool ning nõustamiskeskus. Töötan neljandat õppeaastat koolis ning sel aastal alustasin taas kord 1. klassi õpetaja ja klassijuhatajana. Näpi koolis tunnen ma, et see on koht, kus ma olla soovin, ja need lapsed, kes on minu teele sattunud, on seda põhjusega. 

Olen ise inimesena arenenud ning ei võta enam kõike iseenesestmõistetavana, igal õpilasel on oma lugu, mida rääkida, ning minu roll õpetajana on teda toetada ja leida viis, kuidas talle läheneda, temaga usalduslik kontakt luua ning aidata tal oma arengupotentsiaali realiseerida. Teekond võib olla üsna konarlik ja ka endale kohati raske, kuid usun siiralt, et iga laps on arenguvõimeline. Sageli nõuab see aga minult õpetajana suurt kannatlikkust ja pühendumist.

Olen õpetaja, sest mulle meeldib lastega koos õppides nende maailmapilti avardada ja neile uusi kogemusi luua. Pean oluliseks, et meie noored oskaksid oma tundeid paremini väljendada ja nendega ka iseseisvalt toime tulla. Seetõttu on emotsioonide ja eneseregulatsiooni oskuste õpetamine minu töös väga tähtis. Õpetajana saan lastele sel teel palju toeks olla.

Õpilased, kellega töötan, võtavad palju energiat, aga samas on iga väiksemgi areng väga oluline ja märkimist väärt, pakkudes mulle kui nende teejuhile rõõmu ja rahulolu.

Naudin ka oma töökollektiivi ning tean, et saan kolleegide poole pöörduda iga mure ja rõõmuga. Koos suudame palju!

Õpetajana paneb mu silma särama õpilastega koos rõõmustamine. Kuna minu klassis õpib vaid kuus õpilast, siis märkan nende edusamme iga päev ja tunnustan lapsi nende eest. See hetk, kui õpilane saab tehtud töö eest kiita või on tema käitumine paranenud ning laps südamest rõõmustab ja mind kallistama tuleb, teeb südame soojaks.

Oma klassiga mängime koos ka õpetlikke mänge. Koos naermine ja rõõmustamine panevad silmad kõigil särama. Igas koolipäevas peaks olema hetki, mil saame koos rõõmu tunda.

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: katsetamine, emotsioonid, individuaalsus, empaatia, usaldus.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt koos mu enda lastega mänguväljakul, looduses matkamas ja õues liikumas. Käin oma tütrega pühapäeviti tallis ratsatrennis, hobused on meie ühine kirg. Abikaasaga naudime kino- ja teatrikülastusi ning teisi kultuurisündmusi. Perega koos aega veeta on üks mu lemmiktegevusi. Samas naudin väga ka üksiolemist. Oluline on leida elus tasakaal ja oma vajadusi märgata.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle puhata.On päevi, mil soovin end kodus teki sisse keerata ja lõunauinakut teha. Kuigi lapsi on klassis vähe, olen nende erisuste ja vajaduste tõttu pärast tööpäeva üsna väsinud. Puhkus annab mulle jõudu oma lastega õhtupoolsel ajal positiivses kontaktis olla.

Lisaks külastan sageli jõusaali, kus teen meelsasti hea muusika saatel trenni. Valgemal ajal käin looduses kõndimas ja matkamas, sest liikumine toob energia tagasi.

Hoian end oma valdkonnaga kursis lugedes ja meediat jälgides. Mul on sageli öökapil kaks raamatut korraga. Viimane, mis mulle väga huvi pakkus, oli Daniel Golemani „Emotsionaalne intelligentsus“, kuid sügavalt ja kohati valusalt puudutasid mind Niels Peter Rygaardi „Kiindumushäirega laps“ ning Bruce D. Perry ja Maia Szalavitzi „Poiss, keda kasvatati nagu koera“.

Loen Õpetajate Lehte ning jälgin mitmeid teisi õpetajaid ja haridusteemalisi kontosid sotsiaalmeediakanalites. Kuulan taskuhäälinguid, näiteks Roosat Raadiot ning osalen sageli veebiseminarides. Käin hea meelega koolitustel, kui võimalus tekib.

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, siis sooviksin, et meie klassides oleksid õpetajate kõrval ka abiõpetajad. Olen ise harjunud töötama nii abiõpetaja kui tugiisikutega ühes ruumis ning näen, kuidas selline korraldus säästab õpetajat ning annab kõigile õpilastele võimaluse saada vajalikku tuge. Õpilane tunneb, et raskuste tekkides ei jää ta üksi, ning õpetaja saab samuti rahulikult oma teemaga jätkata. Laps tuleb kooli hea meelega, kui ta tunneb, et täiskasvanud on seal talle abiks ja toeks. 

Kui ma poleks õpetaja, oleksin valinud ilmselt psühholoogiaga seotud eriala. Inimese areng ning teda mõjutavad tegurid pakuvad mulle huvi, samuti inimloomus ja meie valikute põhjused. Lastega töötades kogen iga päev nende soovi, et neid märgataks, tunnustataks ja neisse lugupidavalt suhtutaks. Palju teeme tööd tunnete väljendamisega, õpime oma tunnetele nimetusi andma ja oma soove turvalisel viisil väljendama. Väikestviisi psühholoogia ka klassis.

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös oli siis, kui mind Näpi Kooli aasta õpetajaks valiti. Noore õpetajana imetlen vanemaid kolleege ning nende teadmisi, oskusi ja leidlikkust tundide läbiviimisel ja olukordade lahendamisel. Tundsin kooli tööle asudes, et olen justkui ise õpilase rollis, kuna kõik oli uus, inimesed võõrad ja töökorraldus vajas harjumist. Tasapisi sisse elades olen aga leidnud oma tee, kohandades seda kolleegidelt saadud nõuannetega ja oma varasemate teadmistega. Erivajadustega lastega töötades näen, et olenemata kehvast keeleoskusest, töömälust ja käitumisraskustest peitub igaühes varjatud andeid. Kaasan lapsi projektidesse, kus nad saavad ise luua, organiseerida, planeerida ning projekti esitleda. Sel moel on nad ise klassiga valmistanud jäätist, müünud koolilaadal omavalmistatud muffineid ning katsetanud ka filmimist ja video tegemist. Hetked, mil lapsed oma tegemiste üle rõõmu ja uhkust tunnevad, jäävad ka minule meelde.

Soovitan teistel õpetajatel lastega tunnetest rääkida.Kuna see on minu isiklik huvi ja tunnen, et sellel on suur väärtus, on minu soovitus õpetada lastele juba alates lasteaiast tunnetest rääkimist, nende tõlgendamist ja väljendamist. Viha all peitub sageli kurbus, ebaõnnestumine, segadus, ärevus ning laps, kellele pole õpetatud turvalisi väljendusviise, võib seda kaaslaste või enda peal kurjasti ära kasutada. Olen oma töös kogenud, et tunnetele nime andes suudavad lapsed end teistele mõistetavaks teha. Samuti olen ise teadlikult klassi ees oma tundeid sõnastanud ning õpilastele teada andnud, miks ma end parasjagu sel viisil tunnen ja mis sellele eelnes. Tore on kuulda, kui õpilane aja möödudes sarnasel viisil enda emotsioone väljendab ja oma sõnavarasse tundenimetusi toob. Et lastele tundetarkust õpetada, peame suutma ka ise oma tunnetega toime tulla.

Unistan haridusmaailmast, kus lapsevanemad tahavad ja oskavad õpetajatega tõhusal moel koostööd teha, et oma lapsi toetada. Soovin, et õpetajad tunneksid veelgi suuremat töörõõmu ja oskaksid oma vaimse tervise eest rohkem hoolt kanda. Ka seda, et koolides oleksid igas klassis abiõpetajad ja tugipersonal ning iga laps leiaks endale just sellise hariduskeskkonna, kus tema potentsiaal üles leitakse ning seda oskuslikult toetatakse ja arendatakse.

Kommentaar päevakajalisel teemal

Milline on teie arvates õpetaja maine Eestis?

Ma leian, et õpetaja maine on Eestis üsna hea. Mulle väga meeldib, kuidas eri vanuses õpetajad on hakanud oma tegemisi ja teadmisi teistega jagama. Seda eriti sotsiaalmeedias, mille kaudu olen ka ise mitme õpetajaga suhelnud ja mõtteid vahetanud. Nii saame ka laiemale ühiskonnale rohkem oma töö võlu ja valu tutvustada ning usun, et seeläbi kasvab õpetajaameti usaldusväärsus, paraneb maine. Eesti õpetajad on uuendusmeelsed, loovad ja julge pealehakkamisega. Küll aga tunnen, et õpetajad ei peaks jääma kinni oma karjäärivalikusse, kui nad mingil eluetapil tunnevad, et sära on silmist kadunud ning jaks otsa saanud. Meil on mitmeid võimalusi ennast toetada (haridusmentorlus, supervisioon) ning neidki võiks kaaluda. 

Me ise õpetajatena loome selle ameti kuvandit oma tööst sõpradele, pereliikmetele, tuttavatele rääkides. Kui ma olen oma tööga rahul ja oskan end raskuste tekkides toetada, kolleegidega koostöös lahendusi otsida, ei kustu minu silmist ka sära. Räägin alati oma eduelamustest elevusega ja tõepeoolest armastan oma tööd. Mõistan, et meil kõigil on raskusi, kuid ma ei jää nendesse kinni, vaid hoian positiivset meelt. Noored vajavad enda ette enesega rahulolevaid, motiveerivaid ja tunnustavaid inimesi.