Õpilaste vaimsest heaolust: kuidas õpetajana olemas olla?
Tervise Arengu Instituudi andmetel on viimase nelja aastaga noorte hinnang oma eluga rahuolule langenud. Kuidas õpetajana noorte vaimset heaolu toetada? Koolipsühholoogid annavad nõu.
Mis õpilasi muretsema paneb?
Tallinna 32. Keskkooli psühholoog Auli Andersalu-Targo: Õpilased on kurtnud, et neil pole perekonnas kedagi, kellele oma muredest rääkida. Noored ei taha sageli sõpradega probleeme jagada, sest ka sõpradel on raske ning nad ei soovi neid koormata. Muret tuntakse tuleviku pärast: kuidas ja kuhu edasi. Üheksanda klassi õpilased on öelnud, et neis tekitab stressi järgmisele õppeastmele sisseastumine. Hirmutab maailma tulevik. Sõjad ja kliimamuutus muudavad ärevaks ning panevad küsima, kas meie planeedil on üldse tulevikku. Sa ei saa olla halbu uudised vaadates rahulik, eriti kui ei saa ise maailmas toimuvat kuidagi parandada. Keeruline on ka koolikoormusega hakkama saada. Pinget tekitavad juurde suur koormus trennis, lähenevad eksamid ning vajadus selle kõige jaoks aega planeerida. Meeleolu võib alla minna, kui õpilane pole leidnud endale sobivaid õpiviise. Pingutab ja pingutab, aga tulemust ei tule.
Põhikoolis on palju suhtedraamasid, vanemates klassides lahendatakse suhteprobleemid rohkem omakeskis. Läbielatu jääb mõjutama, näiteks kui õpilast on põhikoolis kiusatud, võib tal gümnaasiumis avalduda madal enesehinnang. Ta võib karta klassi ette vastama minna, sest see toob meelde varasema trauma. Praegu on aktuaalsed sooidentiteedi küsimused. Raske on leida täiskasvanute seast toetavaid inimesi, sest nende jaoks on see teema uus ja võõras. Enesemääratluse teemaga seoses võib sotsiaalmeediast isegi kasu olla, sest seal räägitakse oma kogemustest ja jagatakse infot. Samas võib sotsiaalmeedias väljaöeldu tuua kaasa häbistamise, mida on jällegi keeruline taluda. Sotsiaalmeedial on vaimse heaolu jaoks oma plussid ja miinused. Ühest küljest annab see võimaluse näha, et me ei pea olema sellised, nagu ühiskond meilt eeldab. Teisalt kiputakse end seal teistega võrdlema: millest ma olen ilma jäänud, nemad kõik olid seal ja mina ei olnud. Või et kõigil on oma perega hästi, aga minul ei ole. Probleem on ka nutisõltuvus.
Tartu Forseliuse Kooli psühholoog Kaisa Hunt: Noortele valmistavad peamiselt muret suhted sõpradega, madal enesehinnang, kriitilisus oma keha suhtes, õpiraskused ja kiusamine. Jagame koolis infot kolme peamise valdkonna kohta: tervislik suhe toiduga, unega ja liikumisega. Kui lapse seisundit ei mõjuta mõni sügavam psüühikahäire, mille tõttu ta vajab arstiabi, on nende kolme valdkonnaga tegelemisest palju abi.
Aasta-aastalt üha suurem probleem on seotuse puudumine oma pere või kooliga: noored tunnevad, et nad justkui ei kuulugi kuhugi, et kodus ei ole kellelgi nende jaoks aega. Lastele jäetakse suur vastutus õppimisega seoses, ent nad vajavad tähelepanu, lähedust, hoolt ka seoses lihtsalt inimeseks kasvamisega. Kodu, kus on täiskasvanud, kes on iseendaga pahuksis ja abi ei otsi, ei oska seda tuge ka oma lastele anda. Lapsed on hakanud esitama küsimusi seoses ATH-ga. See on seostatav sotsiaalmeedias ringlevate eesti- ja ingliskeelsete klippidega, kus noored räägivad enda sümptomitest, mis kõik ei olegi ATH sümptomid.
Varasemast rohkem tuleb koolipsühholoogina nõustada sügava vaimse tervise probleemiga noori, keda peaks aitama arst, ent kes on meditsiinisüsteemis pettunud, ei pääse arsti juurde või on n-ö piiripealsed ning jäävad seetõttu arstiabist ilma. Nõudmised tänapäeva kooliõpetajatele on aina kõrgemad ja ka koolipsühholoogidelt oodatakse üha enam sekkumist viisil, mille jaoks pole neil õigust ega väljaõpet. Näiteks tehku psühholoog teraapiat või aidaku vanemaid perelepitusega.
Õpilaste vaimne tervis teeb muret. Suundumus on selle halvenemise suunas, samas meditsiinilise abi kättesaadavus paranenud ei ole ning haridussüsteem töötab ebapädevuse piiril. See kõik lubab prognoosida, et probleem suureneb, mitte ei lähe väiksemaks.
Kuidas märgata, et õpilasel on mure?
Saue Kooli psühholoog Kati Lehtroos: Õpilase abivajadusele võib viidata oluliselt muutunud käitumine. Näiteks varem meelepärane tegevus ei paku enam huvi. Või on muutunud tema välimus, meeleolu või kaaslastega suhtlemine. Koolis võib see avalduda õpiprobleemidena, õpilane puudub põhjuseta, ei suuda tunnis tempos püsida ega keskenduda, õpitulemused langevad. Eakaaslaste või lähedaste tähelepanekuid tuleb võtta tõsiselt.
Noorematel õpilastel napib sageli sotsiaalseid oskusi, nad ei oska oma emotsioone reguleerida, mis võib silma paista käitumisraskustena nii koolis kui ka mujal. Suuremate õpilaste puhul on probleemiks peamiselt meeleolulangus ja ärevus.
Kaisa Hunt: Tuleb märgata õpilast, kelle käitumine on muutunud: ta on endasse tõmbunud või ka vastupidi: varasemast palju elavam. Enamasti proovivad õpilased kelleltki abi küsida, kuigi ei ütle välja kõike, mis nende jaoks raske on. Nad tuleb ära kuulata ja neid tuleb võtta tõsiselt. Mõned minu juurde jõudnud teismelised on öelnud, et neid ei märgatud, kui neil oli raske. Nüüd nad on vihased ja neid märgatakse, aga valedel põhjustel. Lapse märkamiseks ja tema käekäigu vastu huvi tundmiseks ei pea olema vaimse tervise spetsialist. See võimalus on koolis kõigil.
Kuidas võiks õpetaja käituda, kui märkab muutusi noore vaimses heaolus?
Auli Andersalu-Targo: Tasub pigem reageerida, kui jätta reageerimata, see on põhiline. Soovitan õpilasega rahulikus keskkonnas delikaatselt nelja silma all kontakti võtta ning öelda näiteks: „Märkasin et oled omaette. See paneb mind muretsema, ma võin sind ära kuulata.“ Võib-olla on alguses vaja lihtsalt natuke seda ust avada. Õpilane ei pruugi olla valmis kohe rääkima, see on igati normaalne, ja õpetaja ei tohiks seda isiklikult võtta. Võib pakkuda välja võimaluse koolipsühholoogiga rääkida. Aineõpetaja saab oma tähelepanekut jagada esmalt klassijuhatajaga. Igal juhul tasub reageerida. Peamine on anda õpilasele märku, et kuulad teda hea meelega, soovid aidata ning ta võib alati sinuga rääkima tulla.
Variant on ka see, et koolipsühholoog aitab klassijuhatajal õpilasega suhelda, jagab nippe, kuidas nõustada ja kuulata. Kuulamise juures on kuldne reegel see, et nõu võid anda, lahendusi võid pakkuda alles siis, kui teine inimene seda soovib. Enne seda võib sul olla vaja teda päris mitmel korral lihtsalt ära kuulata. Koolipsühholoog võib teisi koolis töötavaid spetsialiste juhendada, õpetada neile kuulamistehnikaid. Võib arutada koos, keda veel appi kutsuda, kuidas vanematega sellest murest rääkida.
Õpetajad võiksid võimalusel minna vaimse tervise koolitusele, et nad saaksid vaimse tervise teemadest paremini aru, omandaksid vajalikke võtteid ja ka julgust rääkida.
Kati Lehtroos: Eesmärk on anda õpilasele võimalus rääkida, püüda saada selgust teda mõjutavatest probleemidest ja selgitada välja, kas ta võib vajada täiendavat tuge. Sellises olukorras tuleb hoiduda hinnangutest ja häbimärgistamisest ning normaliseerida vaimse tervise teemadel rääkimine.
Sõltuvalt murest tuleb hinnata klassijuhataja, pere ja kooli tugispetsialistide kaasamist õpilase heaolu toetamiseks. Jätkuvate raskuste korral on oluline asjaosaliste koostöö, et last ümbritsevad täiskasvanud saaksid probleemist ühtviisi aru, tegutseksid kokkulepitud viisil ning tugi lapsele oleks järjepidev.
Kaisa Hunt: Kindlasti ei ole vaja muret kohe ära lahendada, ei ole vaja pakkuda nippe ja trikke – tihti piisab lihtsalt kuulamisest ja mõistmise väljendamisest. Abi on sellistest oskustest nagu avatud küsimused ja peegeldav kuulamine. Kui õpetaja ei oska õpilast tema suure mure puhul avatult kuulata, tuleks anda märku kellelegi koolis, kes seda teha oskab. Paljude murede puhul on esimene turvaline kontakt klassijuhataja. Kui õpetaja kahtleb endas ja koolis vajalikke spetsialiste tööl ei ole, võib nõu saamiseks pöörduda koolipsühholoogi tugiliinile 1226. Kindlasti peab hoiduma õpilase sildistamisest, näiteks lihtsalt laisaks nimetamisest, õpetaja peab oma huumorimeelt kasutades alati arvestama, et on võimupositsioonil.
Milliseid võtteid soovitate õpetajatele, et noorte vaimset heaolu toetada?
Auli Andersalu-Targo: Soovitan võtta tundi alustades aega uurida õpilastelt, kuidas nende tuju on. Näiteks: „Andke käega märku, kes on kohe valmis uue matemaatika teemaga alustama. Kas saan midagi teha, et aidata teil paremini keskenduda?“ Võib-olla suudavad kõik kohe keskenduda, aga ainuüksi võimalus öelda välja, kuidas sa end tunned, suurendab valmisolekut pingutada ja keskenduda. Oluline on peegeldus sellest emotsionaalsest seisundist, kus nad on. „Kes on veel nõus sellega, et praegu on ikka hirmus olla?“ või „Kes on veel nõus, et praegu on suurepärane hetk?“. Selliste peegelduste ja püüdlustega läheb õpetaja õpilaste maailma, et aidata neil tulla sealt oma aine maailma. See loob turvalisust ja tunnet, et õpetaja paneb sind tähele ja sa võid tunda end tunnis kindlalt.
Mina ei usu enam sellisesse lähenemisse, kus õpetajad lihtsalt lendavad oma õppeainega peale. Võib-olla teen ma õpetajatele ülekohut, aga minu arvates on see vale. Paraku on selliseid tunde, kus lennatakse peale, palju. Ei teata, mis on õpilaste taust tundi jõudes. Saan aru, et õpetajal on oma programm ja ettekujutus, kuhu tunni jooksul jõudma peab, aga äkki ei ole õpilased selleks parajasti võimelised? On vaja mõista seda emotsionaalsest seisundit, mis vahetunnist või eelmisest tunnist kaasa tulnud on, ja püüda neid tundeid normaliseerida, öeldes näiteks: „Saan aru, et uus tunniplaan keerab teil nüüd kolmapäeva täitsa sassi, mul on selle pärast kahju.“ Tunne huvi, kuidas õpilasel läinud on, mine tema maailma, et teda mõista. Sa pead õpilased kõigepealt enda poole saama. Kui tahad, et klass sind kuulaks, pead enne sina klassi kuulama.
Soovitan olla koos õpilastega hetkes, olla selle grupi päralt, nende kaasteeline. Ehk oleks hea kuulata tunni alguses ümberlülitumiseks mõni muusikapala või teha vaikuseminutite harjutust. Selleks ei kulu väga palju aega. Tundub, et õpetajad, kes on juba kogenud nende harjutuste head mõju, teevad seda tunnis parema meelega. Veel soovitan anda kõigile aeg-ajalt sõna ja aktsepteerida erinevaid arvamusi. Muidugi mitte juhul, kui keegi on kellegi suhtes kriitiline.
Kaisa Hunt: Õpetaja võiks mõelda, mis elemendid tema tunnis õpilaste vaimset tervist toetavad. On see näiteks ruumi struktureerimine viisil, mis aitab õppetööle keskenduda, või näiteks see, kuidas tunnustada õpilasi kolm korda rohkem kui neid laita. Tunni ülesehitus peab haarama aktiivsesse mõttetöösse enamiku õpilastest ja õpilaste tehtud vigade parandamiseks tuleks kasutada viise, mis suunavaid neid ise avastama. Õpilase ja õpetaja vahelise suhte kujunemise eest tuleb vastutus võtta õpetajal, ent midagi ei pea koolis ära tegema täiesti üksinda. Alati võib küsida nõu kolleegidelt ja tugispetsialistidelt, käia vaatlemas teiste tunde ja hoolitseda õpetajana ka iseenda vaimse tervise eest.
Kati Lehtroos: Õpetaja saab välja näidata huvi õpilaste heaolu ja edukuse vastu ehk suhelda avatult, kuulata aktiivselt ja olla empaatiline. Sõltuvalt õppeainest ja esile kerkinud probleemidest võib tundidesse integreerida vaimse tervise ja enesehoiu teemasid. Tähtis on, et õpilased tunneksid end koolis turvaliselt, et nad tajuksid, et neist peetakse lugu ja neid kaasatakse. Aineõpetaja ja klassijuhataja saavad aidata õpilasel õpikoormust hallata, pakkudes vajadusel paindlikke lahendusi ning seades realistlikke ja saavutatavaid eesmärke. Oluline on meeles pidada, et ise heas vaimses tasakaalus olev õpetaja saab õpilasi paremini toetada.
Kuidas saab õpetaja seda turvatunnet tekitada ning hoolivust välja näidata?
Auli Andersalu-Targo: Õpetaja võiks pöörata nädala jooksul igale õpilasele klassis korra tähelepanu. Näiteks öelda mõne toreda komplimendi või kommentaari, mis ei ole seotud ainult õppimisega, vaid õpilase kui inimesega. Väike tervitus vahetunnis, küsimus, kuidas on õpilasel päev läinud. See võib olla näiteks küsimus lemmiklooma kohta. Noorte vastu huvi tundmine muudab suhtluse laiapõhjalisemaks. Võtad 30 sekundit, vaatad õpilasele otsa ja tunned huvi. Kui mõni õpilane tuleb varem klassi, siis saab luua temaga üks ühele kontakti ja anda märku, et oled tema jaoks olemas. Muidugi võib see olla keeruline aineõpetajale, kes annab näiteks põhiainet väga paljudele õpilastele koolis. Ma olen nõus, et see võtab õpetajatelt aega, aga selle võiks muuta koolikultuuri osaks.
Üks variant, kuidas õpetaja saab õpilastega parema suhte luua, on näidata klassile oma inimlikumat poolt – rääkida tunnetest. Võib tunni alguses öelda klassile näiteks: „Teate, täna ma tunnen end veidi väsinult ja mul oleks hea meel, kui te oleksite hästi koostöövalmis ja tuleksite uue teemaga kaasa.“ Või rõõmustada õpilaste üle: „Nii tore kuulda, et teie PlayBoxi proov läks hästi. Tundub, et teil on väga põnev kava!“ Vahepeal võib rääkida ka sellest, kui miski teeb sind kurvaks. Kui õpetaja näitab vahelduseks välja ka oma emotsioone ja tundeid, näitab see tema inimlikumat poolt ning see aitab omakorda luua usalduslikku suhet õpilastega. Nii julgevad ka õpilased end väljendada, kui miski teeb neid kurvaks. Ütleme ausalt, et täna ei ole jaksu, ei hakka seejuures valetama või passiiv-agressiivselt käituma. Loomulikult võiks õpilane ikkagi püüda end kokku võtta. Aga tunnetest rääkimise võiks normaliseerida ning mitte rääkida tunnis ainult ainest.
Koolijuhid saavad anda omalt poolt õpetajatele sõnumi, kui oluline on see, et nad enda eest hoolitseksid. Siis jaksavad nad hoolida ja märgata teisi.
Tallinna 32. Keskkoolis saavad õpilased valida kursuse „Läbipõlemise ennetamine“
Läbipõlemise ennetamise tunnis räägitakse, mida saavad õpilased ennetavalt teha, et stress ei läheks liiga suureks. Valikkursus on loodud 10. klassi õpilastele, sest gümnaasiumisse tulevad õpilased eri koolidest ning uues koolis õppimine võib kaasa tuua lisapinget. Kursust juhendav koolipsühholoog Auli Andersalu-Targo ütleb tunni kohta nii: „Noored on sattunud pärast põhikooli täiesti uude süsteemi, enamiku jaoks on uus nii maja kui ka inimesed ning õppekoormus on varasemast suurem. Gümnaasiumi alguses võib õpingutega kaasneda ootamatult palju stressi, milleks õpilased pole valmis. Õpilane peab kohanema füüsilise keskkonnaga, sotsiaalse keskkonnaga, enda emotsioonidega, suure õppekoormusega. Mingil hetkel võib kõik see kuhjuda, mis võib kaasa tuua läbipõlemise.“
Tähtis on, et õpilane saaks iseendast paremini aru ning teaks, mismoodi ta pingele reageerib. Kodutööks on tihti tervislike harjumuste proovimine, näiteks une, veejoomise ja looduses liikumise jälgimine nädala jooksul. Kodutööks võib olla ülesanne minna nädala jooksul iga päev 15 minutit varem magama. Õpilased jagavad siis järgmisel nädalal tunnis väikestes gruppides üksteisega oma kogemust. Tihti selgub, et uusi harjumusi on keeruline juurutada. Palju on grupis arutamist ja mõtete vahetamist. „Aga selleks, et kogemusi üksteisega jagada, peab kursuse alguses olema klassis turvaline keskkond. Tundi tullakse eri paralleelklassidest, tervest 10. klassi lennust ja õpilased ei tea enamasti veel üksteist. On oluline, et noored saaksid omavahel tuttavaks. Gümnaasiumi alguses peaksid õpetajad võtma teadlikult aega, et luua tuttavaks saamisega turvaline keskkond,“ kirjeldab Andersalu-Targo.
Kursuse lõpus ei saa õpilased hinnet, tulemus on kas arvestatud või mittearvestatud. Sel õppeaastal alustas Tallinna 32. Keskkoolis valikkursusel paarkümmend õpilast. Huvi on olemas.
Üks asi, millest ei taheta rääkida, aga peaks, on see järjepidevalt olemas olemise vajadus (ootus).
Kas õpetaja peab olema õpilastele ja peredele olemas ka tööajavälisel ajal, st õhtuti, nädalavahetustel, suvepuhkuse perioodil?
Kui vastate “jah”, siis annate oma väikese, aga olulise panuse õpetajate läbipõlemisse ja nende töölt lahkumisse.
Mnjah. Kas kooliõpetaja peaks olema preestri seisuses, nagu on seda kirikuõpetaja? Ikka 365, 7/24/h ööpäevas. Kas õpilane on koolis samasuguses rollis, keda tuleb teenida, nagu teeb õpetaja kirikus Jumalat ning kogudust teenides?
Ilmselt mitte. Martini poolt tõstatud probleem ja küsimus, vajaksid laiapõhjalist arutelu. Ometi me ei tee seda. Räägime ainult rahast..