Usuõpetus naaseb kooli helge rohetuleviku ettekuulutusena

Koolivaheaja teisipäeval, 24. oktoobril küsis Riigikogu istungil parlamendi liige Hanah Lane peaministrilt, mis oleks tema sõnum kõigile noortele, kes on mures kliimamuutuste ja planeedi tuleviku pärast. Peaminister avaldas seepeale tänu kõigile, kes on sel teemal oma panuse andnud, ja mainis muuhulgas, et praegu näikse noored pigem vanasid õpetavat kui vastupidi. Veel enam, paljud õpilased olevat talle öelnud, et isegi nende enda loodusõpetuse õpetajad ei usu „sellesse“. Kas „selle“ all mõeldi kliimamuutust ennast või sellega kohanemiseks ellu kutsud vastumeetme ehk rohepöörde õnnestumist, ei olnud lühikese vastuse põhjal võimalik tuvastada.

Olgu see rohepööre mis ta on, üks on kindel: sõltumata sellest, kas sina sellega tegeled või ei, rohepööre tegeleb sinuga ikkagi. Nõndasamuti ka koolis: oma kõikehõlmavuse tõttu pole ilmselt palju õppeaineid, kus teema esile ei kerkiks. Ükskõik, kas siis üksikjuhtudena või kogu kursuse sisu läbivalt nagu gümnaasiumi geograafia kolmanda kursuse puhul, mida käsitlevad õpetajad olgu siinkohal tervitatud. 

Sõna „käsitlemine“ eelistamine „õpetamisele“ pole juhuslik: mida siin ikka õpetada, kui vastu vaatab üks inimmõistusele hoomamatu ja üdini vastuoluline faktide, arvamuste, teabelünkade, maailmavaadete, uskumuste, valede, soovunelmate, hirmude jms segapudru, mis pealegi täieneb iga päevaga.

Seda huvitavam oleks teada, mis see oli, millesse paljud loodusõpetuse õpetajadki ei usu. Et nimetatud statistiline kategooria ehk kliima on pidevas muutumises, see ehk ülemäära suur usuline proovikivi ei ole. Nagu ka mitte see, et miljardite haaval ringi askeldavad inimesed on sajandist sajandisse sellesse pahaaimamatult ja vähehaaval panustanud. Küsides aga, mida selle teadmisega peale hakata ja mis edasi, haruneb kogu teema ühtäkki sedavõrd keeruliseks, et lausa ahastama võtab. Kui selleks oli mõni sinisilmne, kindla veendumuse pähe esitatud visioon rohepööratud tulevikust, millesse need õpetajad ei uskunud, siis sellisel juhul tuleb neile tõesti vaid kaasa noogutada.

Mis on see läbiv sõnum?

Mõnikord teevad hoopis noored oma põhjendamatus enesekindluses täiskasvanutele silmad ette. Olen näiteks kohanud õpilasi, kes on surmkindlalt veendunud elektriautode ülimuslikkuses ja keskkonnasõbralikkuses, ilma et nad seda õieti põhjendadagi oskaksid. Hiljuti palju vastukaja saanud „Suure rohepesu käsiraamatu“ autor, insener ja teadlane Jüri Liiv oli küll hoopis teist meelt ja kui siis kõrgelt kliimaametnikult Annela Anger-Kraavilt küsiti „Pealtnägija“ saates (18.10) otse ja konkreetselt, kas Liiv eksib või mitte, hiilis too vastuse andmisest hoopistükkis kõrvale ja piirdus vaid salapärase märkusega, et tegelikult tuleks lihtsalt jala käia või ühistransporti kasutada. 

Igas vähegi kriitiliselt mõtlema treenitud koolijütsi peas pidi sedavõrd kummaline ja ebamäärane vastus vist küll kõikvõimalikud ohusireenid üürgama panema.

Mitte et Anger-Kraavi midagi otseselt valesti oleks öelnud. Lihtsalt küsimustest kõrvale põiklemine annab alust veelgi suuremaks skepsiseks. Norra kogemus on juba õpetanud, et riik, mis nafta ja küllusliku hüdroenergia pealt teenitud rikkustega eraisikute elektriautosid usinasti subsideeris, saavutas kokkuvõttes selle, et ühistranspordi kasutamises ollakse Euroopa tagumises otsas ning inimese kohta on autosid rohkem kui kümne aasta eest. Need, kes seda vähegi lubada said, ostsid kunstlikult odavaks aetud hinnaga elektriauto lihtsalt vana masina kõrvale. Autoliiklusest õhku paiskuvad emissioonid vähenesid viimase kümne aastaga küll 8%, kuid ebavõrdsus vaeste ja rikaste vahel suurenes veelgi. Teeb see elektriautodest nüüd rohepesuartikli või mitte, seda tahaks isegi teada.

Autod on muidugi vaid üks pisike muutuja hiiglaslikus võrrandis. Rääkides kliimamuutusest ja rohepöördest, siis mis on see läbiv sõnum, mis õpetaja poolt kõlama võiks jääda? Kas peaks selleks olema õpilaste noomimine liha söömise, lennukiga lendamise, auto omamise, kiirmoe kandmise, kapitalismi pooldamise, laste saamise ja muude keskkonnavaenulike tegevuste pärast? Viimane läheks küll vist vastuollu põhiseadusega, aga siiski. Või piisaks üleskutsest elada nii säästlikult kui võimalik ja avastada seejärel mõnel ökoloogilise jalajälje kalkulaatoril numbreid kokku lüües, et tarbime ikkagi kaugelt rohkem loodusvarasid, kui emake maa seda võimaldab? Võib-olla on lihtsalt liiga vähe suppi tuntud maalide pihta loobitud ja kõik saaks korda, kui mõni Konrad Mäe või Wiiralti taies samuti ära mäkerdada.

Veel enne, kui nõuda kodutööna oma iga liigutuse süsinikuheitme arvutamist, tuleb mõista, et asjal on ka teine külg. Mõni nädal tagasi ütles Vikerraadio intervjuus kliimanõukogu liige Maia-Liisa Anton, et inimesed elavad justkui eituses ega taha kuulda ebamugavat tõde kliimakriisi kohta. Selles on oma iva. Ent paraku selgus ka, et Anton – nagu paljud teised – ei taha ise kuulda vähemalt sama ebamugavat tõde inimeste kohta. Seades küll oma sõnumi keskmesse õigluse ja rõhutades omaenda „üliarenenud õiglustunnet“, oli siiski paljuütlev, millise kergusega libiseti vestluses üle ebameeldivast, kuid samavõrra teaduslikust faktist, et nõnda nagu erineb piirkonniti kliima, teeb seda inimeseti ka õiglus.

Ja nagu pole kellelgi voli selle tähendust kaaperdada ja enda nägemust ülimuslikuks kuulutada, pole ka õigluse mõiste ei ÜRO, valitsuste, kliimanõukogu, aktivistide ega kellegi muu defineerida. Tegelikult ei kuulu see üldse defineerimisele, kuna viimane on ratsionaalne tegevus ja osake mõistuse mängumaast; õiglust või selle puudumist tunnetab aga igaüks sügaval oma südames.

Oma üliarenenud õiglustunde imetlemine

See omaenese õiglustunde imetlemine ja meelevaldselt tervele inimkonnale ekstrapoleerimine meenutas hoopis midagi hiljuti juhtunut. Alles see ju oli, kui kliima ja maailma päästmine ei huvitanud õieti kedagi, sest kõigi närve hoidis pingul pandeemia. Toonased tülid vaktsiinisunni pooldajate ja vastaste vahel pole lõplikult vaibunud veel praegugi, kuid peavoolus kinnistus ajapikku teatav hoiak, mida kõlbas rahumeeli väljendada lugupeetud väljaannetes ning mille koondkokkuvõtte võib leida näiteks Eesti Ekspressis avaldatud Tomas Pueyo tõlkeartiklist (29.01.2022): „Selleks hetkeks, kui kõik tahtjad on saanud võimaluse end vaktsineerida, on vaktsiinivastastel õigus COVID-isse surra, kui nad seda soovivad.“

Säärastes väljaütlemistes oli muidugi kamaluga ülbust ja üleolekutunnet, mis ühtegi inimest ei kaunista, ent kui juba kõlbas selliseid mõtteid valjult välja öelda, siis kõlbab praegu niisamuti arutleda ka (kliima)õigluse üle. Sest mis siis, kui see enesediagnoos nimega „üliarenenud õiglustunne“ pole mitte suur ja õilis voorus, vaid hoopis veskikivina selle kandja kaelas rippuv isiklik probleem, nagu nähti sellena vaktsiinist loobumist alles hiljuti?

Õiglus pole kaugeltki üks ja ainus, vaid selle spekter on lai. On neid, kes muretsevad vaid iseenda õiglase kohtlemise pärast (egoistid ja nartsissistid); edasi leidub selliseid, kes tajuvad oma õigluse elementaarühikuna peret, sõpruskonda, suguvõsa või hõimu; mõni seisab terve rahvuse ja kultuuri eest, mõni oma riigi eest; ja siis on need, kes leiavad, et on õigluses üliarenenud, valutavad oma sõnul südant kõigi 8 miljardi pärast – kuigi tegelikkuses pigem nende, keda tajutakse rõhututena – ja tahavad meie ainelises maailmas näha õiglust igale inimkonna liikmele.

Ent nii nagu tuleb lennuõnnetuse korral esmalt endale hapnikumask ette panna ja alles siis teistega tegeleda, on kliimaküsimuses samavõrra õiglane mõelda kõigepealt oma (riigi) inimeste peale, enne kui asuda Maldiive päästma. Täpselt nii Antoni kiituse pälvinud suur rohepööraja ehk Hiina diktaator Xi teebki: maailma suurim kasvuhoonegaase emiteeriv riik ei mõtlegi ürgkütuste põletamisest loobuda, kuni pole veendutud, et taastuvenergia riigi enda energiajulgeoleku tagab. 

Plaani järgi juhtub see aastaks 2060, praegu ollakse eesmärgist küll veel valgusaastate kaugusel. Või täpsemalt: iganädalaselt keskmiselt kahe uue kivisöejaama avamise kaugusel. Kui aga tärmin kukub ja eesmärk saavutamata jääb, võib igaüks arvata, kuidas hiinlased käituvad ja kas neid või ükskõik missugust tõusvat suurvõimu huvitab, kui vastutustundlikult mõni Euroopa riigike oma süsinikuheidet mõõdab või ei. Seda kinnitab teine mammut, India, kes alles hiljuti oma peaministri suu läbi teatas, et silmakirjalik lääs ärgu kliimaküsimuses neid küll õpetama tulgu. Riik ise liigub energia tarbimises aga täpselt Hiina jälgedes, olles veel mõnikümmend aastat maas.

Kas loobume ka teaduslik-tehnoloogilisest maailmapildist?

Läänemaailma elustandardid on sihikul sisuliselt kõikjal, kus nendeni küünditud pole, ja praktikas kõlbavad selleks kõik meetmed, alates väga rohelistest kuni päris tahmasteni välja. Jah, sealjuures on ka keskkonnasõbraliku energia maht tõepoolest suurenenud, kuid laias skaalas pole see grammivõrdki fossiilset energiat asendanud: globaalse energiatarbe kasvades on see tulnud hoopis eelmise kõrvale. Antoni jutt sellest, kuidas Lääs on oma õiglase osa maakera ressurssidest ära tarvitanud, peegeldab jällegi vaid üht paljudest vaadetest õiglusele, mitte üldkehtivat tõde – ja sellest ta paraku aru ei saa.

Lõppude lõpuks ei ole ju võimalik üheselt määratleda, mis on kellegi õiglane osa. Sama loogikaga võiks tulla kooli ja öelda õpilastele, kes on teistest kiiremad ja nutikamad, et oma edu eest peate karistatud saama. Päriselus see lihtsalt ei tööta. Või mõelgem Eesti peale: kas meie laiuskraadi külmad talved võimaldavad välja lunastada veksli natuke suuremaks energia- ja ressursitarbeks kui soojas troopikas elaval ligimesel? Ja kes arvet peab? Vaevalt sai riik võõra ikke alt vabastatud, kui juba tuleb end süüdi tunda – õiglus missugune. Miks mitte öelda, et kes soovibki kannatada kõigi 8 miljardi eest, see kannatagu, ent tavainimene pole kuidagi kohustatud võtma enda kanda sellist koormat ja kliimamärtrina vaesuma?

Vastupidiselt ÜRO kliimapaneeli IPCC uue esimehe Jim Skea hoiatusele paanika külvamise eest ei hoitud ka mainitud intervjuus tagasi apokalüptiliste ähvardustega, kuidas inimkond on samal kursil jätkates teel kollektiivse enesetapu suunas. Kas sedasi tuleks rohepööret ka õpilastele serveerida? Et kui igaüks teist kohe midagi ette ei võta, siis leiame peatselt saabuvas kliimakatastroofis õudse lõpu? Kui mõni neist veel hirmuvärinal ja läbi pisarate küsib, mida siis õigupoolest teha tuleb, siis ei teaks isegi, mida vastata.

Inimene, seesama, kes on end sisse seadnud kõikjal, alates Kuveidi põrgukuumusest ja lõpetades Jakuutia külmapoolustega, ei ole loomulikult ohus. Isegi sellise asjaga ähvardamine on parajalt absurdne. Mida taoliste appikarjete all tegelikult silmas peetakse, on aga märksa tõenäolisem võimalus, et tulevik tõotab tulla palju ebaõiglasem kui olevik. Ehk ohus pole mitte inimliik, vaid õiglus, nii paljukest kui seda meie maailmaski leidub. Ja et soovunelm pea kümnemiljardilisest harmoonias elavast inimsülemist asendub üha enam darvinistliku olelusvõitlusega. Nõnda tulekski oma hirmud sõnastada, mitte hämada kollektiivsest suitsiidist – hirmutav on hoopis mõte kõige ehedamalt loodusliku elukorralduse naasmisest.

Kui aga kliimakriis ongi praeguste väärtuste, ühiskonnakorralduse ja majanduse loogiline tulem, nagu Maia-Liisa Anton väidab ja olukorra päästmiseks tuleb remontida kõiki kolme, siis jäetakse miskipärast mainimata, et sellest lähtuvalt tuleb tasahilju loobuda ka teaduslik-tehnoloogilisest maailmapildist, millele kogu siinne tsivilisatsioon tugineb. Sest ütleb ju baasmüüt, mille sisse me sünnime, et elatakse ainult korra ja midagi muud polegi: ei kõrgemat mõtet ega elu pärast surma; et teadus üksi juhatab tõeni ja et tehnoloogia areng ei tunne piire. Et jumalad on surnud ja teadusele mõistetamatu on uhhuu ja esoteerika. Et kõik, mis on, on siin, praegu ja nüüd, mistõttu ka elult tuleb võtta, mida sel vähegi pakkuda on. See aeg on üürike ja seda tuleb nautida.

Mitme sajandi jagu inertsi tõukab seda maailmanägemust tagant. See ongi see lugu meist, mida me iseendale räägime. Nüüd aga selgub äkitselt, et kuigi meil on ette näidata tehisintellekt, kosmosereisid ja südamesiirdamised, pole teadus suutnud ära lahendada isegi võtmeküsimust, kuidas vähegi mõistliku kasuteguriga püüda kinni ja salvestada Päikeselt saabuvat lõputut energiavoogu, et kogu paradigma töös hoida. 

Ühel hetkel on lootus üha kasvavale rikkusele ja õiglusele kõigi jaoks ja juba järgmisel saab sellest rohepööre, kestlik kahanemine, iseenda ja teiste piiramine. Anton ja tema mõttekaaslased unustavad vist ära, et kõik see, nii päris- kui mõttemaailm, on olnud sajanditepikkuse vaba arengu tulemus, mida nüüd kiiresti ja jõuga muutma tahetakse hakata. Tõdeda, et see saab olema roppraske, on veel leebelt öeldud. Ja mis on see järgmine Suur Idee, mis peaks veenvalt kõnetama miljardeid inimesi, seda kuulaks samuti suure huviga.

Moodsas usuõpetuses põrunud 

Klassi ees seistes on minu sõnum olnud lihtne: olen kutsunud üles kõiki, sealhulgas iseennast, taltsutama inimlikku ahnust enda sees. Kas see kliima jaoks pisimatki tähtsust omab, ma ei tea. Aga öelda ette, kes mida süüa tohib või kui palju missugust transpordiviisi kasutama peaks, ei kuulu õpetaja pädevusse – see on diktaatorite rida. 

Tegelikult tõrgub mu keel lausa enamikku rohepöörde lööklauseid õpilaste ees välja ütlemast. Mõned näiteid: rohepööre on majanduskasvu strateegia; liha söömine on halb; ürgkütused on kurjad; õlitehas on halb; elektriauto on hea; kliimaeesmärkide täitmine saab tulla elanike toimetuleku arvelt; kestlik kahanemine on lahendus; inimkond suudab kliimamuutust pidurdada; kõiges on süüdi vastikud kapitalistid jne. Isegi seda vaimset barjääri pole ma suutnud ületada, et deklareerida kõva ja selge häälega, kuidas automaks päästab maailma kliima.

Selle kõige taga on lihtne põhjus: usu puudumine. Kogu pilt on liialt segane, et kergekäeliselt rohepöörde teesidele truudust vanduda. Seega, moodsa usuõpetuse õpetajana minust asja pole, kuid ammugi pole ma maailmalõpu prohvet. Tegelikult ütleb ju ka IPCC esimees, et mõni kraad keskmise temperatuuri tõusu ei tähenda apokalüpsist, vaid lihtsalt senisest ettearvamatumat ja ohtlikumat maailma. 

Kes teab, järsku oligi elu muutunud liiga mugavaks ning meid raputatakse tulevikus üha enam nii oma vaimsest kui füüsilisest mugavustsoonist välja. Sest mis iganes ka ees ei ootaks, paanika ega hüsteeria külvamine muretsevaid noori ei aita. Seevastu Roosevelti omaaegsel mõttel, et ainus, mille ees tuleb hirmu tunda, on hirm ise, on jumet küll.