587-16-32-1

12. dets. 2023 Joana Jõgela keemiaõpetaja - Kommenteeri artiklit
Joana Jõgela.

Mõni teist kibeleb neid numbreid nähes telefoninumbrit valima. Minu õpilased hakkaksid ilmselt mõne põgenemistoa mõistatust otsima. Seekord on numbrite taga aga hoopis süngem maailm – statistika, mis vaatab vastu keemiaõpetajate maailmast.

Haridussilma andmetel töötab käesoleval õppeaastal üldhariduskoolides 587 keemiaõpetajat ja see on väga mõnus tulemus, arvestades, et meil on 505 üldhariduskooli. Võiks ju olla õnnelik ja rahul, kuid kahjuks on fassaad petlik. Nendest õpetajatest on 182 juba üle kuuekümne aasta vanad ning peaaegu 140 õpetaja vanus jääb vahemikku viiskümmend kuni viiskümmend üheksa eluaastat, mis tähendab, et vanem põlvkond pedagooge moodustab üle poole Eestimaa keemiaõpetajatest. 

Kui lühikeseks jääb meie keemiaõpetajate pink?

Samas on just nemad põlvkond, kelle nii keemia- kui ka pedagoogilisi teadmisi ma väga hindan ja isegi kadestan. Veel paarkümmend aastat tagasi õpetati ka keemiaõpetajaid ikkagi praktikuteks – käed külge, teeme katseid, analüüsime, uurime. Praeguseks on õpetajaõpe kallutatud natuke rohkem teooria poole. 

Ja siis veel toonased õppejõud, tõelised korüfeed – Lembi Tamm, Väino Ratassepp, Aarne Tõldsepp ja Heiki Timotheus on vaid mõned legendaarsetest õppejõududest, kes on keemiaõpetajaid harinud. Vanemad kolleegid on toredalt meenutanud, kuidas ülikoolis õpetati tahvlile kirjutamise tehnikat. Minule ei rääkinud õpingute ajal keegi, et ka tahvlile kirjutamisel peaks loogikat rakendama, ja ausalt, tahvlimärkmed on mul senimaani üks suur Segasumma suvila. 

Vanemate kolleegide õpingute päevil oldi suisa mitu kuud koolis, ja seda nii aineõpetaja kui klassijuhatajana. Viis aastat tagasi, kui mina oma pedagoogilist haridust omandasin, sain lausa nelikümmend tundi ehk kaks ja pool nädalat klassiga koos toimetada – ja vupsti, olingi õpetaja valmis. Jah, elutempo on läinud kiiremaks, teadmised mitmekülgsemaks ja pinnapealsemaks ning keemiadidaktikute pink ikka väga lühikeseks jäänud.

Võttes aluseks selle, et praegu on keskmiseks pensionieaks kuuskümmend viis eluaastat, ja eeldades optimistlikult, et pooled kõige eakama vanuserühma keemiaõpetajatest ei ole selleks ajaks veel kuuekümne viienda sünnipäeva künnist ületanud, on meil viie aasta pärast vaja ligikaudu 70 uut keemiaõpetajat. Kogu arvutuskäik toetub väga paljudele ebamäärastele eeldustele, aga proovime mängida mõttega, et meil on lähima viie aasta jooksul vaja pensioneeruvate õpetajate väljavahetamiseks 12 uut õpetajat aastas. Ei olegi liialt palju? Tundub isegi tehtav? Jah ja ei. Kümne viimase aasta jooksul on Tartu Ülikoolis gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja eriala keemiaõpetaja suunal lõpetanud 16 üliõpilast ning suurem osa neist oli juba õpingute alustamise ajal mõnes koolis tööl. 

Kurb, aga tõsi – päris uusi õpetajaid on ülikoolilõpetajate hulgas vähe. Pigem tullakse ülikooli teadmisi, oskusi ja kutset omandama õpetajatöö kõrvalt. Seega ei saa me minu arvates rääkida keemiaõpetajate juurdekasvust, vaid pigem töötavate tegevõpetajate koolitamisest. 

Samas olen õnnelik, et vähemalt niigi palju keemiaõpetajaid on ülikoolihariduse kasuks otsustanud, sest kohati paljastab Haridussilma statistika lausa kriminaalse olukorra: Eesti koolides õpetab 32 keemiaõpetajat, kellel ei ole isegi mitte bakalaureusekraadi, rääkimata erialasest ettevalmistusest. Kindlasti on nende hulgas mõni väga andekas õpetaja, kuid siiski tekib küsimus, kuidas ja miks võtab koolipidaja vastu otsuse lubada õpilastega toimetama erialase ettevalmistuseta inimese. Kas läheksime sellise hambaarsti vastuvõtule, kel pole vajalikku ettevalmistust, või usaldaksime oma auto hoopis kondiitriks õppinud inimese hoolde? Ma ei saa rääkida kõigi eest, kuid minu puhul on vastus eitav ning kahjuks jääb siin minu jaoks kõlama selles olukorras ütlus „Kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab“. Õpetajaks sobiks justkui igaüks, peaasi et õpetajakoht oleks terve õppeaasta jooksul täidetud. 

Loodusainete õpetajate järelkasv ja tegevõpetajate olukorra keerukus ei ole ainult Eesti probleem. Meie lõunanaabrid lätlased maadlevad samaväärse kolliga füüsika rindel. Nimelt on Lätis tekkinud olukord, kus mitmes koolis ei ole erialase haridusega füüsikaõpetajaid. Sellest tulenevalt ei saa mõnes gümnaasiumis enam läbida füüsika II kursust (edasijõudnute füüsika). See seab õpilased muidugi väga ebavõrdsesse olukorda. Samas leian, et tegemist on parema lahendusega, kui lubada ainevõhikul see aine kuidagi „ära õpetada“.

Olukord on kehv, aga mitte lootusetu

Tartu Ülikooli keemia instituudi vilistlaspäeval tõstatasin pea neljasaja osaleja hulgas küsimuse „Mida sina saaksid teha, et keemiaharidus oleks mitmekülgsem ja kvaliteetsem?“. Olen tänulik, et nii mõnigi vilistlane võttis vaevaks kaasa mõelda, ning toon siinkohal välja mõningad ideed.

  • Saaks vähendada õpetajate töökoormust 35 astronoomilise tunnini nädalas ning suurendada selektiivselt nende erialade õpetajate palka, kus on õpetajate puudus.
  • Lisada keemia bakalaureuseõppesse pedagoogika valikmoodul, et üliõpilased mõtleksid rohkem õpetajaameti peale.
  • Minna kooli ja tutvustada enda ametit. (Sellel versioonil oli mitu varjundit.)
  • Toodi ka välja, et probleem polegi keemiahariduses, vaid noorte väheses huvis saada õpetajaks, sest kui keemiku kuupalk on üle nelja tuhande euro, siis täiskohaga õpetaja netopalk jääb sellele pea kolm korda alla.
  • Olemasolev digitaalne õppematerjal tuleks viis sellisesse seisu, et klasside nupukamad pead saaksid olla õpetajad. Õpilased mängivad koolides õpetajaid juba ammu (näiteks õpetajate päeval, õpetaja haigestumisel, koolitusel osalemise vms korral). 

Mina ei saa muuta seadusi, tekitada juurde aega või raha ega kangutada haridussüsteemi, kuid ma saan õpetajana minna homme, ülehomme ja veel väga paljudel järgnevatel päevadel oma tibudega imelist keemiamaailma avastama ning näidata neile, et (keemia)õpetaja amet on number 1 maailmas! Mõne (keemia)õpetaja olen ma nii juba meie haridussüsteemi toonud ja kavatsen sõbraliku suunamisega jätkata. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!