Eesti hariduse edulugu ohustavad õpetajate järelkasvu puudus, meeletu töökoormus ja vähene töötasu 

Vastavad: 

Madis Somelar (MS), õpetajate ühenduste võrgustiku koordinaator, Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja, klassijuhataja ning ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja.

Külli Arand (KA), Eesti Klassiõpetajate Liidu kauaaegne juhatuse liige, Audentese Erakooli noorema kooliosa (1.–4. klassi) õppejuht.

Küsitles: HEIKI RAUDLA

Kui saime aru, et Vene agressioon on reaalne oht meie julgeolekule, leidsime raha kaitsekulutuste tõstmiseks. Kui me saame kord aru, et hariduses on selg vastu seina, siis leitakse raha ka õpetajate töötasu tõstmiseks. Praegu ei ole seda veel tajutud, aga ma olen optimistlikult meelestatud, kuna olukord on päriselt halb ja me näeme selle päeva ära, kui õpetajate palk on oluliselt tõusnud.
Madis Somelar

Õpetajatele ja haridusele laiemalt on viimasel paaril aastal avalikkuses palju tähelepanu pööratud. Miks nüüd, miks mitte varem?

KA: Õpetajaamet on hariduspoliitika fookuses olnud aastaid. Oleme ise oma tööst palju rääkinud. Kui töötati välja haridusvaldkonna arengukava 2021–2035, siis teadvustasime, et õpetajate järelkasv peab olema selles prioriteetsel kohal.

MS: Väga suur muutus kommunikatsioonis toimus 2019. aastal, kui haridus- ja teadusminister Mailis Reps tahtis hakata oluliselt reformima välishindamist põhikooli lõpus. Selle tulemusena hakkasid õpetajate ühendused üksteist otsima ja konsolideeruma. Sealt edasi on hariduskriis süvenenud ja õpetajad on seda jõuliselt välja öelnud. 

Minu silmis oli meie õpetajaskond veel mõni aasta tagasi üsna soometunud – alluti enesetsensuurile ja kehtis hoiak, et õpetajatel ei sobi n-ö kodanikualgatuse korras Haridus- ja Teadusministeeriumile selle mõttekäike ja tegevust ausalt tagasisidestada. Arvati, et õpetajaskond peaks tegutsema hariduselus teisel, rakenduslikul tasandil – et meie roll on rakendada seda, mida on ministeeriumis otsustatud. 

Nüüdseks oleme leidnud oma hääle ja oleme hea partner Riigikogu kultuurikomisjonile, HTM-ile, aga ka mitmetele teistele, näiteks Eesti Kaubandus-Tööstuskojale.

KA: Oleme oma tööle pühendunud missioonitundega õpetajad, kes on püüdnud anda endast parima noore põlvkonna õpetamisel ja kogemuste jagamisel noorematele kolleegidele. Märkasime ja veendusime, et nooremaid kolleege ei tule enam kooli ja õpetajaskond vananeb. Kooli praktikale tulevad üliõpilased on juba valdavalt koolis õpetajad.

Eks ka COVID-i mõjul lahkus osa eakamaid õpetajaid töölt, sest ootus õpetajatele muutus korraga väga suureks.

Aineühendused said aru, et napib eri ainete õpetajaid, peale loodus- ja reaalainete õpetajate oli tekkinud karjuv puudus klassiõpetajatest, kellele hakati pakkuma võimalust omandada ümberõppe korras emakeele- või matemaatikaõpetaja kvalifikatsioon. Tegelikkuses tuli välja, et nad peavad olema nii aine- kui klassiõpetajad ning nende koormus kasvas üle jõu käivaks. Näiteks matemaatika suuna valinud klassiõpetaja pidi tegutsema mitmel rindel: olema klassiõpetaja, samal ajal õpetama matemaatikat 6. klassini ja õppima matemaatikaõpetajaks, kelle kvalifikatsioon ulatub 9. klassi lõpuni. Selle korraldusega on üritatud lahendada reaalaineõpetajate puudust, aga õpetajatele on see väga koormav.

MS: Kui 2019. aasta lõpus tutvusime haridusstrateegia olemasoleva variandiga, siis üllatuseks ei olnud selles õpetajate järelkasvu üldse jõuliselt esile toodud. 2020. aasta algul tõstatasid aineühendused HTM-iga kohtumisel küsimuse, et meil on küll mitmed sisukad eesmärgid õppijate arengu toetamiseks, õppe personaliseerimiseks, aga kes neid ellu rakendab. Järelkasvu teema kerkis eriti teravalt üles siis, kui selgus, et õpilaste tulemused põhikooli lõpetamisel on halvenenud. Rõhutasime, et selle probleemi lahendus ei ole välishindamisest loobumine, analüüsima peaks hoopis põhjusi, miks õpilased enam ettenähtud tulemusi ei saavuta. 

Hariduse kvaliteet on saanud tabamuse

Kas Eesti hariduse kvaliteet ja ühtluskool on ohus?

MS: Hariduse kvaliteet ei ole mitte ohus, vaid juba pihta saanud. Meil on teatud õppeainetes, piirkondades ja koolides selline olukord, kus riigi kehtestatud haridusstandardit enam ei saavutata, kuna ei ole kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid. Ligi 17 000 Eestis töötavast õpetajast veidi enam kui 3300 ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, nendest omakorda 949 on kesk- ja 15 põhiharidusega. 629 kvalifikatsioonita matemaatikaõpetajast 179 on keskharidusega, ligi 400 emakeeleõpetajat ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, nendest 123 on keskharidusega. 

Kõige suurem kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate osakaal on keeleõppes – 1158, lisaks emakeeleõpetajatele inglise keele B-võõrkeelena õpetajad – 431. Keskharidusega loodusainete-, sh füüsikaõpetajaid on 174. Keskharidusega füüsikaõpetajaid on 38, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaid ligi 40. Haridussilmas toodud andmed on hirmuäratavad!

KA: Eesti taasiseseisvumise ajal lõpetas minu kursusel 20 noort klassiõpetajat, kellest suur osa läks kohe kooli tööle. Nüüd on ülikoolilõpetajatel tööturul rohkem valikuvariante ja ka töötasu määrab, kas noor inimene asub tööle kooli.

MS: Kui mina läksin 2001. aastal Tallinna Ülikooli ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetajaks õppima, oli meie kursusel 18 tudengit, kellest pooled said ettevalmistuse töötada eestikeelses koolis. Nendest on jäänud eesti õppekeelega kooli tööle kolm.

Keegi ei asenda haritud õpetajat

Kui tõhusaks peate alternatiivseid lahendusi: õpetajateks saamise arenguprogrammid, karjääripöörajad, muude alade inimesed koolis …?

KA: Need on murekohta leevendavad ajutised lahendused, oleme seda kogenud. Arenguprogrammis osalejad või karjääripöörajad tulevad kooli, aga neil puudub laiem pilt pedagoogikast ja nad ei valda õppe- ja kasvatustöö metoodilist osa, mida õpitakse ülikoolis. Vajaka jääb oskusest luua lapse arengut toetav suhe õpetaja ja õpilase vahel, samuti toetada ja nõustada lastevanemaid. Seda osa tööst ei kujutata tihtipeale ette, ei osata näha, aga see on suur osa – kuidas toetada õpilase igakülgset arengut, märgata tema tugevusi, huvisid, olla toetav partner lastevanematele, kujundada klassikollektiivi, luua õppija ja õpetaja vahel usalduslik suhe. Alles siis saame rääkida õpioskuste kujundamisest, koostööoskusest ja õppeprotsessist ning õpistrateegiatest.

Eriti nooremates klassides on kaasava hariduse tõttu kerkinud ootused õpetaja pedagoogilisele vaistule, märkamisele, toetamisele ja pädevusele nii kõrgeks, et juhuslik inimene ei suuda nendele vastata. Pedagoogilist meisterlikkust ei asenda miski.

MS: Ei karjääripöörajad ega arenguprogrammide kaudu tööturule tulijad suuda likvideerida õpetajate järelkasvu põuda. Kõik need programmid ja projektid on tehtud hea kavatsusega, aga kahjuks puudub avalik statistika, kui palju neid läbinuist jääb pärast lõpetamist kooli ja kui suur osa on jäänud kooli viie aasta pärast. Sõnades nähakse neid programme lahendusena, aga puudub seda tõestav ametlik statistika ja analüüs. Praegune olukord näitab, et teatud osas on need probleemi leevendanud, aga mitte lahendanud. Leian, et need programmid on vajalikud ja innovaatilised, aga silmapaistvaid ainespetsialiste nende kaudu koolidesse ei tule. 

Õpetajate järelkasvu teemat arutades ongi tunnistatud, et arenguprogrammid ei ole orienteeritud tugeva ainespetsialisti pädevuse arendamisele, pigem kiirele tõusule karjääriredelil – tule ja saa koolijuhiks! Palju sõltub inimese baasharidusest, aga arvan, et gümnaasiumiõpilaste ees ei saa seista inimene, kellel puudub ainealane kõrgharidus – tema teadmised aine sisust jäävad paratamatult tagasihoidlikuks. 

See on õpilaste suhtes ka ebaõiglane, kui neid õpetab inimene, kel puudub selleks vajalik pädevus. 

MS: Muusikaõpetaja Jaanus Kann on toonud välja, et valearusaamade levikule aitab kaasa, kui meedias käsitletakse mittepedagoogilise haridusega inimese õpetajaks minekut kui edulugu. Näiteks keskkooli muusikaõpetajaks läinud pedagoogilise hariduseta inimene võib olla muusikuna tugev tegija, ja küllap oskab ta ka noortele meeldida, aga kooli- ja laulupeokultuuri edendamiseks on lisaks pianismile ja tuntusele vaja veel ühte-teist. 

Kas ja mil määral leevendab õpetajate puudust tehisintellekt?

KA: Lapse jaoks on väga oluline otsene suhe õpetajaga, märkamine, mis on oluline tema huvide ja arengu suunamiseks. Õpilase ja klassiõpetaja suhet tehisintellekt ei asenda. Loomulikult saab tehisintellekti õppetöös kasutada ka väiksemate õpilaste juures, näidates neile, et asju tuleb üle kontrollida. Hiljuti kogesime oma koolis näiteks „Viplala“ raamatu puhul, et TI eksis, sest ta ei teadnud seda raamatut. 

TI annab tihtipeale vastuseid, millest õpilane ei pruugi aru saada, vastuse sõnastus pole eakohane. Samas on ta õpetajale abiks töö lihtsustamisel, tundide ettevalmistamisel, aidates näiteks genereerida eri raskusastmega ülesandeid. Ta on tulnud, et jääda, aga ei hakka kunagi õpetajat asendama. 

MS: TI käest saad näiteks ajalootunnis küsida, millised valitsejad olid Läänemere piirkonnas Liivimaa sõdade ajal, ja saad nimekirja. Aga õpikus on nad esitatud süsteemselt, eakohaselt ja metoodiliselt õige nurga alt. Õpikus on välja toodud see, mida autor ja õpetajad peavad oluliseks esile tuua, et konteksti mõista. TI on metoodiline vahend, nagu näiteks mikroskoop, aga oskuste kujundamiseks see õpetajat ei asenda. Esseesid ja kodukirjandeid aitab TI kindlasti genereerida, aga see on akadeemilise petturluse edendamine, mitte õpetaja asendamine. Pealegi on meil koole, kus ei ole kõikide õpilaste jaoks isegi arvuteid ja mõnel pool puudub õpetajatel võimalus vajalikus mahus paljundada. See on rahaline kulu.     

Ma ei näe, et TI olulisel määral ka õpikuturgu mõjutaks. Me ei vaevle reaal- ja loodusainetes hea õppematerjali puuduse käes. Pigem on küsimus selles, et klassis varieerub õpilaste õpivõimekus nii suuresti, et õpetajad peavad materjali mitmekesistama. 

Näiteks distantsõppe ajal loodi tohututes kogustes igasugust e-õppematerjali ja e-tunde, aga iseasi on, kui palju neid praegu kasutatakse. Mingil põhjusel eelistame õpetamist, kus õpetaja läheb tundi ja viib selle läbi. Põhjus on nähtavasti selles, et õpilastel tekib tunni käigus küsimusi lähtuvalt olukorrast ja õpetaja peab neile vastama. Õpilaste lugemus ja teadmised on väga erinevad, kõigile ei saa anda ühesuguseid vastuseid. Tunnis tekib sünergia, mida TI ei suuda asendada. 

Kahjuks on e-tunnid, arenguprogrammid, TI ja veel mitmed asjad selline müra, mis aitavad näiliselt probleeme lahendada, aga tegelikult ei tee seda – Titanic sõidab ikka ühes suunas. 

Tööülesandeid tuleb aina juurde

Mis teeb õpetajatöö raskeks? Kui varem räägiti ennekõike töö eest saadavast tasust, siis nüüd on hakatud üha enam rääkima koormusest. 

MS: Meil on ühiskondlik kokkulepe, et lähtudes õpetaja töö iseloomust – see on erakordselt intensiivne ja vaimselt koormav –, on õpetaja tööaeg 35 tundi nädalas. Riikliku rahastusmudeli aluseks on pearaha ning põhimõte, et täiskoormus on 21 kontakttundi, aga praegu on mõnes koolis tõusnud kontakttundide arv 24-ni ja enamgi veel. 

Praeguse kontakttundide arvu juures ei mahu töönädal 35 tunni sisse. Palju lisab koormust õppe personaliseerimine ja diferentseerimine ning kaasav haridus. Praegu tuleme õppe personaliseerimisega toime ennekõike seetõttu, et meie kooli on kogunenud sarnaste huvide ja võimetega õpilased. Koolidesse, kus nõutakse vähem, kogunevad need, kes ei viitsi nii palju õppida. See aitab personaliseeritud õppest tulenevat koormust natuke leevendada. 

Õppematerjalide valik on lai ja ebaühtlane, seda tuleb hoomata. Kiidetakse õppekavade autonoomiat, aga see tähendab, et õpetaja peab ise materjali juurde looma – ka see võtab aega, eriti noorel õpetajal, aga kogemustega õpetajal ka. 

Pean andma igale õpilasele tagasisidet e-kooli vahendusel. Kui varem oli koolis telefon õpetajate toas, siis nüüd koguneb tundide lõpuks telefoni hulk vastamata kõnesid, millele tuleb hakata päeva lõpus vastama, lisaks e-kirjad … 

Demokraatia juurdumine tähendab ka oma riigi sisulist tegemist, riigivõimuga kaasamõtlemist. Kui varem käisid koos metoodikute töörühmad, siis nüüd on kaasatud laiem ring, mis on demokraatia seisukohalt hea, aga mis tähendab, et arutelude ja kohtumise ajal meid koolis ei ole. See ei mahu tööpäeva sisse.  

Üha enam tuleb ette, et klassijuhataja tööd püütakse sulatada õpetaja üldise tööaja sisse. Mul on klassis 38 õpilast ja kui ma teen igaühega 1,5-tunnise arenguvestluse, siis septembri esimesel nädalal alustades ja iga nädal üht arenguvestlust pidades jääb kooliaasta lõpuks kolm vestlust ajanappuses pidamata.  

KA: Tunde ette valmistades tuleb teha õppematerjalid jõukohaseks erinevatele õpilastele, sama materjali ei saa kasutada isegi paralleelklassides. Pluss tagasiside andmine igale õpilasele, mis on nüüd sõnaline ja võtab õpetajalt tõsist mõtlemisaega.

Millest sõltub klassijuhataja lisatasu?

KA: Koolist. Ja kooliti on see erinev, olenevalt võimalustest. Klassijuhataja tööle on suured ootused: kui näiteks aastal 1995 oli klassijuhatajal 25 ülesannet, siis nüüd on osas koolides üle 30. Aga klassijuhataja roll on äärmiselt oluline: väärtuskasvatus, klassikollektiivi kujundamine, omavahelised suhted, märkamine, hoolimine, toetamine. Klassijuhataja on esimene kontaktisik kooli ja lapsevanema vahel, ta toetab nii õpilast kui lapsevanemat, on kooli visiitkaart. Klassijuhataja on väärtuskasvatuse võtmeisik. Õppe- ja kasvatustöö käivad käsikäes, lisaks koolitundidele on väljasõidud ja üritused. Klassijuhataja peab olema pädev oma ülesannetes. Ta toetab õpilase vaimset ja füüsilist tervist, tegeleb noortega, kellel on oma mured, rõõmud, huvid, eesmärgid ja väärtused. Klassijuhataja teeb koostööd aineõpetajatega ja kooli tugimeeskonnaga.

MS: On koole, kus pole klassijuhataja töö eest mingit lisatasu. Leidub koole, kus koolijuht on ühe ametikoha ulatuses kontakttundide arvu tõstnud 21-lt 24 tunnile. Sisuliselt peab õpetaja tegema sama raha eest rohkem tööd. Seeläbi hoitakse koolieelarves veidi raha kokku ning makstakse klassijuhatajatasu. Sisuliselt tähendab see, et koolijuht hoiab õpetaja töötasust kolme tunni jagu raha kokku ja annab talle klassijuhataja tasu vastu. Lõppkokkuvõttes on see siiski tasuta töö.

Klassijuhataja seob klassi tervikuks, tunnustab ja distsiplineerib, peab järge koolikohustuse täitmise üle. Kui koolikohustus tõuseb 18. eluaastani, siis suureneb klassijuhataja roll veelgi. Meil on üha enam 60-aastaseid õpetajaid, kelle võime noori kõnetada pole võrdselt hea. Kui riik ei ole valmis klassijuhataja tasu fikseerima, kas siis oleme valmis selleks, et keegi ei soovi enam klassijuhataja olla? Klassijuhataja töötasu peaks olema riiklikult määratletud, minimaalselt 20% alampalgast ja sellega seotud. 

Kas tahame, et koolis tegeleb meie lapsega sümpaatne, intelligentne, laia silmaringiga ja haritud inimene, kes on korralikult riides … või siis selline, kes teeb oma tööd üle jala, möödaminnes? Üha enam on õpetajaid, kes ütlevad, et on üle 60 aasta vana ja valmis olema küll näiteks ajalooõpetaja, aga mitte klassijuhataja – võtke või jätke. Kas võtta siis tööle juhuslik karjääripööraja, kellele ei saa anda vastutust kollektiivi sidumisel? See on laste jaoks nagu elamine lahutatud peres, kus iga natukese aja tagant ema või isa vahetub. Kool on nagu pere – mõni eelistab elada üksinda, mõni lasteta, mõni lastega. Iga õpetaja ei sobi klassijuhatajaks, olgugi et ta võib olla suurepärane aineõpetaja. 

Milline oleks optimaalne kontakttundide arv?

KA: Klassiõpetajal kõige rohkem 18, sest nooremates klassides tuleb õpilastega rohkem personaalset tööd teha ja lastevanemaid nõustada.

MS: Peame ühiskonnas mõistma, et kvaliteetse õppe võti on hästi ettevalmistatud ainetund. 18 tunniga mahuksime ära tüüpiliste tööülesannetega aja sisse 35 tundi nädalas. See tähendaks ka automaatselt üle 10% palgatõusu ja see võiks olla siht. 

Streik suurendab teadlikkust õpetajate olukorrast 

Milline on üksmeel ja organiseeritus õpetajate seas, solidaarsus kolleegidega? 

MS: On selge, et nii üld- kui alushariduses töötavate õpetajate töötasu on vaja järelkasvule mõeldes tõsta. EHL räägib ennekõike magistriharidusega üldhariduskooli õpetajate järelkasvust, nõudes ennekõike alampalga tõstmist, kuna see tõstab automaatselt ka lasteaiaõpetajate töötasu.

Võrgustik seisab jõulisemalt üldhariduskooli õppijate kvaliteetse hariduse eest. Võrgustik peab järelkasvust rääkides silmas ennekõike üldhariduskooli õpetajaid, sellest ka erinev arusaam diferentseerimisfondist. Õpetajate ühenduste võrgustik on mitu kuud loonud ülevaadet õpetajate tööülesannetest ning teinud palga- ja karjäärimudeli projekti, mida oleme tutvustanud Eesti Vabariigi peaministrile, Riigikogu kultuurikomisjonile, lisaks oleme kohtunud Keskerakonna, EKRE, Isamaa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonidega. 13. detsembril toimus võrgustikul väga töine, ligi viis tundi kestnud kohtumine haridus- ja teadusminister Kristina Kallasega. Viimased haridusvaldkonna ministrid on olnud tegusad inimesed, kes väga hästi mõistavad haridusvaldkonna murekohtasid, sh tööülesannete kuhjumist, klassijuhatajatöö alatasustamist, diferentseerimisfondi kasvu vajadust, karjääri- ja palgamudeli puudumist jne. On selge, et ühelt poolt tuleb haridusvaldkonda juba praegu paigutatud raha kasutada efektiivsemalt (sh korrastada koolivõrku), kuid samas suudame järelkasvu tagavat karjääri- ja palgamudelit luua üksnes valdkonda lisarahastust tuues. Selleks on vaja rahandusministri ja peaministri põhimõttelist valmisolekut hariduskriis lahendada. Oma roll haridusvaldkonna lisarahastamisel on ka kohalikel omavalitsustel, kuid nende võimekus sõltub juba nende tulubaasist. 

KA: Murekohtades, näiteks järelkasvu ja õpetajate hüvesid silmas pidades, on meil üksmeel. Selge on see, et noor õpetaja vajab näiteks noore pere laenu, elamispinda jne, eriti kodukohast mujale tööle asudes. Teatud eluks vajalikke hüvesid vajavad nii üldhariduskooli- kui lasteaiaõpetajad, aga ka tugispetsialistid ja maapiirkonda tööle minevad õpetajad. 

MS: Mõni õpetajate kõneisik on öelnud, et kutsumusega õpetajad on nõus töötama tasu eest, millega saaks arved tasutud, ja rohkem polegi vaja. Seda seisukohta jagavad üksikud inimesed. Palgamudel on oluline kokku leppida, see aitab järelkasvu probleemi lahendada. 

Streik tuleb, mis on selle sõnum?

MS: See, et me ei ole nõus haridusvaldkonna juhtimisega. Me ei mõtle haridus- ja teadusministrit, vaid üldist rahastamist. Streigime selleks, et pöörata tähelepanu järelkasvu vajalikkusele. 

Streiki on vaja juba seepärast, et näidata Eesti õpetajaskonna väljumist soometumise mentaliteedist ja rääkida olukorrast koolides, nagu see on. Oluline on pöörata mitmed kümne aasta eest tehtud haridusreformid tagasi, ning seda vastutust peab kandma ka Haridus- ja Teadusministeerium. Kui ühiskond muutub teadlikumaks, jõuame ka lahendusteni.  

KA: Mure ei ole ainult alampalga, vaid ka aastatega kogu aeg kasvanud töökoormuse ja rohkete lisaülesannete pärast. Õpetaja üldtööaeg ei mahu 35 nädalatunni sisse. Streik on ka selleks, et pöörata tähelepanu õpetajate töökoormusele – lisaülesandega peab kaasnema lisatasu.

MS: Muidugi paneb streik õpetajad raskesse olukorda. Väga paljud Eesti õpetajad on kutsumusega professionaalid, kes on pühendanud oma elutöö sellele, et luua parimad tingimused meie laste arenguks. Rõhutan sõna „meie“. Kool on meie laste teine kodu, kus nad veedavad oma elust üheksa või 12 aastat. Paljude õppijate jaoks on klassijuhataja või aineõpetaja ema ja isa kõrval tähtsuselt järgmine inimene. Olen ise klassijuhataja õpilastele, kellega olen koos ainetunde teinud, ekskursioonidel, õppereisidel ja teatris käinud, olümpiaadideks valmistunud ning jõuluballe korraldanud juba 5. klassist. Mu õpilased on mulle väga lähedased ja nende hea käekäik on mulle ülioluline. 22. jaanuaril algav tähtajatu tööseisak võtab kindlasti paljudelt õpilastelt kindlus- ja turvatunde. Seda olukorda saaks vältida, kui kõigile teada olevad ministrid oleksid valmis õpetajate järelkasvu probleemi lahendama. 

Meedias kõlanud sõnumid streigi ajal töötasu mittemaksmisest on olnud Eesti õpetajaskonna jaoks silmiavavad. Riigivõim ei ole juba aastaid pingutanud, et maksta õpetajatele nende iganädalase lisatöö eest. Tervisekriisi ajal tegid kõik õpetajad meeletus koguses täiendavalt tööd. Samuti oleme aidanud Ukraina sõjapõgenikke õpetada, toetanud üleminekut eestikeelsele õppele. Tervisekriisi ajal ei kõlanud meedias jõulisi sõnumeid, et selle mahuka lisatöö eest tuleks maksta, sest selline on õigusruum. 

Meie võrgustik toetab EHL-i algatatud streiki, sest see aitab teadvustada õpetajate järelkasvu probleemi sügavust.

Rääkides üldisest rahastamisest, siis kus see pudelikael õieti on?

MS: Haridus- ja Teadusministeeriumis ei ole praegu ametnikku, kes ütleks avalikult, et Eesti haridus on kriisis ja peame selle olukorra lahendama. Poliitilisi otsuseid on tehtud, aga pudelikael on see, et 2/3 koalitsioonist soovib probleemi lahendada ning 1/3 ei soovi. Peamine põhjus, miks haridusvaldkonna probleemi pole lahendatud, on konsensusliku poliitilise tahte puudumine. Samas peaksime väikerahvana pingutama, et oma rahvastiku kvaliteeti tõsta. 

Mis meeleoluga uude aastasse lähete?

KA: Lootusrikkalt. Eestlased on hariduse usku rahvas ja iga õpilane vajab kvalifitseeritud ning motiveeritud õpetajat. Õpetajaametile on omased kutsumus ja pühendumus.

MS: Kõige nimel tuleb teha kõvasti tööd, kohtume fraktsioonide ja Riigikogu kultuurikomisjoniga, ministriga. Raha õpetajate palkadesse on vaja ka väljastpoolt haridussüsteemi, mitte ainult süsteemi seest.

Viimaste haridusministritega on meil üldiselt vedanud, nad kõik on olnud hariduse sisust huvitatud. Liina Kersna pingutas koolide lahtihoidmise nimel koroona ajal ja taaskäivitas õppekava uuendamise protsessi. Tõnis Lukas lükkas jõuliselt tagant õppekavade muudatust, eestikeelsele õppele üleminekut ja õpetajate palgatõusu, samuti rõhutas ta karjäärimudeli vajalikkust. Kristina Kallas on väga huvitatud hariduse sisust. Tema kanda on õpetajate karjääri- ja palgamudeli kehtestamine, samuti eestikeelsele õppele ülemineku realiseerimine, uute õppekavade jõustamine. Need kõik on väga sisulised ja mahukad ning ressursse neelavad reformid. Mingil põhjusel on juhtunud, et rahandusministrid neid nii väga ei toeta. 

Poeem õpetaja tasuta tööst

Ma läksin täna koju ja valmistasin ette homsed tunnid

enne seda tegin 6 tundi tööd koolis

Neli tundi annan, neli tundi valmistun

ja jääb puudugi

sest Ženja ei oska eesti keelt

ja talle oleks vaja otsida

üks lisamaterjal

aga ma täna ei jõudnud

sest lapsel oli palavik

ja ka tema vajas mind

niigi lapsed on

mul tihti tagaplaanil

35 tundi saab täis

enne kui saab läbi

neljapäev

viimased tunnid töötan koolis tasuta

õhtul valmistan tunde ette tasuta

reedesed tunnid

annan tasuta

tööd parandan tasuta

reede õhtul ma ei jaksa

enam midagi

kell kuus õhtul

kui istun korraks tugitooli

jään kogemata magama

ärkan selle peale

et mu lapsed hüüavad mind

õhtul teeme filmiõhtu

mina sel ajal tavaliselt magan

laupäeval teen tööd tasuta

ja muidugi ka pühapäeval

ikka tasuta

suvel tuleb pikk puhkus

puhkuserahasid ei saa

sest ületunde on nii palju

et puhkus vaevu katab need

Mari-Vivian Ellam, õpetaja