Hea lugu kestab kaua

15. dets. 2023 Piret Päär vabakutseline jutuvestja, koolitaja, MTÜ Jutumaja perenaine - 4 kommentaari
Piret Päär. Foto: Kerttu Kruusla

Mõned päevad tagasi sattusin üht lugu otsides kogemata neljale toredale küsimusele, millele vastates pidavat peegelduma inimese hingeseisund. Otsustasin neile küsimustele vastata ja lisaks esitada veel ühe küsimuse iseendale. 

Millal sa viimati tantsisid?
Nädal tagasi. Käisin tantsutrennis ja see oli mu kehale suur rõõm.

Millal sa viimati laulsid?
Kaks päeva tagasi, ühel lastevanemate koolitusel.

Millal sind jutud ja lood enam ei köitnud?
Ma loodan väga, et seda ei juhtugi. Ilma lugudeta poleks mind olemas, lugude ja juttude köidikud hoiavad mind elu küljes.

Mis ajast sa ei naudi enam vaikust?
Vaikust naudin ma iga päevaga aina enam.

Ja nüüd viimane küsimus, mis jäi minu enda küsida.
Miks sa teed kõike seda, mida sa teed – jutustad lugusid, pead loenguid, juhatad töötubasid, annad koos muusikutega kontserte, korraldad kursusi, koolitusi, festivale, koostad rahvajutukogumikke, jutuplaate, vead eest jutumaja tegemisi? Miks?

Sellele küsimusele vastamiseks jutustan loo, mis juhtus minuga palju aastaid tagasi.

Käisin ühes koolis lugusid rääkimas.

Oli hilissügis, varane hommik, pimedus, pori ja vihm. Sõit kestis neli tundi, ilmaolude tõttu pisut kauem, kui olin arvestanud. Jõudsin kohale nii täpselt, et sisenedes kuulsin koolikella helinat. Õpetaja võttis mind joostes vastu, lükkas mu saali, kus jutustamine pidi toimuma, ning ise kadus. Tavaliselt ma ei ole nõus jutustama, kui õpetajaid kuulamas ei ole, aga sain üsna kiiresti aru, et kui nüüd saalist välja lähen, siis sinna tagasi ei julge ma enam minna, ei üksi ega koos õpetajaga. 

See oli tohutu möll ja mäsu, mis seal toimus – viiskümmend üheksa-aastast last kell 8.30 hommikul! Aga see ei olnud mõnus ega mänguline möll.

Mõned lastest olid üsna kurjad, möödaminnes isegi löödi kedagi ja üks andis teisele vihikuga vastu pead. Kõik karjusid kõvasti ja valitses ebameeldiv tohuvabohu. Seisin seal ehmunult ja ütlesin vaikselt tere. Aga mitte kedagi lastest ei huvitanud, kes ma olen ja miks ma seal seisan. Tunnistan ausalt, mul oli endast nii kahju, et nutt tuli kurku. Aga polnud aega enesehaletsuseks, oli vaja ellu jääda. Kui keegi sind kuulata ei taha, tuleb pöörduda selle poole, kes on sulle kõige lähemal ja keda sa natukenegi tunned. Tuleb hakata rääkima iseendaga.

Alustasingi vaikselt endamisi kõneldes: „Oh taevas, miks ma siia tulin, miks ma siin olen? Siin pole ju kedagi, kes mind oleks vähekenegi oodanud ja tahaks lugusid või muinasjutte kuulata. Aga miks nad ei taha kuulata? Võib-olla seepärast, et siin koolis ei jutustatagi lugusid?“ 

Mõned lapsed märkasid mind ja neid hakkas huvitama, mida ma seal omaette pomisen. Nad tulid lähemale ja ma pöördusin kohe nende poole: „Tere! Kas te teate, miks ma siin olen? Ma tulin teile muinasjutte jutustama ja oma unistusest rääkima.“ 

Nägin kahe väikese tüdruku silmis imeväikest uudishimutulukest süttimas. 

„Jah, mul on unistus, ma tahaksin olla koolidirektor,“ kuulsin ennast lausumas. Kuni selle hetkeni polnud mul mitte kunagi sellist soovi olnud, aga näed, mis peakene välja mõtles! Nüüd polnud teha muud, kui see unistus elusaks jutustada!

Selgus, et „koolidirektor“ on võlusõna, mis õpilastele endiselt mõjub. Kohe tulid veel mõned kuulajad juurde.

Jätkasin juba natuke valjema häälega: „Jah, ma tahaksin, et mul oleks päris oma kool ja minu koolis poleks ühtegi õpetajat.“ See mõjus veel eriti hästi – ohoo, kuskil on kool, kus polegi õpetajaid! Sain kohe suure hulga uudishimulikke kuulajaid lisaks.

Jätkasin: „Minu koolis poleks õpetajaid, seal oleksid ainult jutuvestjad. Selles koolis õpetatakski lapsi ainult lugude kaudu. Mis te arvate, mis oleks sellises koolis laste kodutööks?“

Veel mõned lapsed tulid lähemale. „Kodutöid on muidugi erinevaid, aga põhiline kodutöö on see, et lapsed peavad kõik need lood, mis nad koolis kuulevad, oma kodustele ümber jutustama. Ema-isale, õele-vennale, vanaemale-vanaisale, kogu perele. Kortermajas koguneb kogu trepikoja rahvas maja ette ja kuulab oma trepikoja või isegi kogu oma maja laste lugusid.“

Ise oma unistusest suures vaimustuses, tahtsin seda veel suuremaks jutustada, kui nägin korraga tumedat pettumuse varju libisemas üle laste nägude. Nende silmis peegeldus vaid üks küsimus: „Kes meid kuulata tahab?“ Õigustatud küsimus, aga sellest ei tohi heituda ja unistuselt elu võtta! Püüdsin jääda võimalikult enesekindlaks, kui ütlesin: „Ma tean küll, et ega täiskasvanutel pole aega oma lapsi kuulata, aga kullakesed, sellesse kooli ei pääsegi kõik lapsed, vaid ainult need, kelle vanemad annavad kirjaliku lubaduse igal õhtul oma lapsi kuulata. Kehtib kokkulepe, et õhtul kella seitsmest üheksani kuulavad täiskasvanud lugusid, mida lapsed neile jutustavad. Lisaks arutletakse, vesteldakse, täiskasvanud räägivad ise lugusid lisaks. Vaat niisugune elu saab osaks lastele, kes minu kooli tulevad!“

Suures saalis valitses vaikus. Lasin sellel päris mitu minutit kesta ja siis küsisin: „Mis te arvate, kas ma saaksin sellise kooli loomisega hakkama? Kas mu unistusel on lootust täide minna?“

Lapsed hüüdsid: „Ei, mitte mingil juhul, see ei tule välja!“ Üks tüdruk lisas veel kinnituseks: „Koolis peavad olema õpetajad ja õpetaja pole jutuvestjaks loodud!“

„Milleks siis õpetaja on loodud?“ küsisin. „Õpetamiseks muidugi,“ kõlas veendunud vastus.

Nii üksmeelseks „ei“-ks ma valmis polnud. Mõtlesin kurvalt, et ilmselt on see minu viimane jutustamine, aga silmanurgast märkasin üht poissi, kes kogu oma olemusega ütles justkui midagi muud. 

Pöördusingi tolle poisi poole: „Ma ei kuulnud päris hästi, mida sina ütlesid. Võid sa seda korrata?“ Ja poiss vastas: „Ma ütlesin, et kui sa seda tõesti väga tahad, küll see unistus siis ka täide läheb.“

Tänasin poissi tema sõnade eest ja ütlesin: „Näete, lapsed, elus leidub alati inimesi, kes ütlevad ei, ja neid, kes ütlevad jaa! On inimesi, kes eitavad unistusi ja teisi, kes toidavad neid. Kas te oskate öelda, miks on lihtsam öelda ei, kui jaa?“

Valitses täielik vaikus. Selline vaikus, mis jutuvestja elu mitme päeva jagu pikendab.

Nüüd lõpuks olid lapsed valmis lugusid kuulama. 

Sellest hommikust, mis algas üsna lootusetult, kasvas midagi suurt, mis annab jõudu tänagi. Hea lugu kestabki kaua. Sellele, kellega lugu juhtus, jagub sellest mõnikord elupäevade lõpuni. Kui aga kuuldu kuulajaid puudutab, võib lugu kesta jutustajast kauemgi. 

Tegelikult läheb see lugu veel edasi. 

Paar päeva hiljem leidsin justkui toeks oma lootusetus olukorras tekkinud unistusele vana rahvajutu kuningast, kellel oli kolm poega. Häda ja mure oli nendega, sest õppida nad ei tahtnud. Isa teadis, et vähemalt üks neist peab olema väärt kord kuningriiki valitsema, aga ta ei suutnud kuidagi neid õppima meelitada. Ei suutnud seda ka ükski õpetaja, kes kõik ruttu oma ametist lahkusid. Viimaks leiti üks erakuna mägedes elav vana mees, kes oli nõus kuningapoegadele õpetajaks hakkama. Kuigi ta ei tahtnud heal meelel oma kodust lahkuda ega kuningalossi minna, mõistis ta targa mehena, et ühel riigil ei ole suuremat õnnetust kui rumal valitseja. Vanamees tuli lossi, aga õpetamise asemel hakkas poistele lugusid jutustama. Nood ei saanud arugi, kuidas nad iga looga midagi õppisid. Nad kuulasid ahnelt vana mehe lugusid, päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Ja kui kuningas kord tahtis ameti ühele oma poegadest üle anda, oli ta väga raske valiku ees, sest kõik kolm poega olid targad mis targad. 

Olen üle kolmekümne aasta lugusid vestnud, nii täiskasvanutele kui ka lastele. Võrdlusmaterjali olnu ja tänase vahel on palju. On rõõmustavat ja on ka kurvaks tegevat. Et lugu saaks õitsele puhkeda ja jutuvestjaga kohtumine kujuneks hingeliseks elamuseks, on ääretult oluline kuulamisoskus, õigem on isegi öelda kuulamisvõime. See on aastate jooksul jäänud aina nõrgemaks. Murelikuks teeb, et kui oskust saab veel arendada, siis võimega on juba raskem hakkama saada.

Sellest võib olla möödas juba kolmkümmend aastat, aga mäletan selgesti ühte väikest kuulajat, kes algaja jutuvestja proovile pani, kasutades kõiki salarelvi, mis on tähelepanust ja armust ilma jäänud lapsel. 

Mäletan sedagi päeva umbes viisteist aastat tagasi, kui kaks lapsukest tegid jutustamise minu kui juba päris kogenud jutuinimese jaoks nii keeruliseks, et arvasingi selle jäävat viimaseks koolijutustamiseks. Õpetaja märkas mu kurbust ja küsis põhjust. Selgitasin, kui raske on leppida sellega, et ma kahe väikese kuulaja rahutust vaigistada ei suutnud. Õpetaja lohutas mind sõnadega, et tema klassis on selliseid rahutukesi tervelt seitse ning viis nendest kuulasid sel päeval nii keskendunult, et õpetaja ei uskunud oma silmi. 

Rahutus ja ärevus maailmas aina kasvab, mitte ainult lastes, vaid ka täiskasvanutes. Lausa uskumatuna tundus sel sügisel teatrite üleskutse „Märka, et oled teatris“, millega taheti publikule meelde tuletada viisaka ja näitlejaid austava käitumise olulisust teatrisaalis. 

Ehk oleks vaja ka kampaaniat „Märka, et oled inimene“, et tuletada meelde inimeseks olemise elementaarsed põhitõed ning kutsuda üles lugupidavale käitumisele üksteise suhtes.

Sellist kampaaniat ei tule ilmselt kunagi. Aga ärgem unustagem, et iga kord, kui jutustame mõnda head lugu, võime aidata kellelgi mõista maailma ja inimesi ning seeläbi teha tema elu elamisväärsemaks. Hääd lugu ja jutustajat kuulates võib unustada nälja ja janu, mured ja hädad ning saada sõnadest lummatud nõnda, et kõige madalamgi hing saab ülendust, kõrkus annab maad alandlikkusele ja külm süda sulab nagu lumi maikuus. 


4 kommentaari teemale “Hea lugu kestab kaua”

  1. Kadri Marksoo ütleb:

    Nii tore on sellist lugu lugeda.
    Olen ise koolis õpetaja ja järginud sellist mõtet. Õpetada ja jutustada lugusid.
    Huvitav on see, et alustades uute lastega, esitatavad lapsed sageli küsimuse- kas me õpikut ei loegi?
    Vastan , milleks siis mina siin olen?
    Vastastikku Üksteisega rääkimine ja kuulamine , märkamine, arvestamine on tänapäeva maailmas järjest kadumas.
    Küll aga olen ise viimased kaks aastat märganud, et kui me ise seda teeme, siis hakkavad ka meie armsad õpilased seda märkama, väärtustama- tegelikult nad igatsevad kõike seda, kuid ei oska ja seda peame me neile õpetama- järjekindlalt uskudes sellesse.
    Mina märkan, et see toimib- iga päev on mul õpilasi, kes tahavad kallistada/ kallistust, küsime üksteiselt- kuidaas sul läheb, lööme patsu ja lehvitame tervituseks.
    Kirjutada oleks veel palju.

    Olen siiralt tänulik autorile selle kirjutise eest!

  2. Tiia ütleb:

    Aitäh Piret Päär! Oled üks imeline inimene, kes märkab ja näeb ka nähtamatut..väikese inimese hinge. Iga őigel moel jutustatud lugu on nagu palsam, mis parandab haava. Mõtlen sinule tihti, kui valmistun uueks koolipäevaks, mis moel seda lugu ma jutustama hakkan, ja saan ka alati vastuse. Ole sa südamest tänatud!

  3. kairit ütleb:

    Tänan. Siiralt ja südamest. Pitetit. Mul on olnud rõõm mõningatel Pireti koolitustel ja jutuvestmistel osaleda. Tõsi küll aastaid tagasi, aga emotsioonid, mis olen kaasa saanud, on endiselt minuga. Väga lummavad lood, vestmised, muinasjutud.Mul on meeles mõni lugu, mida ta on jutustanud. Millise võimsa energiaga ja vaikse häälega ta lugusid edasi annab! Hingatagi unustan vahepeal, rääkimata liigutamisest. Pireti suguseid inimesi on vähe. Tänan et oled just selline nagu oled. Sind on maailmale väga vaja.

  4. Meelis-Lauri ütleb:

    Tänan! See on tohutu hea lugu, lugu loos. Jah, lugude jutustamise iidne kunst on juba ammu kaduv nähtus. Sõna on muutunud odavaks. Olen ise olnud sporaadiliselt kooliõpetaja, aga tegelikult olen kirikuõpetaja, niisiis sõnaga puutun kokku ja tegelen igapäevaselt. Aga on lihtsalt suurepärane, et on keegi, kes jutustab; ta on nagu sõnumitooja, kuna lood ju põhiliselt jutustavad ennast ise ja (lahti)seletamist ei vaja. Tänan, et jutustajaid ikka veel leidub!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!