Aastalõpu kahekõne pidasid Maarjamaa Hariduskolleegiumi direktor Kristin Hollo ja Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson, kes on mõlemad tänu tööaastatele haridus- ja teadusministeeriumis kursis ka oma kooli pidaja telgitagustega. Kumb amet on mõjukam? Kas vahel tuleb kiruda ka enda kunagisi otsuseid?

Eelmist kahekõnet endiste direktorite ja tänaste riigiametnike Heidi Uustalu ja Ülle Matsiniga alustasime Hando Runneli luuleridadega: „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, / kui kõndima õpid parkettide pääl. / Sääl ununeb loodus ja loomise lugu / ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.“ Kuidas teie neid ridu tõlgendate?

Ain Tõnisson: Kui ametnikuna pead tegelema ainult probleemidega, siis koolis on ka toredaid asju. Õpilase naeratus on väga kõva valuuta. Parketil seda nii palju ei näe.

Kristin Hollo: Kui kaugeks põldude hääl jäi, kui parketil kepsutasime? Olen aasta ja kaheksa kuud koolijuht olnud. Seni väga suurt üllatusmomenti pole olnud. Ju oskasin ka ametnikuna siiski põlluga kontakti hoida. 

Koolijuhina meeldib mulle see, et saan suuresti ise otsustada, mida ja kuidas teen. Ja kui ei meeldi, tuleb peeglisse vaadata ja paremini teha. Saan teha palju selleks, et oleksin rahul suunaga, kuhu kooliga liigume. 

Ain Tõnisson: Kelle jaoks me koole peame? Koolis on staarid õpilased ja õpetajad, kõik teised toimetavad selleks, et keskkond oleks hea. Koolidirektor täidab sama funktsiooni nagu ametnik. Meie töö on teha seda, et hariduse päris sisu hästi välja tuleks.

Kristin Hollo: Keskkonnad nii väga ei erinegi. Olin täna päev otsa koosolekutel. Kui oled suure kooli juht, siis näed laste naeratusi koridoris ja oled rõõmus, kui asjad saavad niimoodi korraldatud, et nad ikka naeratavad.

Inimeste juhtimine on ikka ühtemoodi.

Ain Tõnisson: Mured on koolis konkreetsemad. See mõjutab juhi hakkamasaamist ka konkreetsemalt. Ametnik saab olla muredest kaugemal, kuigi vastutus on tal suurem. Tänu suurele üldistusastmele on muresid mõnikord lihtsam taluda. Sõltub muidugi sellest, milline sa oled. Kui oled muretseja nagu mina, siis muretsed nii ametniku kui koolijuhina paljude asjade pärast.

Kristin Hollo: Mul ei tekkinud koolijuhina alustades tunnet, et minu töös midagi oluliselt muutunud oleks, sest tegelesin ametnikuna järelevalvega – ehk üsna samade teemadega. Reaalne koolielu oli pidevalt minu laual: kaasava hariduse rakendamine, tugispetsialistide ja õpetajate puudus. Nüüd tuleb ettekirjutuste tegemise asemel lihtsalt endal need spetsialistid põllult üles leida.

Kas kirute vahel otsuseid, mis teie kooli pidaja käest tulevad?

Ain Tõnisson: Aus vastus on jah. Vahepeal tekib tunne, et mõtlemisest on saanud menetlemine ja vastutusest koordineerimine. Siis oledki kriitiline. 

Teisest küljest, kui minust oli direktor saanud, käisime koolijuhtidega jalgrattamatkal. Lõuna ajal ütlesid kolleegid, et kui olid ametnik, siis ajasid ümarat juttu, aga tegelikult oled täiesti normaalne inimene. Ju ametnikud peavadki sõnastuselt olema korrektsemad, aga tegelikult teevad oma tööd südamega.

Kristin Hollo: Mina pole veel jõudnud ministeeriumi kiruda. Küll aga võivad mind kurjaks ja kurvaks teha n-ö süsteemi vead. Kui näen, et midagi on süsteemselt valesti, protsessid ei toimi, raha ei jõua õigesse kohta. Otseselt polegi siis kellegi peale vihane olla. Lõpuks võib kiruda demokraatiat. Mis ma sellest ametnikust ikka kirun, kui tean, millised tema voli ja võimalused on, aga mingi ägedus tekib, kui lapsed jäävad süsteemi hammasrataste vahele. Neid olukordi näeb meie koolis palju. 

Ain Tõnisson: Olen mõnikord terava ütlemisega. Kui tunnen, et miski ei tööta, tahaks teha ettepaneku, et see toimiks paremini. Arvan, et sellest on päris palju kasu, et olen olnud ametnik. Suudan näha protsessi mitme kandi pealt. 

Roteerumine on igas ametis kasulik. Ei välista, et minust võiks kunagi taas ametnik saada.

Kristin Hollo: Olen mõelnud, et ehk saab minust veel õpetaja. Miks ma ei võiks selles suunas liikuda, see on ju ülimuslik amet. Olen jurist. Aga mu ema, õde ja ämm on õpetajad.

Ain Tõnisson: Olen vist natuke maha käinud õpetajatööks. Aga mul on alles kingad, mille ostsin õpetajana saja krooni eest. Olen neid igas ametis kaasa vedanud, et oleks meeles, kes ma olen.

Andsin aasta tagasi statistikatundi, see tuli mul hästi välja tänu sellele, et olen olnud ametnik. Oskasin tuua näiteid elust. Aga et uuesti matemaatikaõpetajaks hakata, peaksin kõvasti tööd tegema.

Viitasite mõlemad süsteemi vigadele. Tooge palun näiteid.

Ain Tõnisson: Koolisüsteem töötab nii, et õpetaja suhtleb õpilasega selliselt, nagu direktor suhtleb õpetajaga ning nagu koolipidaja ja riik suhtlevad direktoriga. Riik kui koolipidaja on olnud väga hea, on usaldanud ja andnud autonoomiat, sõnumid on olnud mõistlikud. Seega läheb õpilastel hästi. Aga hiljutine soovitus, et me peaks õpetajaile teada andma, et neil ei tohi olla muret, on kommunikatiivselt väga suur apsakas. Võime erinevalt arvata, kas raha on piisavalt või ei ole, aga kui inimesed väljendavad muret, peame olema arusaajad, mitte ütlema, et teil ei tohi muret olla.

See ei ole meie haridussüsteemile hea, kui anname selliseid sõnumeid.

Kristin Hollo: Meil on kahe süsteemi kokkupuuted ja valukohad,meie koolis on haridus lõimitud sotsiaalhoolekandega. Viha süsteemi vastu tekib siis, kui tutvud nende laste lugudega, kes meile jõuavad. Kui loed näiteks, et 15-aastane neiu on sünnist saati kodus vägivalda näinud ja kogenud, siis on väga valus. Selliseid lugusid ei tohiks Eestis enam olla.

Ain Tõnisson: Koolisüsteemilt oodatakse ju hästi suurt inimlikkust. See tähendab, et need, kes seda ellu viivad, peavad olema samamoodi koheldud. Muidu see ei tööta.

Kristin Hollo: Olen nõus, et töötajaid peab usaldama, neisse inimlikult suhtuma. Inimlikkus ei piirdu ju haridus- ja sotsiaalsüsteemiga, vaid on üldine.

Olen siin õppinud kontakti olulisust. Kinnises lasteasutuses on palju traumakogemusega noori. Kui sa ei saavuta nendega kontakti, siis ei tee sa midagi ära.

Ain Tõnisson: Kui tulin uuesti kooli, tundus mulle, et koolis töötavad inimesed on hellemad. Ka nende omavahelised suhted. Ministeeriumi ametniku elu oli mõnes mõttes karmim. 

Koolis tuleb meil inimlikult hakkama saada paljude inimeste murede, vajaduste, emotsioonidega. Nii muutume ise samamoodi hellemaks. Olen ise hellikumaks muutunud, ootan teistsugust suhtumist ka enda suhtes.

Kristin Hollo: Mina veel ei ole. Aga eks me olemegi erinevad.

Kummas ametis olete tajunud enda suuremat mõju?

Kristin Hollo: Kui ametnikuna näiteks midagi selgitasin, siis vahel pidin kuu aega hiljem vastupidist tõestama. Seista tuli eelkõige ministeeriumi seisukohtade eest.

Ametnikuna hoiabki sind tööl vast see, et tajud mõju ulatust, samas ei saa seda kunagi katsuda, sest see on kaugel ja tulevikus.

Aga koolis tunnen, et minu mõju on palju suurem, üksikisiku kontekstis. Näen muutust. Tunne, et saad midagi ära teha, on äge mõlemas kohas. Hariduses töötades on mõju nagunii suur. Kui palju lapsi käib ühe õpetaja käe alt läbi! Lapse kogemus koolis sõltub just sellest, kes on tema õpetaja. Kogu taustsüsteem peaks toetama seda maagiat, mis sünnib klassis.

Ain Tõnisson: Koolis on tehtu mõju kiirem. Ministeeriumis ootad vahel mitu aastat ideede rakendamist.

Üks tuttav ütles, et koolis on meie eesmärk, et lapsed saavad targemaks, paljudes ametites aga, et Exceli tabelisse saab ühe numbri asemel teise. Koolis tunned, et sinust on päriselt kasu olnud.