Kui õpilasel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire

1. dets. 2023 Tiina Vapper toimetaja - 6 kommentaari
ATH põhitunnused on tähelepanu funktsiooni langus, üliaktiivsus ja impulsiivsus. Õpilane, kellel see häire on diagnoositud, vajab muudatusi ja kohandusi ka õppetöö korralduses. Foto: Annie Spratt / Unsplash

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) iseloomustab tähelepanuvõime puudulikkus, püsimatus ja impulsiivsus ning sellele iseloomulikke tunnuseid esineb ligi 8%-l alla 18-aastastest, poistel sagedamini kui tüdrukutel. ATH ei ole üksnes lapse- ja noorukiea häire, täiskasvanute puhul on levimus umbes 7%. Eestis diagnoositakse ATH-d üha rohkem, kuna seda häiret tuntakse varasemast paremini. 

2022. aastal loodud Eesti ATH Liit on seadnud eesmärgi suurendada teadlikkust nii ATH-st kui vaimse tervise probleemidest laiemalt, et inimesed julgeksid neid tunnistada ja abi otsida. Oma mõtteid ja kogemusi jagavad Tallinna Tehnikaülikooli teadur ja Audentese Rahvusvahelise Kooli õpetaja Tanel Peets, Vabaduse Kooli õpetaja Johannes Vergi ja noorsootöötaja Marianna Black, kes kõik kuuluvad ATH liidu juhatusse.

Kuidas te ise aktiivsus- ja tähelepanuhäirega seotud olete?

Tanel Peets.

Tanel Peets: Minu mõlemal lapsel on ATH diagnoos. Mina ise sain diagnoosi alles 41-aastaselt. Põhikoolis ja gümnaasiumis sain suhteliselt hästi hakkama, ülikoolis läks raskeks, sest seal mind keegi tagant ei sundinud. Teisel kursusel võtsin end kokku ja lõin endale struktuuri, õnneks oli võimalik matemaatilist analüüsi ja teisi reaalaineid õppida väikeste juppide kaupa. Siiski kulus mul bakalaureuseõpinguteks nelja aasta asemel seitse aastat. Kuna mul olid akadeemilised ambitsioonid, viisin õpingud lõpuni ning magistrantuuris ja doktorantuuris oli juba lihtsam.

Johannes Vergi: Mina olen ATH-ga lapsest saati kokku puutunud, olin kümneaastane, kui diagnoosi sain. Kodus avaldusid mul ühekorraga nii hüperaktiivus, impulsiivsus kui ka tähelepanematus. Koolis ma nii püsimatu ei olnud, sest tundsin ennast seal väga ebakindlana. Minu lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi algusaegadesse, kui ATH kohta liikus infot vähe. Sel ajal kutsuti neid lapsi hüpikuteks ning tuge lastele, peredele ega õpetajatele eriti ei pakutud.

Tanel Peets: Termin „hüperaktiivne laps“ on ebaõnnestunud, sest rõhutab ainult ATH ühte aspekti, mis last ennast kõige vähem segab ning tekitab probleeme pigem teistele. Ka koolipsühholoogi juurde saadetakse just see õpilane, kes segab tundi ja teisi häirib. Unistaja loomuga poiss või tüdruk, kes vaikselt nurgas istub ja aknast välja vaatab, aga keskendumisraskuste tõttu õppimisega hakkama ei saa, jääb tihtipeale märkamata.

Marianna Black: Õpilast, kes ei suuda paigal püsida, pidevalt niheleb ja klassis ringi jalutab, ongi lihtne märgata. Laps, kes tundi ei sega, kuid ei suuda keskenduda ega oma asju korraldada, on hajameelne ja pidevalt unustab, ei torka enamasti silma. Mina olin kooli ajal just selline. Tundides oli mul raske fookust hoida, asjad tegin ära viimasel minutil. Nooremates klassides, kui vanemad mu õppimisel silma peal hoidsid, püsisin järje peal. Aga mida aeg edasi ja mida väiksemaks muutus kodu tugi, seda raskemaks mul läks. Õppeedukus langes, tekkisid ärevushäire, depressioon ja varases täiskasvanueas täielik läbipõlemine. Diagnoosi sain alles ülikoolis õppides.

Milline õppeaine oli koolis kõige raskem?

Johannes Vergi.

Johannes Vergi: Minu jaoks oli matemaatika väga raske, kuna ma ei suutnud sellele keskenduda. 

Tanel Peets: Mina, vastupidi, sain oma esimesed eduelamused, kui hakkasime algebrat ehk päris matemaatikat õppima. Põhikooli ajal läks mul klassis kõige paremini ning hiljem tegingi karjääri reaalainete alal. Minu jaoks oli keeruline lugeda ja teksti süveneda, tähelepanu läks pidevalt mujale. Samuti oli mu käekiri kohutav.Tahangi öelda, et ATH ei tähenda tingimata õpiraskusi, kuigi statistiliselt on ATH-ga inimestel neid rohkem.

Johannes Vergi: Tean, et Rajaleidja ei taha lapsi enne kooli diagnoosimisele saata, aga mida varem lapse probleemi märgata ja ta abi saama suunata, seda parem. Olen õpetajana näinud, kuidas lapsel, kellel on raske tekstile keskenduda, kujunebki välja lugemisraskus. Teises kooliastmes, kui õppimine muutub üha rohkem tekstipõhiseks, hakkab see õpitulemusi mõjutama ja lapsel on väga keeruline teistele järele jõuda. 

Kas ATH-ga lapsel on parem väikeklassis?

Tanel Peets: Oleneb lapsest. Minu lapsed käivad mõlemad väikeklassis ja ma olen nende toetamisega väga rahul. Väikeses klassis on distsipliin parem, õpilane ei saa end välja vabandada, miks ta matemaatikat ja kirjandust ei õpi või koduseid ülesandeid teha ei saa. Kahjuks levib väärarusaam, et väikeklass on õppekava mõttes lahjem. Tegelikult õpitakse seal sama programmi järgi kui tavaklassis, lihtsalt õpilasi on vähem. Õpilane peab rohkem pingutama ja õpetaja aitab tal seda pingutust teha. ATH-ga laps vajab rohkem struktuuri ja reegleid. Ka klassikaline klassiruum sobib neile õppekeskkonnana paremini kui näiteks ringis maas kott-toolidel istumine.

Johannes Vergi: ATH-ga õpilast saab toetada ka tavaklassis, aga mure on selles, et meil on klassid liiga suured. Isegi sellises klassis, kus pole ühtki ATH-ga õpilast, on raske igaüheni jõuda. Klassis võiks olla 15 õpilast. 

Kas ATH mõjutab ka suhteid kaaslastega?

Marianna Black.

Marianna Black: Kindlasti mõjutab. Kuna ATH-ga laps on sageli konfliktne, võib see põhjustada tülisid klassikaaslastega, aga ka tõrjutust. Kui keegi pidevalt tundi segab, vahetunnis teisi tõukab või neile halvasti ütleb, ei muuda see ju suhteid paremaks. Laps ei käitu meelega halvasti, lihtsalt tal on oma emotsioone ja käitumist väga keeruline reguleerida ning see tekitab ka temas endas segadust. Kodus, kus laps tunneb end kõige vabamalt, on plahvatuslik käitumine, tülid vanematega, halvasti ütlemised, asjade loopimised jne eriti kerged tekkima. Impulsiivselt käituvat last ohustab rohkem ka noorukieale omane riskikäitumine: alkoholi ja meelemürkide tarbimine, õigusvastased teod ja muud pahed. Hästi oluline on luua sellise noore ümber toimiv tugivõrgustik: vanemad, kool, tugispetsialistid, arstid, terapeudid peaksid last ühiselt toetama. 

Johannes Vergi: Koolis oleneb palju klassijuhatajast, sellest, kui teadlikult ta klassi liita ja suhteid suunata oskab. Koolikultuur on asi, millega tuleb väga tõsiselt tegeleda.

Kuidas õpetaja ATH diagnoosiga last aidata saab?

Johannes Vergi: Mäletan, et seitsmendasse klassi tuli noormees, kes oli üsna vaikne ja rahumeelne. Juba paari tunni pärast panin tähele, et ta alustab ülesannet, aga kaob siis kuhugi ära: vaatab aknast välja, räägib juttu, tegeleb millegi täiesti kõrvalisega. Et ta suudaks töö juures püsida, tuli mul õpetajana tema kõrval seista ja teda pidevalt ülesande juurde tagasi suunata: vaata siia, tee edasi. Samuti aitasid teda hästi lühikesed ja konkreetsed, sammudeks lahti võetud tööjuhised.

ATH-ga täiskasvanuna ma mõistan teda ja saan aru, mis temaga toimub. Mõnikord soovitasingi tal minna, joosta kolm ringi ümber koolimaja ja siis tagasi tulla. Ühe õpilase suhtes leppisime õpetajatega kokku, et tal on õigus kasutada tunnis näpuvurri just sel hetkel, kui ta seda vajab. Õpilasega leppisime kokku, et ta joob pärast iga tunni lõppu klaasi vett, koju jõudes puhkab umbes pool tundi ja siis hakkab 15-minutiste etappide kaupa kodutöid tegema: 15 minutit õpib, kümme minutit puhkab jne, kuni kõik ülesanded on tehtud. See toimis päris hästi.

Tanel Peets: Tihti leiab ATH-ga laps ise need asjad, mis aitavad tal fookust hoida. See võib olla mõni mänguasi, paberile kritseldamine, joonistamine või midagi muud, mis aitab tal tunnis keskenduda ja tähelepanu õppimisel hoida. Üks viis üliaktiivset ja energilist last võimestada on anda talle organiseerimiskohustusi ja ülesandeid.

Marianna Black: Igal õpetajal on võimalik ATH-ga last toetada. Kuna tugispetsialiste napib, on kooliti võimalused erinevad. Noorsootöötajal on selleks isegi rohkem aega ja võimalusi, sest ta saab seda individuaalselt teha. Isegi kui me lapse diagnoosi ei tea, saame talle nõu anda ja mitmesuguste tegevuste kaudu tema sotsiaalseid oskusi arendada. Hästi oluline on keskenduda ATH-ga lapse tugevustele, mille kaudu saab ka õppimist toetada. Praegusel digiajastul võib laste rahutu käitumine olla seotud ka sellega, et nad veedavad liiga palju aega ekraani ees. Seepärast tuleb väga põhjalikult uurida lapse käitumisprobleemide tausta, sealhulgas varast lapsepõlve ja sellega seotud traumasid. Julgustan kõiki noori ja nende vanemaid ATH diagnoosi ilmsikstulekut mitte kartma. On väga edukaid ATH-ga inimesi ning mida varem laps abi ja tuge saab, seda suurem tõenäosus on, et ta lööb tulevikus läbi.


Irja Ivarinen.

PSI laste-ja noorukite psühhiaatria keskuse psühhiaater Irja Ivarinen, milles ATH seisneb?

ATH põhituum on tähelepanu funktsiooni langus, mille tõttu laps või noor ei suuda keskenduda ega panna tähele detaile, suundub ühelt tegevuselt teisele, unustab palju, on hajameelne. Teised kaks põhitunnust on üliaktiivsus (laps niheleb olukorras, kus peaks rahulikult paigal püsima, lahkub klassis oma kohalt jne) ja impulsiivsus (laps on liiga jutukas; ei suuda rahulikult oma järjekorda ära oodata; enne tegutseb, kui mõtleb). Aktiivsus- ja tähelepanuhäire puhul on seega tegemist eneseregulatsiooni raskustega. Samuti on häirele iseloomulik otsida tegevusest kiiret rahulolutunnet. Seetõttu on tegutsemine hüplik – laps alustab, aga ei lõpeta tegevust, vaid alustab järgmisega. Kuna ta soovib kogeda kogu aeg midagi uut ja huvitavat, kipub ta ka ekraani kergemini kinni jääma.

Mis vanuses kõige sagedamini psühhiaatri poole pöördutakse ning kui keeruline on ATH diagnoosi panna? 

Kõige rohkem pöördutakse algkoolis ja põhikooli 5., 6., 7. klassis. Lasteaiaealistele pannakse diagnoos pigem harva, sest selles vanuses lapse emotsionaal-tahtesfäär alles kujuneb välja ning normaalse arengu variatiivsus on päris suur. ATH on varajase algusega neuroarenguline häire, mis tähendab, et isegi kui diagnoos saadakse alles noorukieas, on häire mingid tunnused olemas juba lapsel. 

ATH-l ei ole spetsiifilisi tunnuseid, mida ei võiks aeg-ajalt esineda kõigil lastel või mis ei võiks muude terviseprobleemidega kaasneda. Näiteks võib keskendumisraskusi põhjustada ka ärevus- või meeleoluhäire. ATH puhul on põhilised tähelepanu suunamise, säilitamise ja ümberlülitamise raskused, liigne püsimatus, üliaktiivsus või impulsiivsus, mis esinevad lapsel eri vanuses ning avalduvad kodus, koolis, muus tegevuses ning suhetes sõprade ja täiskasvanutega. Selle kõige alusel saabki panna diagnoosi, mitte ühe kindla tunnuse või sümptomi järgi.

Kui diagnoos on pandud, mis edasi saab?

Kui ATH diagnoos on kindel, tuleb nõustada vanemaid, et nad saaksid aru, millised on häire sümptomid, milliseid raskusi need põhjustavad ja kuidas nad peaksid lapsega käituma. Näiteks võib ATH-ga laps veel 3.–4. klassis vajada meeldetuletamist, et tal on vaja õppima hakata või kooliasjad kokku panna. Samuti võib lapsel olla raske ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, mistõttu tuleb teda selleks aegsasti vaikselt häälestama hakata. 

Kindlasti on vaja lapse häirest teavitada kooli, et seal kohandataks õpikeskkonda ja õppekorraldust tema jaoks sobivaks. Need lapsed vajavad oma tegevuse planeerimisel ja korraldamisel nii kodus kui ka koolis tavalisest rohkem reegleid ja raame ning juhendavat ja suunavat abi. 

Kuidas ATH-d ravitakse?

Kõige kiirema ja parema tulemuse ATH sümptomite vähendamisel annavad ravimid, mis aitavad parandada keskendumisvõimet ning vähendada püsimatust ja impulsiivsust. Ravimid on põhjalikult läbi uuritud ja efektiivsed. Kui on näha, et tähelepanu- ja keskendumisraskused takistavad olulisel määral lapse vaimse potentsiaali realiseerimist, on mõistlik neid kasutada.

Teraapiaid, mis aitavad ATH sümptomeid vähendada, ei ole. Juhul, kui ATH-ga kaasnevad raskused oma emotsioonide reguleerimisel: lapsel tekivad kergesti pahameelepursked, ta on tõrges ja trotslik ega suuda rahuneda, et oma tegevust jätkata, võib abi olla kognitiiv-käitumisteraapiast nii lapsele kui vanemale.

Mis juhtub, kui ATH-d ei ravita? 

ATH-ga võivad kaasneda õpiraskused: spetsiifiline lugemis- ja kirjutamisraskus või arvutamisvilumuse raskus, samuti võib nende oskuste arendamine rohkem aega võtta. 

Ka on ATH-ga lastel suurem oht ärevushäirete ja depressiooni tekkeks noorukieas. Neil, kellel domineerivad üliaktiivsus ja impulsiivsus, esineb rohkem riskikäitumist, mis võib viia ka õigusvastaste tegudeni. 

Mida te koolidele südamele paneksite?

Kui õpetajad või tugispetsialistid märkavad, et lapsel on probleemid tähelepanu ja keskendumisega või ta on väga rahutu ja püsimatu, tuleb kohe rääkida sellest lapsevanemaga ning küsida, kuidas laps kodus õpib ja käitub. Kui tal on kodus samuti keeruline, saab pöörduda Rajaleidjasse, kus uuritakse, kas on tegu õpiraskusega. ATH kahtlusel suunab perearst lapse edasi psühhiaatri vastuvõtule.

ATH diagnoosiga last oskavad koolis töötavad tugispetsialistid enamasti aidata, lisaks saavad nad küsida tuge Rajaleidjast. Kindlasti tuleb muuta õppetöö korraldust: tööjuhiseid liigendada, lisaselgitusi anda, mõelda sellele, kuidas korduvaid vigu tegevat last hinnata, et tal õpimotivatsioon ei kaoks jne.

Kas ATH-st võib ka vabaneda? 

Arvatakse, et 60%-l ATH diagnoosi saanutest jäävad sümptomid ka täiskasvanueas püsima, ehkki ei pruugi elu takistada. Neist umbes kolmandik võib ka täiskasvanuna ravi vajada ja peab teadlikult ATH sümptomitega tegelema.


6 kommentaari teemale “Kui õpilasel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire”

  1. Marelle ütleb:

    Aitäh, selle artikli eest, välja on toodud väga olulised asjad.

    Täiskasvanueas ATH diagnoosi saamine võib tekitada leina tunnet, paneb mõtlema, kui palju asju oleks varajane diagnoos ja ravi ära hoidnud, kui palju paremini oleks saanud koolis hakkama, miks küll keegi ei märganud, et on raskusi, miks ei julgustatud ja tunnustatud jne.

    Rõhutaks veel, et ATH-ga laps vajab palju julgustust, tunnustust ja toetust.

    Paneksin kõikidele õpetajatele südamele, palun märka seda “aknast välja vaatavat”, “unistavat”, “ääretult südamlikku aga tohutult lohakast” poissi ja tüdrukut, et nad saaksid vajaliku abi!

    Veel tunnuseid mis võivad viidata ATH-le: pidev pliiatsi kõpsutamine, soditud asjad(pinal, päevik, vihikud, koolikott), näritud pliiatsi otsad, katkised nurgad õpitkutel, vihikutel jne, joonlauaga mängimine, ülim motiveeritus või motivatsiooni täielik puudumine, töövahendid pidevalt puudu, koju jäänud õpikud, vihikud, pastakad jne.

    See märkamine on selle lapse jaoks elumuutev!

  2. Aivi ütleb:

    Märkasin oma 15 aastasel pojal ATH tunnuseid umbes 3 aastat tagasi.Lugedes siin kirjutatud sümptomeid, kõik need tal olemas. 2023 sügisel tegi vaimse tervise õde testid, kus psühhiaater leiab, et poiss käitub nagu tavaline teismeline.
    Kahjuks ATH ei diagnoositud, kuigi mina, kui lapse ema olen kindel, et poisil on ATH.
    Hetkel on ta otsustanud 8 klassi jätta pooleli, sest ta ei suuda keskenduda ja tal on depressioon.Tablette keeldub võtmast.

  3. AT ütleb:

    Tänud artkli eest!

    Kogu see tugimeetmete hulk ja olemasolu ning abistamise võimalused ongi väga olulised.

    Lihtsalt tekkis küsimus:
    millega oleks seostatav see, et ATH laste /inimeste hulk on viimasel ajal kasvutrendis?

    Või on see pigem teema, millest meelsamini ei räägita?

  4. Tanel ütleb:

    Vastuseks AT küsimusele:

    ATH diagnooside arv on üle maailma tõusnud ning sellest kirjutatakse ja räägitakse.

    Oluline on vahet teha ATH levimusel ja diagnooside arvus. ATH osakaal populatsioonis ei ole muutunud. Muutunud on see, et ATHst teatakse rohkem ning rohkem ATHga inimesi jõuab kliinilise diagnoosini.

    Peamiseks põhjuseks on teadlikkuse kasv — ATHst (ja vaimsest tervisest üldiselt) räägitakse rohkem. Oma osa on ka sotsiaalmeedial ja kogemuslugudel mida inimesed jagavad.

    Teiseks põhjuseks on ka see, et diagnostilised kriteeriumid on täpsemaks läinud.
    Eesti puhul mängib rolli ka see, et suhteliselt hiljuti hakati täiskasvanuid diagnoosima. Veel selle sajandi alguses oli pea võimatu diagnoosi ja ravimeid saada.

  5. Elisa ütleb:

    Tänapäeval kahjuks muid vabandusi ei kuulegi, kui et jälle on kellelgi ATH. Kõige hullem selle juures on see, et sellega põhjendatakse pidevalt käitumisi. Juba sama populaarne, kui poiss tõmbab tüdrukut patsist, et “järelikult meeldid talle”. Tegelikult ei ole okei. Või “poisid jäävad poisteks”. Muud ei kuule, kui et JÄLLE keegi, kes kedagi lõi ja peksis, et tal on ATH. Seega on see vabandatud ja verise ninaga laps peab leppima, et klassikaaslane on “eriline”. Kui üldse on…
    Teiseks. Millised lapsed ei vääriks rohkem tähelepanu õpetajalt? Saan aru, et tähelepanuhäire vajab pidevat suunamist ja meeldetuletamist aga. Diagnoose on teisigi, ja need lapsed, kellel pole, peavadki halli massi ära mahtuma hunnik teisi alles arenevaid isiksusi ühes puntras.
    Minul lapsevanemana on ka ebameeldiv pidevalt saada meile, kus üks laps käib ja lammutab eliitkooli klassis ja teised peavad aktsepteerima, et näkku peksja on eriline ja teda peab ka mõistma ning ei tohi tõrjuda.
    Ma arvan ka, et kui kõikidele lastele test teha, tuleb välja, et enamikul on vastavad tunnused, lihtsalt sest laste olemus on suuresti: vähe tähelepanu, eksimine aega ja ruumi, kõrge aktiivsus, emotsioonipursked jne.
    Minul endal on teine spektrumi kajastus aga ei käi tasuta lõunaid sisse nõudmas või õigustamas ühiskonna poolt siiski taunitavat käitumist.

  6. Epp ütleb:

    Vastus Elisa kommentaarile: ATH ei ole vabandus kehvale käitumisele. Küll aga võib ATH mõistmine aidata keerulisi olukordi paremini lahendada ja ennetada. ATH ei tähenda vägivaldset käitumist, kuid suurem impulsiivsus ja väiksem emotsionaalne kontroll võivad selgitada, miks mõnes olukorras võib olla lapsel raskem end pidurdada. Kindlasti tuleks konfliktid avatud kaartidega läbi analüüsida, mis juhtus enne ja mis juhtus pärast. Emotsioonide vaibudes on oluline hinnanguvabalt olukorda ühiselt või kõigi osapooltega eraldi lahti harutada ja lasta pakkuda võimalusi, mis aitaks sarnaseid hetki ennetada. Õige tugi aitab palju probleeme ennetada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!