Meie haridus on jätkuvalt tipus

12. dets. 2023 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar
PISA 2022 tulemusi kommenteerisid Maie Kitsing, Kristina Kallas ja Gunda Tire. Foto: Raimo Roht / HTM

PISA 2022 haridusuuringu põhjal on kõigi riikide tulemused võrreldes nelja aasta taguse testiga kukkunud, kuid Eesti langus oli oluliselt väiksem kui teistel. See näitab, et meie haridussüsteem suutis pandeemia ajal teistest paremini kohaneda, aga ka õpetajate professionaalsust. Eesti 15-aastaste noorte teadmised on jätkuvalt Euroopa absoluutses tipus ja maailmas Aasia tippriikide järel kaheksandal kohal.

Loodusteadustes oleme Euroopa riikide arvestuses esikohal, matemaatikas jagame Šveitsiga 1.–2. kohta ning lugemises 1.–2. kohta Iirimaa järel. Maailmas oleme lugemises kuuendad, meie ees on Singapur, Iirimaa, Jaapan, Korea, Taipei (Hiina provints). Loodusteadustes edestavad meid Singapur, Jaapan, Hiina provintsid Macau ja Taipei ning Korea.

Matemaatikas oleme 7. kohal Singapuri, Macau, Taipei, Hongkongi, Jaapani ja Korea järel.

„Eesti õpilaste sooritused on kõvasti tugevamad kui OECD keskmine,“ märkis haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. 

PISA osutab ka kitsaskohtadele. Kvalifitseeritud õpetajate puudus on kasvanud. Suurenemas on hariduslik ebavõrdsus. Kui varem kuulusime riikide hulka, kus õpilaste sotsiaalmajandusliku tausta mõju hariduse saamisele oli väike, siis nüüd läheneme OECD keskmisele (Eesti 13,4%; OECD 15,5%).

Endiselt on eesti õppekeelega koolide tulemused paremad kui vene koolide omad. Erinevalt eesti koolidest pole vene koolide tulemused võrreldes 2018. aastaga aga langenud.

Kallas tõi välja ka fakti, et väiksemate linnade põhikooliõpilaste tulemused on langenud, kuid maapiirkonna õpilaste tulemused on väga head. 

Haridus- ja noorteameti rahvusvaheliste uuringute juht Gunda Tire märkis, et esimest korda PISA 25-aastases ajaloos on punktide arv langenud 10–15, kohati isegi 20 punkti võrra. See on ohu märk ega ole ainult pandeemiaga seotud, sest paljudes riikides algas langus juba varem.

Võrreldes 2012. aasta testiga, kus fookus oli samuti matemaatikal, on midagi juhtunud matemaatika õpetamisega. 

„Kui meil olid kõvad baasteadmised algebras, siis nüüd on tulemused muutunud. Tuleb uurida, miks,“ lausus Tire. 

Kui test oli tehtud, küsiti lastelt sedagi, kas nad pingutasid. Selgus, et 72,5% pingutanuks rohkem, kui testi eest oleks hinde saanud. Sama asja on varemgi küsitud ja iga korraga hinde soovijate hulk suureneb.

Haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõuniku Maie Kitsingi sõnul suudab enamik Eesti lapsi ära lahendada baastaseme ülesanded: matemaatikas 85%, lugemises 86,2%, loodusteadustes 89,9%. 

„Mida parem on kodune taust, seda enesekindlam on õpilane ja paremad tulemused,“ ütles Kitsing. Muret teeb aga, et need, kes ei saa hakkama lihtsaimate ülesannetega, jäävad elus jänni juba 25-aastaselt. „Nende palk on madal, nad võivad olla töötud, sattuda vangi. Need faktid on selgunud Kanadas ja Šveitsis tehtud uuringutest, kus jälgiti, mis saab kümne aasta lõikes PISA-s osalenud õpilastest,“ lausus Kitsing. „Kes olid juba 15-aastaselt tipus, neil on praeguseks kõrgharidus ja korralik sissetulek. Õigel ajal unistamine on väga õige.“

Maie Kitsing tõi välja kurvastava fakti, et oleme minetamas oma liidrirolli digiriigina. 

„Õpetajad ei tajugi, et õpilased kasutavad digivahendeid mõõdutundetult,“ sõnas Kitsing. Nädalas 56 tundi, sellest ligi 37 tundi meelelahutuse eesmärgil, ja seda ka koolitundide ajal. Õpilased ise ütlevad ka, et sellele on vaja piir panna.

Muret tekitab, et õpetajad kasutavad digivahendeid liiga lihtsate ülesannete lahendamiseks, meie lapsed on võimelised palju enamaks. 

„On oluliselt rohkem võimalusi kui PowerPointi kokkupanek või dokumendi koostamine. Iga õpetaja võiks sellele mõelda,“ rõhutas Kitsing. „Ei oskagi öelda, kui palju on õpetajail oskusi targemaks digikasutuseks. Elementaaroskused on olemas. Võib-olla on keerukamad oskused ülehinnatud? Oleme õpetanud lapsed pigem digitarbijateks ja olnud nõrgemad kujundama oskusi, mis võimaldaksid digiarengut ja uue loomist. See on tõsine murekoht.“

Maie Kitsing soovitab koolirahval lugeda PISA testi analüüs läbi ja mõelda selle nüanssidele. Kui probleemi ei adu, pole võimalik ka lahendusi leida.

Eesti osales PISA uuringus kuuendat korda. Testi sooritas 6392 õpilast 196 koolist. Test koosnes matemaatika, funktsionaalse lugemise, loodusteaduste ja loovmõtlemise ülesannetest. Samuti täitsid õpilased ja koolijuhid küsimustikud, mida on kasutatud testitulemuste analüüsimiseks ja tõlgendamiseks. Kokku tegi 2022. aasta kevadel testi 690 000 õpilast 81 riigist või majanduspiirkonnast.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Meie haridus on jätkuvalt tipus”

  1. Maarit ütleb:

    “Muret tekitab, et õpetajad kasutavad digivahendeid liiga lihtsate ülesannete lahendamiseks, meie lapsed on võimelised palju enamaks.”

    Ma tahaksin konkreetset näidet, millised need keerulised ülesanded on (mis ei võtaks õpetajalt ettevalmistuseks liigset aega). Mul on 28 kontakttundi (õpetajate puuduse pärast), 6 erinevat paralleeli, õpetan eesti keelt teise keelena. Töötan nii, et pidevalt om mõne klassi tunnid üsna igavad – õpik + töövihik – aga vahetan neid klasse. Pikemaid tekste/kontrolltöid ei jõua normaalseks ajaks ära parandada jne.

    Presentatsioone kasutan vahel ise, vahel teevad ka lapsed, vahel teeme viktoorine eri keskkondades (aga see pigem ei ole õppimine, vaid vaheldus), sõnu saab õppida Quizletis, aga samuti – vähesed õpilased soovivad seda teha, eelistavad mingeid teisi meetodeid. Saab ehk ühiselt mingit tagasisidet anda, kuidagi nii et kõik näeksid vastuseid – aga sellel peaks ka mingi mõte olema ja see võiks kuhugi välja viia. Õpetajalt aga nõuab see ettevalmistus suurt lisatööd. Samuti on õpilased kujundanud Canvas plakateid/artikleid või teinud videoid.

    Koroona ajal kasutasin digivahendeid muidugi palju, aga ideaalset keskkonda kahjuks ei leidnud ja kasutegur tundus väga väike.

    Ja veel .. olen arvamusel, et vaikselt suurenev hariduslik ebavõrdsus on seotud nutindusega. Tänapäeval on lapsevaanemal väga lihtne oma lapse elu ära rikkuda – anda 2aastasele nutiseade. Ja paljud vanemad seda teevadki, sest nad ei jaksa, ei oska, ei viitsi, ei suuda jne oma lapsega tegeleda. Või ei jaksa nutimaailma vastu võidelda. Kui anda lapsele raamat ja pärast ka reguleerida nutiseadme kasutust, siis ta saab nii palju parema stardipositsiooni.

    Kokkuvõttes – ma eelistan, et nutitelefonid on õpilastel tunni ajal koolikotis ja tunnis me eelkõige suhtleme ja kirjutame ilma chatGPT-ta ja Google tõlketa. Koju ma ka ei taha anda mahukaid (digi)ülesandeid, sest õpilastel on niigi palju kohustusi.

    Aga – kui mul ei ole õigus ja tegelikult tõesti peaksid ka võõrkeeleõpetajad arendama õpilaste digipädevust, siis ma sooviksin juhendit, tahaksin teada, mida me peame tegema. Kui on näiteks olemas õpik, siis võiks olla iga aine juurde digiõppe juhend, mida selles klassis peaks õpetama. Kuna keskkonnad aeguvad kiiresti, siis tuleks seda kord aastas uuendada. Õpetajal ei ole aega sellise asjaga tegeleda – see ei mahu 35 tunni sisse (ega 40, ega 50). Ja mina ka ei oskaks – milline on see digioskus, mida päriselt tuleks arendada, mis ei võtaks tunnist liiga palju aega, õpetajalt liiga palju ressursse ja mis oleks ühtlasi kasulik ka aineõppes?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!